Kreatiivmootori uue albumi nimest võib välja lugeda nii mõndagi – kas või motoristide vanust. Ma ei ole kuigi kindel, et sajandivahetuse eel sündinud ning tissist lahti lasknult otsekohe mängukonsooli nibu haaranud lapsukesed üldse teavad toda piilutoru, kus peeglite vahel klaasikildudest paradiisilillekesi kokku keerutada – või kui teavadki, peavad seda parimal juhul Windows Media Playeri visuaalide helituks, trilobiitseks esivanemaks. Kõlbab korraks muiata, aga kuulub päästmatult trükimasinate, tsepeliinide ja kivikirveste ajastusse.
Plaadiümbrise kujundaja Alari Orav on ometi parasjagu sellises eas, et killukeerutajat mäletada, ja nii on ta ka täitnud plastkarbi värviliste ebemetega, mis kipuvad raamidest välja pudisema nagu klaasitükid kergesti lagunevatest vene ‘skoopidest. Ent vinülistina teab Orav ja teavad küllap ka loovmasinistid kaleidoskoobi nime teistki kasutusala. Oli üks selline kümnetolliste plaatide sari nõukogude ajal, kohati kämbimaiguline, ent puhuti üllatavalt hästi säilinud sisuga assortii maailma estraaditoodangust; jaapani hitti rumeenia omaga ja jugoslaavia hitti itaalia omaga sidumas interluudiumid klaveril (tänapäeva deejoalad, tehke järele!). Minul, õigemini mu vanematel oli see “Kaleidoskoop”, mil ka biitlite “Girl” – see oli vist aastaid vanemate ainus vinüül üldse. Üksvahe tavatsesin albumit kuulates lugudele plastmasspinalist improtud pilliga kaasa tuututada (plastmasSpinal Tap?). Näib, et ma polnud ainus.
Erinevalt minust on Kreatiivmootor tuututusfaasist välja jõudnud. Pea iga kriitik, kes uut albumit vaeb, nendib ühtlasi nalja- või absurdibändina alustanud rühmiku kutselist küpsemist. Esimene album (õieti koond kahest demoalbumist) kiskus tuntavalt rohkem harali ja narmendama, eri stiilides katsetused jäid enamasti visanditeks, orgaanpueriilseteks (orelipoisilikeks) muusikalisteks karikatuurideks. Samas oli juba siis tunda, et nende naljade taustsüsteem on oluliselt tuumakam kui nomaiteakasvõi Kuldsel Triol või Beep Shop Boysil. Glossolaalselt mögistav “Irratsionaalnegi” polnud oma no-wave-valangutega mingi “Hakaböö” või “Seeisöö”. Aga jah, “Kaleidoskoop” on ikka kohe muusikute plaat (hulk abijõude ju kah möllitud!) Tekstid on ikka sürrid ja jaburdavad, aga nõndagi hüvaks tarindiks Roomet Jakapi hääleakrobaatikale; varem laiali pudeneda ähvardanud helieklektika on nüüd professionaalsuse peegeltorusse kätketud ja õitseb struktureeritult.
Kaleidoskoopidega on siiski üldiselt ka nii, et ega sa neid tagasi pööra ja esimest eriti kirgast kujundit enam kätte ei saa, ehk vaid mõne järgmise samaväärse. Esmakordse demokuulamise joovastus on nüüdseks üle, pärisplaadiga kõrvutsi olen mõnegi loo suhtes unustlikum. Ent luguhaaval, lillhaaval.
Algus on äge. Sumedabiidiline “Elu eest” (värsimõõt: eleegiline saksofon) ja “Mõnude” garaažirämus kolkav popenroll kuulutavad: “Kaleidoskoop” on lõpuks see album, millist teile Röövel Ööbiku “Thulelohe” näol lubati, aga fikuskit saite! (Võinoh, ma olen vist siiski üks väheseid, kes end “Thulelohest” petetuna tundis, aga enam kui eales käitub Rööbik nagu 90ndate alguse U2 – neli mustas ja päikseprillidega rokiheerost, kes pigem näitlevad innovatiivsust kui tegelikult uuendada tahavad; ka tseremooniatel fukates hoiavad ikka kuuli, minemata kunagi piirideüleselt jaburaks ja peletamata kiidzidest stufitarbijaid.) Aga Kreatiivmootor oskab perfektselt kehastuda ka United Future Organizationiks, kes on võtnud kursi Amorphous Androgynouse psühhedeelse-mulli-kogumikele (“Voyageurs”). Siis ühtäkki huilgab Black Devil Disco Club selges, õigemini küll segases eesti keeles, et tema ongi Laulan Sinule (“Pilvemõrvad”), tagataskust välja ripendamas PiL-i “Rise”.
