Seda meest on viimasel ajal intervjueerinud mitmed väljaanded nii siin- kui sealpool riigipiiri. Tema plaati oodati juba aasta algusest peale. Seda on arvustatud ja kiidetud. Tema kontsertidel valitseb alati väga huvitav ja omapärane atmosfäär, mille kirjeldamiseks jääb ükskõik, mis maailma keele sõnavarast väheks. See mees on Mauno Meesit ansamblist Sinine, kelle debüütalbum "Butterflies" nägi 18. septembril ilmavalgust ning ei pääse ta ka Rada7 küüsist, kes ründas teda e-maili teel mõne küsimusega.
Hei, Mauno! Kõige pealt palju-palju õnne debüütplaadi ilmumise puhul!
Suur tänu sulle!
Kuuldavasti läks sul debüütplaadi sepistamiseks kuus aastat. Räägi palun, mis kõik selle kuue aasta jooksul toimus. Kas algusaastatel oli ainult kerge idee ja hiljem läks tõsisemaks tööks?
Idee albumist oli olemas kohe, aga eks kõik võttis tegemise käigus aina selgema kuju. Mingi hetk taipasin, et pean ennast täielikult sellele albumile pühendama ja viimased kaks aastat töötasin väga tihedalt, et see lõpuks valmis saada. Kui ma 2003. aastal alustasin, siis kõigepealt võttis üksjagu aega, enne kui oskasin kasutada salvestusprogramme, süntesaatoreid ja sämplereid, salvestada vokaale jne. Teadsin kohe algusest, et see album peab tulema korralik ja terviklik teos igas mõttes, et jäädvustada üks tähtis ja ilus aeg minu elust muusikasse. Oli selge, et ühtegi pooliku kvaliteediga demoplaati ja musta materjali avalikult esitamist ei tule. Loomulikult oli inimesi, kes mind mõne asjaga palju aitasid ja mõned viivitused tulid ka nende ajagraafikutest, kuid üldiselt tegin kõik üksi ja iga uus asi ja protsess, millega varem kokku ei olnud puutunud, nõudis õppimiseks päris palju aega. Tahtsin panna enda lood kõlama nagu elu ise. Täna võin öelda, et on piisavalt palju inimesi, kes on mõnda lugu kuulates kirjeldanud mingit silme ette tekkinud pilti või üllatavalt suurt emotsiooni. Ja tavaliselt on nende kirjeldused olnud päris sarnased ja kattunud ka üldiselt minu looga selle laulu taga. Mul olid tekkinud need meloodiad, mis seostusid teatud asjadega elust, ja nüüd pidin need panema ka helidesse ja arranžeeringutesse nii, et see võimalikult väljendusrikkalt toetaks lugu ennast. Kulutasin lugematuid tunde, et leida õigeid saunde, mis tekitaksid taas teatud tundeid ja meeleolusid, mida ma soovisin väljendada. Oli ka päris aeganõudev arranžeerida põhiliselt akustilisel kitarril loodud lugusid. Sest alati on keerulisem alustada ja orienteeruda ilma igasuguste raamide ja piirideta olukorras. See tegi ka omamoodi muidugi asja veel huvitavamaks. Oli päris tavaline, et ma ei suutnud alguses otsustada kas panna lugu kõlama nagu rock, trance, akustiline pala, ambient või näiteks trip-hop. Tavaliselt segasin ja kombineerisin lõpuks erinevad elemendid, et luua enda jaoks sobiv saund ja struktuur, mis mind rahuldas.
Kui ma olin lõpetanud lugude arranžeerimisega, siis otsisin stuudiod ja inimesed, kes aitasid mul salvestada akustilised kitarrid ja sisse mängida tšellod ning viiulid. Kõik enda ja külalislauljate vokaalid salvestasin kodus, et teha kõik õiges meeleolus ja saada täpselt see tulemus, mida soovisin.
Pärast seda õnnestus mul enda albumit miksima saada üks Eesti parimaid pop-produtsente Lauri Laagus, kes on töötanud näiteks Peeter Vähi, Laura Põldvere ja Urban Symphonyga. Masterdasin albumi Christoph Stickeli juures Münchenis, kes oli ka esimene mees maailmas, keda selle töö jaoks soovisin. Tema käe alt on läbi käinud näiteks Guano Apes, Deine Lakaien, Liquido jne. Niisiis, sain enda albumi valmis parimal moel ja mul oli au koostööd teha oma ala parimate inimestega. Lõpuks töötasin ka paari kuu vältel plaadi kujundusega, mille jaoks olin aastaid sobivat materiali kogunud. Tegin iga loo jaoks seda iseloomustava illustratsiooni, et kuulaja saaks veel rohkem minna albumi taga olevasse jutustusse ja maailma.
