Üks lõputu õppetund elust

Kirjutas ahti
03-04-2010

Ei mäleta enam, kuidas see kõik algas. Kuid tinglikuks alguseks võib lugeda Margus Aru plaati "Puhas Armastus" ning selle esitluskontserti. Kui tagasi vaadata, siis läks mul päris palju aega antud plaadi läbi hammustamiseks. Usun, et on olemas puhas armastus ning suhetes peaks püüdlema kõrgemate ideaalide poole – isegi nii kõrgete, et need ei pruugi esmapilgul tunduda reaalselt kogetavad. Selles osas tundus kõik klappivat. Kuid käesoleva plaadi juures jäi mind siiski miski närima.

Kaalusin möödunud kolme kuu jooksul erinevaid variante, millist artiklit kirjutada: alates padupositiivsest (mis ei tundunud endale piisavalt siiras), kuni täiesti hävitavani (mille puhul hakkas südametunnistus häirekella lööma, et kuidas saan nii tähtsal teemal olevast plaadist, halvustavalt kirjutada). Sisedialoog kujunes ajapikku täismõõtmeliseks konfliktiks ning otsustasin, et pean ise kõigepealt jõudma selgusele, mis on minu jaoks armastus – ehk aitab tulemus plaati lõpuks avada. Ning ootamine tasus ära – peale kahte kuud seedimist, kirjutasin valmis alljärgneva loo.

30. jaanuar 2010
Mis on armastus?
Armastus on tõeline tunne. Tal pole algust. Pole lõppu. Ta ei küsi nime, vanust ega sugu. Teda ei huvita su maitse ega varasem kogemus. Ta on, tuleb ega kao kunagi. Ta teeb su seest ilusaks ja silmad säravaks. Annab sulle naeratuse, mis sulatab betooni. Samas annab ta sulle ka vastutuse hoida ja hoolida, luua ja lihtsustada, püüda ja lahti lasta. Ilma temata valitseb pimedus ja tühjus. Tema paneb soola su pudru sisse, suhkru su pannkookidele ja värvid su vikerkaarde. Sa võid vaadata, kuid tõeliselt õpid nägema alles tema abil. Tema ees oled sa alasti isegi siis, kui sa oled otsustanud soomusrüüd kanda. Tema hoiab sind nii taevatreppidel, kui maailma lõpus. Teda ei saa kirjeldada, mõõta, müüa, osta, ära võtta, tingida ega sundida. Teda saab vaid anda ja vastu võtta. Ta paneb su nutma nii valust, kui õnnest. Ta ei ole sinu oma, ega minu, ega nende. Teda ei saa omada. Ta puudutab sind sealt, kuhu sa ise ei julge vaadata ning näitab sulle su oma ilu ning inetust ning õpetab mõlemat hindama. Ta teeb kerjusest kuninga ja surijast elusa. Ta annab sulle su enda, ega nõua vastuteeneid. Ta näitab sulle end nii heas, kui halvas ning võtab sult su eelarvamused ja muud relvad. Temaga koos pole sul hirme, ega soove. Ta on olnud siin enne sind ja jääb ka peale. Ta muutub, kuid jääb alati samaks. Ta toob su maa peale, kui sa oled liiga pilvedes ja tõstab su taevasse, kui sa oled otsustanud liiga kaua kahe jalaga maa peal olla.

See oli üks varajane detsembrikuu õhtu. Mäletan, et sadas kergelt lund. Pühapäeva õhtu, mis on minu jaoks suhteliselt harjumuspäratu aeg kuskile välja minna. Kontsert toimus Mustpeade Maja saalis, kus viibisin elus esimest korda – seal olid uhked paekivivõlvid ja hubane valgustus. Lihtsad inimesed, soe ruum ja küünlad. Sees oli teatav ootusärevus, et mis nüüd saama hakkab. Alguses sisenes klaverimängija ning alustas vaikse süntesaatorimuusikaga. Ja siis nad tulid – veel neli valges rüüs inimest.

Kontsert ise kestis kokku veidi üle pooleteise tunni. Selle aja jooksul tabasin ennast korduvalt mõttelt, et sõnad ei lähe osades kohtades riimi. Ja teisel hetkel tundsin äratundmisrõõmu, kui nägin läbi sõnade midagi endas. Kuid kordagi ei tulnud pähe mõtet, et muusika võiks olla halb. Pigem kumas läbi selline natuke piinlik püüdlikkus. Tagantjärele oli isegi natuke naljakas, et Marguse juhtimisel kandis bänd ette kogu nende plaadi sisu, pluss veel mõned poolvalmis lood. Ehk oli asi lihtsalt nende väheses lavakogemuses?