Kui Mart Niineste päris EPLis Kreatiivmootorilt Ruja ja Singer Vingeri mõjude kohta, siis vististi ennekõike “Claudia” ajel, aga võib tollestki Röövel Ööbikut eest leida. Ent midaasja huugab ses Eesti kunstroki vaos falsett, mis pärineks justkui diskokatsetuste aegselt Kiss’ilt?
Sealtmaalt hakkab üks meist väsima, ja ma pole kindel, kas mina või plaat. Milleks äkki “Puudutuse” pubisulgemise aegne bluzak keset täit pidu? 90ndate Eesti filmi tunnet leevendavad veidi lõpuotsa postroki atmosfäärika ja kellukesed (lõostatud Opium flirtis ühel hiljutisel Tartu laivil ka njuueidžiga, on see nüüd uus must?) Kellele mõttepaus, kellele suitsupaus.
Postrokitšill jätkub: instrumentaal “Sügis Stroomis” on kui Sibula “Liblika ja peegli” outtake. Ikkagi tundub, et mehed teavad, mida teevad; ja teevad just seetõttu, et mõni trenditeadlikum bänd ei söandaks keset plaati “põrandatühjendamist” viljeleda. Aga mine neid trende tea, flaieritesse on taas hakanud sugenema arhaism “kuulamispidu” – ega hipsteri füüsis polegi tantsimiseks. Pealegi lunastab “Stroomi” oivaline üleminek “Avanejatele”, mis vist selle kümnendi esimene anthem – ok, peale “Sirenit”, aga “Avanejates” on loomulikku sarmi rohkem, see ei vaja hingeminekuks visuaale ega lavalist liikumist. Meenub Jürgen Rooste ja Hea Elu “Saladus”, mis ise ka saladus, kuigi läinud kümnendi kaunimaid laule.
“Metropolise” pesumasinarütmiga manamine tundub liialt üheplaaniline, mingit reljeefsemat sätungit tahtnuks. Suurlinlikke kontraste, kui soovite. Lõpusekundite meeldetuletatud Aphex Twini “Selected Ambient Works 2” paneb ometi mõtlema, milline “Metropolise” afx dub võiks olla. “Encounters” on taas põnevam – kontseptualistide ööreiv lelupoes, nagu meil kuritegelikult vähe märgatud Tuxedomoon või Irmin Schmidti & Kumo mullune “Axolotl Eyes” (kapsakivifaktor on “Kaleidoskoobis” üldse suur). Napakat teksti ürgav ja huikav “Olme ja ulme” tundus alguses kohatuvõitu jäänukina vanast Kreatiivmootorist, aga mitme kuulamisega jõuab kohale: ahaa, nii esitaks Light In Darkness oma versiooni Jamiroquai “Deeper Undergroundist” Ken Saani vändatud õudukas, kus Godzilla asemel on Sillamäed rüüstav Põhja Konn.
“Äravool” singervingerdab suuremat tähelepanu äratamata peaaegu mööda, sabaotsa hull ja mitmeharuline tõmblemine lõigatakse sündsalt töbiks (deluxe editil on loodetavasti veerand tunnikest lisaks?); ja “Werner (enne põlengut)” tuletab vaid meelde, kui briljantne neuroidne kohvikugruuv oli Vanemõe ja Vendade Urbide “Välgud peeglis”, mõlema tippmark. Ja lõpuks koogab “Pruudi isa palub sõna”, kühveldades Eesti Kabelist välja Toivo Pesu ja Õnne Kurekella jäänuseid: tüng teile, esteedid ja gurmaanid, ikkagi oleme pullibänd! Okei, on naljakas ja võtab pisara silma, aga kole raske on leppida sellega, et selle järele polegi plaadi lõppu peidetud midagi… sellest kõigest veelgi erinevamat. Midagi, mis neid ennast ka ehmatas. Aga ehk see “Pruudi isa” siis ehmataski.
Ikkagi on “Kaleidoskoop” väga hea album, küllap siiski ka seetõttu, et ei ponnista olla läbinisti “kõrgprofessionaalne” ja tõsikunstiline, vaid jätab endale vabaduse olla ka loksuv, kaheldav ja kakerdav. Ning nagu toruskoobiski, on järgmisel läbikeerutamisel killud ilmselt hoopis teistmoodi koos.
Kui Kreatiivmootor oleks kirjanik, siis oleks ta Valdur Mikita.
Kui Kreatiivmootor oleks ajakiri, siis Kuum.
Kui Kreatiivmootor oleks lääne bänd, siis varajane Roxy Music (2010ndate Eestis).
Aga Kreatiivmootor on Kreatiivmootor. Ja kui olete tähele pannud, on see Areeni plaadiarvustustes muutunud pärisnimest üldnimeks kõiksugu muuilmsegi kiiksulisema kõrvavara pihta. Rõem!