Plaadile jäi lõpuks 8 lugu. Kas töötasidki nende 8 looga või oli sul suurema hulga seast valida,mis jääb plaadile ja mis mitte?
„Butterflies“ kontseptsiooniga seondusid ainult kindlad lood ning realiseerisin kõik väärtuslikuma sellest. Ühtegi lihtsalt lahedat ja toimivat käiku, milles polnud midagi väga erilist, ma ei kasutanud. Loomulikult häid ideid ja loojuppe oli ja tekkis aastate jooksul palju aga osa neist seostuvad ka juba järgmise kontseptsiooniga, millel ei ole otsest seost sellel albumil olevaga.
Plaati läbib ka üks teema. Kas sul oli algusest peale mõte teha selline pooleldi concept-album või see arenes välja kirjutamise ajal?
Võin öelda küll, et teadsin kohe, et lood hakkavad rääkima kindlast ajast ja selle jooksul olnud kogemustest. Hiljem sättisin mõned asjad nii, et kulgev ja jutustav lugu oleks lauludes õiges järjekorras ja piiritletud.
Kuidas sa ise kirjeldaksid stiili, mida see plaat esindab? Popi tumedam pool / midagi muud?
Plaadil käib ju tegelikult läbi nii palju erinevaid žanre ja ühes kindlas varem tehtud stiilirajas see ei püsi. Et tegelikult otsest stiili ei ole, see on mu enda jaoks lihtsalt muusika mu enda näoga. Aga kui selle kohta öelda dark-pop või lihtsalt alternatiivelektroonika, siis need on piisavalt laiad terminid, et mitte liiga mööda panna.
Päriselus oled sa rõõmus inimene. Kas „Butterflies“ avab su tumedama ja melanhoolsema poole? Milline on see imidž, mida sa üritad esinejana jätta?
Võib öelda küll, et see album avab minu n-ö tumedama poole, kuid ma ei pea ennast kindlasti süngeks ega kurvaks inimeseks. Mulle lihtsalt meeldib minoorsete kõlade esteetika ja panna ennast proovile, vaadates, kui kaugele ja sügavale ma enda muusikas saan minna. Sellel albumil on ka tegelikult väga palju positiivset energiat ja sõnumit. Olen vahel mõelnud, et imelikul kombel ei suuda ega taha paljud inimesed kuulata muusikat, milles leidub kurbust või karmi ja sünget elementi, pidades seda mingi väikese, neist eemal seisva inimgrupi pärusmaaks. Samas käivad kõik kinos vaatamas tõsiseid ja kohati päris depressiivseid draamasid, romantilisi filme, kiiksuga väärtfilme, õudukaid, veriseid põnevikke jne. Naljakas vastuolu iseenesest. Enda plaati pean justnimelt selliseks, mida võiks kuulata iga inimene, kes tahab ühes plaadis leida jutustava loo ning saada plaati kuulates lööva ja mõjuva elamuse osaliseks, olenemata muusikamaitsest.
Ei saa öelda, et ma laval üritaksin keegi teine olla kui igapäevaelus või välja mängida mingit spetsiaalset imidžit. Ei kanna laval spetsiaalset kostüümi ega rõivaid, mis mul teistel päevadel seljas ei oleks. Esinedes üritan ennast viia teemasse ja ehk võimendada enda ja teiste jaoks seda, mis nendes lugudes peidus on. Mingit näitlemist ei toimu ja tihti lähen ka laval esinedes ise suht lugude sisse ära.
Kaua sul läks nende andekate inimeste leidmisega, kes suga live‘s koos mängivad? Said nad ka kuidagimoodi loomeprotsessi mõjutada või jäi kõik ainult sinu otsustada?
Plaat oli enne valmis, kui ma bändi kokku panin. Kuna soovisin kampa saada väga sobivad inimesed, siis läks nende leidmisega ka päris tükk aega. Liisa Hirsch, kes klahvpille mängib oli küll minu esimene variant ja ta oli ka kohe nõus. Ta on aastaid olnud hea sõber ja üksjagu ka Sinise jaoks enne bändi ära teinud. Olin varem näinud Liisa esinemisi mõne jazz ja eksperimentaal-elektroonika grupiga ja teadsin, et tema oleks ka Sinise jaoks parim variant.
Kauem läks aega kitarristi ja vioolamängija otsimisega. Ka kitarrist Andre Pichen oli koguaeg kõige Sinisega toimuvaga tihedalt kursis ja huvitatud, aga mingil põhjusel ei osanud ma kohe enda nina alla vaadata ja talle kohta pakkuda. Praegu ei kujutaks ma Pichenita Sinise bändi ette. Meiega tegi esimestel livedel kaasa ka vioolamängija Maria Nesterenko, kes aga praeguseks on Austrias, kus jätkab enda vioolamängija karjääri magistriõppes. Viimastel kontsertidel on laval olnud ka Mari-Liis Rebane, kes oli juba päris alguses Sinisega tihedalt seotud ja laulab ka albumil. Olen kindel, et ka tulevikus teeme temaga midagi koos.