Ma ei tunne Margust. Ma ei tea, milline inimene ta on, millest ta on läbi käinud ning millesse ta usub. Või seda, kas tema tee on õige. Kõik selles osas on vaid minu subjektiivne arvamus, läbi enda elus kogetu. Aga ma sooviks, et ta võtaks osadelt lugudelt sõnad ära, lastes muusikakeelel rääkida enda eest – vahel on just need välja ütlemata sõnad kõige õigemad. Sest muusika on tõepoolest ilus (rõhutan seda juba mitmendat korda) ning selle pilgu järgi, mis ma nägin muusikute silmades, tean, et nad teevad oma loomingut leegitseva hingega. See muusika on kohati justkui kosk, mille all sa oled, et see peseks sind puhtaks endasse kogutud tarbetust ning teisel hetkel pilv, mis õrnalt kannab sind taevalikku sisemisse naudingusse ja kolmandal hetkel hell puudutus, mis toob sind kõikjalt tagasi siia ja praegu, nägemaks tõeliselt väärtuslikku enda ümber.

Selle tõttu suur austus Marguse vastu, kes on kogunud enda ümber nii oskuslikud muusikud (lugedes nende hulka ka tema enda) ning andnud neile põhjust luua niivõrd ilusat ja hingepaitavat muusikat. Ning et ta on valmis õppima, luues midagi, mis ei ole täiuslik, kuid on selgelt teel sinna poole. Ma ei ole nõus kõige sellega, mis ta on sõnadesse pannud, kuid ma mõistan, et see on tema kogemus ja nägemus. Ning jätan endale eksimisruumi, et hakkan kunagi mitmeid asju teistmoodi nägema.

Ehk ei olegi nii oluline, et lauluhääl oleks maailma ilusaim ja sõnad õiged või õige koha peal. Täiuslikkus pole vajalik, et olla inspireeritud. Olen antud muusikat kuulates leidnud küllaltki palju inspiratsiooni ja minu jaoks on see selge mõõdupuu millegi väärtuslikkuses.

***

Olles oma kirjatüki läbi lugenud, ei olnud mu sisedialoog ikkagi vaibunud, kuigi jäänud natuke vaiksemaks. Artikkel ei tundunud valmis, aga tol hetkel ei osanud ma seda mitte kuidagi lõpetada ning seetõttu jäi see järgmiseks paariks nädalaks oma aega ootama, selge eesmärgiga see siiski lõpuni kirjutada. Arvasin, et minu jaoks saabus see hetkel, kui hakkasin oma arust välja lugema motiive, mis innustasid Margust antud plaati välja andma. Ja need ei tundunud kõik niivõrd puhtad ja üllad, kui oleks tahtnud loota. Tekkis isegi teatav sisemine rõõm, et olin suutnud murda pähkli, mida olin nii kaua hambus veeretanud. Ja jällegi, olles nendel mõtetel paar päeva jahtuda andnud ning uuesti kirjutama asunud, taipasin kerge šokina, et sellel hetkel, kui ma olin oma arust millegi püüdnud, olin hoopis taaskord tühjade pihkudega. See tundus isegi natuke paradoksaalne, et kui olin paberile pannud kogu skepsise, mis mul antud plaadi suhtes tekkis, ei omanud see enam mingit tähtsust. Ning mõistsin: sellel lool ei ole lõppu sama palju, kui sellel ei ole ka algust. Täpselt nagu armastus ja tunne, on need sõnumid ja alltekstid, mida antud plaadilt välja lugenud, muutuvad nagu öö ja päev. Kui ma ise kahtlesin või olin, vastupidi, avatud ja ootusvalmis, peegeldas muusika mulle vaid ennast. See muusika on voolav ja muutuv. Nagu lõputu sibul, mida koorides tuleb iga kihi alt välja midagi uut. Samamoodi võiks ma iga uue kuulamiskorraga lisada nüansse antud kirjatükki ning see ei saagi kunagi valmis – nagu ükski teine elusolend. Mida ma öelda tahan? Seda, et millegi uue alustamiseks, tuleb vahel mingi asi lõpetada, isegi kui see pole veel läbi…

http://www.tahevarav.ee/muusika/

Veel artikleid