Metsatöll on valmis saanud ja teisi mõtteid Äiost

Kirjutas Rene13
11-03-2010

Idee- ja teemabändid on mulle alati meeldinud. Neis on teatraalsust ja selle rõhutamine annab bändile justkui lisamõõtme. Eks selline tee ole ka üks igavene libe tee – valitud teemasse on üsna lihtne kinni jääda, misläbi muutub bändi looming rolli ammendudes omaenda kuvandis kinni olevaks jaburaks paigaltammumiseks. Teinekord on see tahtlik, pahatihti mitte niiväga. Kuigi ei saa salata, et viimase puhul saab just neid kõige naljakamaid tulemusi, on see ikkagi naer bändi üle, mitte bändiga koos.

Metsatöllu teema hakkab silma juba õige kaugelt, õigemini on see bändist alati paari sammu jagu eespool kulgenud. Oma laulu on otsitud metsast, rabast ja saunalavalt. Ma ei ütle, et otsitud oleks valest kohast, vaid leiud ise on üsna väheväärtuslikud olnud. Vähemalt minu jaoks ja seetõttu ei ole ma ka Metsatöllust varasemalt väga pidanud, olen lausa teadlikult distantsi hoidnud. Mitte sellist, mille pealt saaks sõrmega näidates julgelt pilgata, vaid Metsatöll on olnud ähmane kogu kuskil silmapiiril.

Nende folgist ja metalist vigurid on alati lihtsama vastupanu teed minekuna tundunud ning seetõttu liiga umbsed ja oma üheplaanilises maavillasuses ka neetult iseenesestmõistetavad olnud. Seepärast on ka nende osatäitmine ja müstika üsna värisevatel jalgadel vaarunud. Mõnes mõttes justkui turul müüdavad nahariba otsas tolknevad dolomiidist kaelaehted, mida otsekui toodud näite huvides ka kihvakujulisena valmistatakse. Selliseid asju ei saa ometi tõsiselt võtta aga naljakad need ka ei ole. Teisisõnu – kui juba vill mängu sai toodud – Metsatöllul on kasuka maitse juures olnud ja seepärast maitsesin värsket plaati esialgu päris pika hambaga.

Äio on suurejooneline, sellele viitab üsna ühemõtteliselt ka Jüri Arraku maaliga kaunistatud esikaas. Ja Metsatöll kannab Arraku välja. Natuke on küll kahju, et plaadiraamatu ülejäänud illustratsioonid kaane rohmakat monumentaalsust ei taha tabada ja selle kõrval ülearu lopsakad ning pehmevõitu tunduvad. Kuigi "Vaid vaprust" kaunistama mõeldud ussitanud plank on täitsa hea mõte. Kirjatüübi valik seevastu on jällegi väga õnnestunud, antud kontekstis on panustatud ainusüüdivale lahendusele.

Süüdiv on ka plaat ise. Võimsad ja muusikasse suurepäraselt passivad kooripartiid ning eelmise albumiga võrreldes enam kõlama pääsenud rahvapillid hoitakse kõpitsemist saanud, aga siiski tuttavas, metallvitstega pütis korralikult koos. Ja see pütt on piisavalt vaheldusrikkuse sügav, niimoodi ei lähe terve tunni kestva plaadi kuulamine kordagi tüütuks. Äiutavana kõlab vaid albumit sissejuhatav pala, milles ema hääl kutsub ilmselt kupat tuhlist sööma, sest see on nõnda leebe, et kedagi veristama see lihtsalt ei saa kutsuda. Kääksuva instrumendi kõlama pääsedes näpivad palad "Vihatõbine" ja "Roju" neidsamu hingekeeli, mida Rein Maran oma rästikufilmiga. Niisamuti ka rahvalikud "Nüüd tulge, mu kaimud" ja "Kuni pole kodus, olen kaugel teel", mis peaksid olema vastavalt lugulaul saunast ja ehk hädapärane allegooria tuuril olevast bändist. Kõmiseva paatose ja meestekooriga "Kui rebeneb taevas", "Vägi ja võim" ja "Verijää" ei lähe üle piiri, mille on tõmmanud Manowar sõjahomode ja ülejäänud inimkonna vahele. Kohati svenlõhmuslike meloodialahendusi kasutavas loos "Jõud" antakse mõista, et tegelikult teatakse päris hästi, kummal pool seda piiri asutakse.

Jah, kasuka maitsest on täielikult lahti saadud. Ma ei oska õelda, kas selle taga on ainult väljamaa köögitoimkonna töövõtted – tahaks loota, et sealtpoolt on vaid serveering ja kasukameki peletanud krehvtisus on ikkagi bändi enda poolt ennist mainitud metsast, rabast ja saunalavalt leitud, sest tegemist on leiuga, mis on tõepoolest ühtteist väärt.

Kui kunagi oli Metsatöll kamp hullumeelseid, kes kummalise kõlaga bassi plõnnimise kõrvale hundi moodi ulgusid ja Markuse häälemurre näis olevat igavene, siis Äiol on seesama kirvetöö tüüpi mõuramine kõverust kaotamata selgeks ja sügavaks muutunud – see on juba mehe hääl. Ja seega on Metsatöllu jutt juba mehejutt. Küll Carl Robert Jakobsoni kaasaegse ja kaaskondlase mehe, aga Metsatöll ongi teemabänd ja oma rolli esitavad nad Äioga vägagi veenvalt. Ütleksin isegi, et Metsatöll valmis saanud, nüüd annab seda vaid paremaks teha.

Veel artikleid