Reede 13 on üks hirmus kuupäev. Hirmus on ainuüksi asjaolu, et erinevate uurimustulemuste põhjal on tegemist keskmisest õnnetuma või õnnelikuma kuupäevaga. Võta sa nüüd kinni! Aga üks mis kindel – tegemist on teistest reedetest erineva reedega. Ja selle puhul üks teistest rada7 artiklitest erinev artikkel.
13-11-2009Kodumaine Nailboard Records on "Gems from Estonian Metal Vault"-sarja raames sedakorda vägagi kenakesed pärlid välja kaevanud. Olen ise neid Forgotten Sunrise´i vanu väljaandeid juba aastaid otsinud, üks ("Behind the Abysmal Sky") on õnnestunud bändi poolt väljastatud mini-CDRi kujul ka kätte saada. Nüüd aga on korraga rohkem käes kui isegi soovida oskasin. Nimelt on ühele plaadile koondatud tänapäeval tumedat eksperimentaal-elektroonilist muusikat viljeleva Forgotten Sunrise´i kaks esimest üllitist: 1993. aastal ilmunud demo "Behind the Abysmal Sky" ning aasta hiljem ilmunud lühialbum "Forever Sleeping Greystones", boonuseks veel mitmed kontsertsalvestused.
13-11-20092. november tähistab Eesti ekstreem-metal-skene jaoks kahe äärmiselt olulise üllitise taassündi, kui sisule vastavasse väärikasse formaati rüütatakse nii Forgotten Sunrise´i aastatel 1993-1994 ilmunud demo "Behind The Abysmal Sky" ja miniplaat "Forever Sleeping Greystones" kui kohaliku pagan-metali-pioneeri Tharaphita 1998. aastal ilmunud kultuslik esikalbum "Raev" (koos "Kui varjud põlevad" demoga). Siinkohal teemegi juttu just Tharaphita ninamehe ja käilakuju Ants "Ank" Lillega, kel ei olnud midagi selle vastu, et meenutada rohkem kui kümne aasta taguseid murrangulisi sündmuseid kohalikus metal-konnatiigis. 31. oktoobril on Tallinna rahval võimalik kuulata-vaadata kogu "Raevu" materjali ka elusast peast, kui Tharaphita astub koos Morigani, Bestia, Aeon Aethereali ja Minttaaraga üles Halloweenihõngulisel õhtul klubis Tapper.
30-10-2009Mõtlesin pikalt, mida sissejuhatuseks kirjutada, kuni mulle jõudis kohale, et sellel pole mingit tähtsust. Ega tegelikult arvustusel endale ka erilist pointi pole. Ainus asi, mida te tegelikult peaksite teadma, on see, et Pedigree uus plaat „Skeletal“ on üks parimad käesoleval aastal Eestis ilmunud albumeid. Ja te peaksite selle endale ostma. Jah, just ostma, mitte aga netist tõmbama, te laisad varganäod. Tegemist on viisikettaga, mis on tema eest välja käidud kroone igati väärt.
28-10-200926.- 28. juunini kogunesid Helsingisse Kaisaniemi parki, lõõskava päikese kätte, inimesed, kelle garderoobis domineerib peamiselt must ja kellest enamik valib enda jahutamiseks kuumal suvepäeval just jaheda õlle. Aset leidis kaheteistkümnes Tuska Open Air Metal Festival. Oma panuse moshpit’ide käimatõmbamisele, juustega tuuleveski tegemisele ning fännidest koosneva ühendkoori tekkimisele andsid kolme päeva jooksul Gojira, All That Remains, Rotten Sound ning corpse paint’i endiselt au sees hoidva tõelise tr00 kvlt bläkk metalli esindaja Immortal, Evil, Amorphis, Stam1na, My Dying Bride, Suicidal Tendencies ja üle üheteistkümne aasta esimese pikema tuuri ette võtnud post-metal pioneer Neurosis.
28-10-2009Novembris jõuab Soome post-rock’i üks eredamaid tähti – God is an Astronaut, kes on tänaseks väljastanud neli täispikka albumit ja teinud isegi Pedigree’le remixi. Küsimustele vastas iirlastele omase rõõmsameelsusega Torsten Kinsella
08-10-2009Eesti film on ikka läbi aegade olnud mustvalge. Alles kaheksakümnendate alul, kui tonni jagu kaaluvad värvitelerid end vaevaliselt sektsiooninišši mahutasid, selgus, et eesti film võib olla ka värviline, kuid maal vanaema juures näitas väsinud Rekord ikka valimatult kõike mustvalges pildis. Üheksakümnendate keskpaigas kooli lõpetanud noored filmilavastajad tegid oma tudengifilme mustvalgena, keerates tihti isegi videokaameral peale kahes põhitoonis linti võtva režiimi. Ringvaated püsisid mustvalgetena, samuti hea hulk dokumentaalfilme.
07-10-2009Ikka juhtub asju, hetki ja inimesi, mis ja kes su edasist elu miskitmoodi mõjutavad. Mõnda neist märkad ja/või teadvustad, mõnda mitte.
Mina ühte hetke (loe: nelja minutit) tean täpselt. See oli aastal 1992 1. jaanuari varahommikul, kui olin jätnud oma tollal veel tulevase ja nüüd juba endise abikaasa sõpradega traditsioonilist paari-kolmepäevast aastavahetusejoomingut jätkama ning ise koju tulnud. Just enne sooja teki alla pugemist vaatasin kella – see näitas minutit paar üle poole kuue. Võtsin telekapuldi ning hakkasin kanaleid läbi kerima. Jõudsin mingi vene kanalini, kus uue aasta auks muusikavideosid näidati ning siis sõna otseses mõttes tardusingi ekraani jõllitama pisut vähem kui neljaks minutiks (tegelikult kestab kõnealune video pisut üle nelja minuti, aga kui mina sellele kanalile jõudsin, olid mehed juba paadis), unustades vist isegi hingata…
Seda meest on viimasel ajal intervjueerinud mitmed väljaanded nii siin- kui sealpool riigipiiri. Tema plaati oodati juba aasta algusest peale. Seda on arvustatud ja kiidetud. Tema kontsertidel valitseb alati väga huvitav ja omapärane atmosfäär, mille kirjeldamiseks jääb ükskõik, mis maailma keele sõnavarast väheks. See mees on Mauno Meesit ansamblist Sinine, kelle debüütalbum "Butterflies" nägi 18.septembril ilmavalgust ning ei pääse ta ka Rada7 küüsist, kes ründas teda e-maili teel mõne küsimusega.
29-09-2009