Pole enam ammu saladus, et sa said Accession Recordsiga lepingu. Kaua sul aega läks, et nad lõplikult veenda? Kes olid teised plaadifirmade variandid?
Alates esimesest kirjast, mis Accessioni juhilt Adrian Hatesilt 2008. aasta suve alguses sain, oli selge, et ta on täiesti veendunud, et „Butterflies“ album on midagi erilist ja et ta sooviks selle välja anda või sellele kaasa aidata. Ülejäänud läbirääkimised ja möödunud aeg läks promole ja mõtlesime välja kuidas võimalikult kasulikult nii minu kui firma jaoks asi lahendada. Firmal on ka enda uute reliiside graafikud üldiselt paigas ja tihti võivad mõned valmis plaadid tükk aega enne ilmumist ja järjekorda oodata. Samuti panin vahepeal ise Sinise bändi kokku ja hakkasin kontserte andma ning tegin kõvasti promotööd ning leidsin kuulajaskonna. Kindlasti on ka need kaks viimast tänapäeval artistidele ja bändidele elementaarsed asjad, mida sa pead suutma enda heaks teha. Ilma selleta on ju ka näha, et sa ei võta enda asja tõsiselt ja seega ei pea ka seda keegi teine tegema. Võin öelda, et tõsisemad jutud enne Accessioni pakkumist olid veel ühe Saksa firmaga, ühe päris tuntud USA firmaga ja ka üks päris korralik Itaalia leibel oli huvitatud.
Kas tänu lepingule Accessioniga saaksid sa tuuritada ka bändidega, kes plaadifirma all juba on? Diary of Dreams‘iga äkki?
Üldiselt käib kõigi Accessioni bändide tuuritamine läbi kindlate booking agentuuride ja ei ole otseses seoses plaadifirmaga. Firma teeb tööd selle nimel, et ka meid mõne booking agentuuri alla saada, kuigi see ei ole kerge, sest enamik suuri ja korralikke agentuure on bände nii täis, et neil pole võimalik uusi juurde võtta. Samuti on ka Saksamaa ja ülejäänud Euroopa muusikatööstust ja kontserdikülastusi märgatavalt mõjutanud ülemaailmne majanduskriis. Aga loodame parimat ja varem või hiljem on mul kindlasti midagi põnevat selles vallas teatada.
Sul olid just plaadiesitluskontserdid Tallinnas ja Tartus. Kuidas läks ja kas on varsti veel mõnda kontserti oodata?
Kontserdid läksid ilma igasuguse liialduseta suurepäraselt! Mõlematel üritustel oli palju rahvast, täiesti super atmosfäär ja publik ning erikülalistena kutsutud bändid/artistid olid ka rohkem kui head, nagu oli ka oodata. Kogu Sinise bändil on siiani naeratus näol nendele õhtutele mõeldes ja saime väga väärikalt enda albumi ilmumist tähistada. Varsti on ka järgmiste kontsertide kohta vägevaid uudiseid oodata.
Debüütplaat ilmus pärast kuut aastat rasket tööd. Kas järgmine plaat ilmub ka kuue aasta pärast või on liiga vara rääkida?
Olen hetkel täiesti kindel, et järgmise albumiga ei lähe mul kuus aastat. Kontseptsioon on olemas ja samuti paljude lugude algideed. Järgmine plaat tuleb ka ilmselt vähem äärmuslik ja seda on ka võibolla kergem endal lõplikult lahendada ja valmis saada. Kuigi muusika sügavuse arvelt kompromisse ei tule, see on kindel. Samuti kaasan kindlasti ka Andre ja Liisa seekord protsessi, mis teeb kindlasti asja huvitavaks ja ehk ka kohati kiirendab asjade kulgu.
Traditsiooniliste küsimuste aeg: mis sul hetkel plaadimängijas/iPodis mängib?
Viimasel ajal on mängijas olnud näiteks Sven Grünberg, Brian Eno, Metro Luminal, Camouflage, Deine Lakaien, Morigan, Slowdive, This Will Destroy You, Emiliana Torrini.
Mis on su lemmik rada 7?
Mulle meeldib aina rohkem kuulata albumeid, mis mõjuvad tervikuna mitte singlikogumikuna. Seega raske öelda. Ma ei valeta, kui ütlen, et lemmik rada 7 on www.rada7.ee
Lõpetuseks midagi? Tänusõnad-tervitused-targad mõtteterad?
Tänud sulle lahedate küsimuste eest ja tänud lugejatele! Kohtume „Butterflies“ maailmas ja kontserdil!