Alates tänasest kuni pühapäevani toimub Tallinna klubis HALL elektroonilise tantsumuusika festival The Dark Side of the Moon, kus astuvad üles pea 50 esinejat viiest riigist. Radaseitsmele tutvustab neljapäevase festivali programmi kuraator Artur Lääts.
Päikselõõsase rannaküla pea igal majal on märke sellest, kuidas kohalikel on tõsi taga sooviga Hispaania kuningriigist eralduda. Separatistlikud poliitiliste sõnumitega plagud rõdudel vahelduvad lihtsalt anarhia sümbolitest graffititega seintel. Selles suhtes poleks paremat asukohta psychobilly festarile kui Pineda de Mar. Tegelikkuses muidugi vaevalt keegi kohalesõitnutest erilist tähelepanu poliitvangideks olevate kohalike poliitikute vabastamisnõuetele pööras – tegemist on ju rahvusvahelise subkultuuri ühendava sündmusega, kus lokaalsetel päevasündmustel on kurss madalal. Lihtsalt on tegemist ühega vähestest subkultuuridest, mis paistab silma erilise nihilismiga isegi kõikehävitava aja enese suhtes ning vägagi võimalik, et just seetõttu võib selle kandjate kätes olla punkliikumise tuleviku lipp.
Tegelt päris viimaseks piraadilaevaks Ministryt nimetada ei saa, aga laval taaruv rastapatsidega Al Jourgensen meenutab päiksepiste läbi põdenud kapten Jack Sparrow´d küll. Ministry on sel juhul tema Kariibi mere brigantiin, mille mastis ta meeleheitliku kindlameelusega (puna)musta lippu hoiab, otsides tulutult vaenulikke laevu, mida kaaperdada.
_Snapseed.jpg)
Tahkuna Briis toimub 6. juulil neljandat korda Hiiumaa põhjapoolseimas tipus Tahkuna tuletorni ümbruses ja sees, ning pakub nii kohalikele kui ka kohale rännanud festivalikülalistele ainulaadsust, põnevat kunstiprogrammi ja vaieldamatult väga head muusikat. Rääkisime festivali vedajate Tõnu Laasi ja Laura Noodaperaga paigaspetsiifikast, tuulest, tulest ja käesoleva festivali sisust natuke põhjalikumalt.
-01.jpeg)
„Keegi pole surnud, see on lihtsalt sobiva tumeda kõlaga nimi, mis iseloomustab meie muusikat. Tüüpiline gooti värk,“ naerab Doruk Öztürkcan Sveta baari backstage´is mu esimese küsimuse peale bändi nime kohta. She Past Away viitab naissoost kadunukesele, aga prototüüpi bändil pole. Hea seegi, kui keegi bändile nime andmiseks koolma ei pidanud.
Buzzcocksi ja Duran Durani plaadikaaned teinud graafiline disainer Malcolm Garrett, punkmuusik ja ajakirjanik John Robb ning Nick Cave’i ja Jarvis Cockeriga koostööd teinud muusik ning filmitegija Barry Adamson tunnevad teineteist juba Manchesteri kuldaegadest, kui punk läbi new wave’i indiele ruumi tegi. Seega polnuks neil küll vaja Tallinn Music Weekile omavahel juttu vestma tulla, aga nad tulid!
Kes eales vanemat Eddat lugenud on, peaks teadma, et Island on külm kui Hel, kuhu lähevad pärast surma kõik need viikingid, kel pole õnne lahingus kärvata. Need, kes läksid 24. novembri õhtul klubisse Tapper, said aga osaks korraliku annuse Põhjala kultuuriekspordist, tükikest Islandi päiksekiirt ja iidsete aegade tunnetust ning nukraid meloodiaid, mis meenutasid armuvalus vaala itku.
Teist aastat on Hard Rock Laagri festivalialal ka järelpeo telk, kus astuvad üles Beats From The Vaulti residendid ja külalised, kes vastutavad peo jätku eest kuni hommikutundideni välja. Purgatooriumis astuvad reede ja laupäeva öösel üles DJ-d: 4-got-10, Demoniddio, Shiftwind ja Padre.
Teeme nende muusikavalikuga natuke tutvust, et saaksite ennast juba varakult vastavale lainepikkusele viia.
Sattusin oma sõbra, Serbia filmifestivali korraldajaga, rääkima sellest, kuidas igal aastal algab avapressikonverents täpselt ühe ja sama totrusega, mõttetu arupärimisega: „Noh, mis teil siis sel aastal uut on?“. Jõudsime tõdemuseni, et sellele standardküsimusele on ainult üks õige standardvastus: „Kõik on uus!“. Kõik filmid on uued ja neid näidatakse esimest korda. Mida te veel tahate. Kas siis sellest tõepoolest ei piisa? Sama vastust tahaks kasutada ka tänavuse viienda bläkifestivali Howls of Winter kohta. Kõik bändid olid uued. Muus osas oli jumalale (või ilmselt pigem kellelegi teisele) tänu asi suhteliselt samasugune. Sama tore rahvas, sama täpne korraldus, sama usaldusväärne line-up.