Uue aasta lähenedes tutvustatakse ikka neid tegijaid kes järgmisel aastal tugevalt tulevad ning mina isiklikult panustaks muusika ja multimeedia vallas nimele Hypnobooster. Mees teeb kauneid seinamaalinguid mille graafilised lahendused sobiksid samahästi ka trükiprindi jaoks postrite või CD kaante kujunduses ja kujutan juba ette kuidas Hypnoboosteri loodud kuvad kutsuvad popsuvendasid kivirokki kuulama või kõditavad indiemehi õrnast kohast ilumuusika plaadile ilu lisamas. Lisaks animatsioonid ning muusika.
16-12-2010
Et kõik kenasti ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas ma teisipäeva hommikul sattusin Elektroonika Osakonda. Mul oli kindel plaan hankida endale kaks paari patakaid, kuna hetkel pleieris elutsevad isendid hakkasid väsimusemärke ilmutama. Kuna Elektroonika Osakonda sisenedes suhtlesin parajasti telefoniga, ei märganud ma, kuidas sattusin…
18-11-2010
"On kahte sorti rotte". Selliste sõnadega algab filmisõprade lugupeetud ja kinosõprade võibolla mitte nii lugupeetud Trashi poolt valitud ja kokku pandud kolmeplaadiline kogumik muusikat. Kaks uhkes kuues plaati ("Sügis" ja "Talv") üsnagi eripalgelisi viise, lisaks üks kargem ketas ("Lumi") müdisevamat – kodumaist black ja death metalit. See kõik on loogiliseks järjeks tema alustatud ja trash-can-dance blogis siiamaani kestvale muusikute filmieelistuste küsitlusele. Mõningaid möönduseid tehes võib seda kogumikku lausa Eesti põrandaalusema (kitarri)muusika aastaraamatuks lugeda.
12-11-2010
Mis juhtub, kui muusikafänn külastab maailma parimat festivali? Maapealset paradiisi, kus bändid mängivad ainult häid sette, kus heli ei kriibi kõrva ning valgusshow on silmipimestavalt ilus. Vastuse sellele ja veel paljudele teistele küsimustele otsis rada7 sõbralik meeskond Joensuust 39. Ilosaarirockilt.
08-10-2010
28. ja 29. mail pidas David Tibet (sünninimega David Michael Bunting) Londonis kaks kontserdi tähistamaks oma 50. eluaasta kohalejõudmist ning järjekordse, nime järgi Baalstorm, Sing Omega, Current 93 albumi valmimist. Sellele eelnenud Aleph at Hallucinatory Mountain’ist oli möödas umbkaudu pool aastat, õhtu juhatas sisse sõber Sebastian Horsley, kes on nüüdseks surnud, ning Tibeti lauluraamat viibis järjekordselt mitu kuud, seekord kusagile augustisse. Nendest hiljutistest sündmustest räägime hiljem oma arusaamaga alles pärast seda, kui oleme vaadanud 10, 20 või 30 aasta tagusesse aega.
05-08-2010
Kreatiivmootori uue albumi nimest võib välja lugeda nii mõndagi – kas või motoristide vanust. Ma ei ole kuigi kindel, et sajandivahetuse eel sündinud ning tissist lahti lasknult otsekohe mängukonsooli nibu haaranud lapsukesed üldse teavad toda piilutoru, kus peeglite vahel klaasikildudest paradiisilillekesi kokku keerutada – või kui teavadki, peavad seda parimal juhul Windows Media Playeri visuaalide helituks, trilobiitseks esivanemaks. Kõlbab korraks muiata, aga kuulub päästmatult trükimasinate, tsepeliinide ja kivikirveste ajastusse.
13-04-2010
Ei mäleta enam, kuidas see kõik algas. Kuid tinglikuks alguseks võib lugeda Margus Aru plaati "Puhas Armastus" ning selle esitluskontserti. Kui tagasi vaadata, siis läks mul päris palju aega antud plaadi läbi hammustamiseks. Usun, et on olemas puhas armastus ning suhetes peaks püüdlema kõrgemate ideaalide poole – isegi nii kõrgete, et need ei pruugi esmapilgul tunduda reaalselt kogetavad. Selles osas tundus kõik klappivat. Kuid käesoleva plaadi juures jäi mind siiski miski närima.
03-04-2010
Eelmise albumiga kirjutasid Metsatöllu metsasanitarid kuulajatele välja korraliku jao tõivetit, uue albumiga seevastu antaks justkui mõista, et sellest ei olnud mingisugust tolku ja olukord on tegelikult ikkagi nõnda hull, et ainuke valutu lahendus on "magama panemine". Kuna selline ravikäik tundus üsna eriskummaline, võtsin nõuks Metsatöllu kõige värskemat plaati väheke lähemalt uurida ja tulemusi ligimestega jagada. Kasvõi hoiatuse mõttes või nii.
11-03-2010
Rist ja Viletsus – jätke need kaks sõna meelde, sest kuis iganes need teile ka mõne muusikaüllitise pealt silma hakkavad, võite rahumeeli oma tengelpunga lahti lüüa, sest rahatähtede vastu antakse head eesti kitarrirokki ja kvaliteet garanteeritakse. Mis siis on Rist ja Viletsus? Algselt Tolmunud Mesipuu kitarristi ja bassimehe vahel pendeldanud idee, millest nüüdseks on tulnud vabatahtlikult ja rõõmuga osa saama ka mitmed teised muusikud Eesti roki skenest. Esialgne mõte oli hakata märgistama head Eesti mussi spetsiifilise logoga, mis annaks koheselt visuaalse vastuse, mis tüüpi muusikaga on plaadil tegu. Just nagu mõne indielabel’i logo, mida nähes saad sa hetkega aru, millist biiti või kitarrisaundi siit oodata, millise muusikasuuna väljastamisega kõnealune plaadifirma tegeleb. Rist ja Viletsus aga ei ole plaadifirma, vaid lihtsalt märk ning eesmärgiks on läbi märgi aidata reklaamida väärt muusikat, mis pärit valdavalt kohalikust hard rock underground’ist. Justkui toiduainetel on pisikesed kleepsud, mis ütlevad, et tegu eestimaise kauba või ökotootega, nii aitab ka Risti ja Viletsuse märge koheselt selgusele jõuda toote kvaliteedis, mis sarnaselt on eestimaine, eranditult puhas küte ning 100% rokk.
17-02-2010