Tegelikult ilmus Mr. Peter Hayden’i teine kauamängiv album "Born A Trip" juba maikuus. Bänd ise nimetab seda albumit reisikirjaks. Üheks isevärki reisikirjaks, mille nautimine paneb kuulaja jaoks aja teistmoodi jooksma. Asjassepühendamatu kõrvaltvaataja jaoks muudab see album kuulaja laisaks. Sellist asja ei saa ju puhkuste hooajal avaldada, ikka pärast, et seda albumit kontorites tarvitada saaks. Sellest see viivitus.
Aprillikuus andis Liverpooli rockgrupp Anathema välja oma üheksanda albumi “Weather Systems”. Toimus see suurema kärata ning võib-olla nii parem oligi – pole ehk väga vale öelda, et “We’re Here Because We’re Here’i” (2010) räsisid omajagu nii hädad plaadifirma otsimisel, kauale veninud lindistusperiood kui ka pidevalt muutuvad uudised bändilt endalt. “Weather Systems” tuli vaiksemalt ja oma eelkäijaga võrreldes nii suuri lootusi ette ei lubanud.
Täna, tähendusrikkalt 23. kuupäeval, ilmus teeneka doom-rock-kollektiivi Taak kolmas album „Rist viletsuse teel. Rada7 sai esimeste seas jaole ja arvas vastilmunud plaadist üht koma teist ja kolmandat ka.
Rome on heaks näiteks moodsa neofolgi seisundist. Kui žanri stereotüüpne kuvand kipub alatasa seostuma paganlusega, paremäärmusliku retoorika ning totalitaristliku sümboolikaga, siis Rome on keeranud kõik kahurid ringi umbes nagu Matt Howdeni (Sieben) on teinud seda looga „Rite against the Right“. Samas ei tasuks siit üleliia otsida vastandusi või žanrisõdasid ning stigmadest määravam on Rome’i isikupärane, liigutav ning professionaalne tulemus.
DocPoint Tallinn näitab sel aastal esmakordselt oma kavas Eesti Film 100 raames linastuvat eriprogrammi “KADUNUD LINDID – Valik Nõukogude Eesti dokfilme”. Ajastut ja filme kommenteerib filmikriitik Jaan Ruus, kes 60ndatel ja 70ndatel töötas Tallinnfilmis dokumentaalfilmide toimetajana. Mainimata ei jää ka Eesti esimene teadaolev muusikavideo.
Teate ju küll seda tunnet, mis tabab, kui kuulate midagi, mis ilmumisaja põhjal peaks olema uus, ent mis ometi kõlab ebamugavust tekitavalt tuttavalt. Miski, mis kõlab nagu "õige värk". See on hea tunne ja Hypnoboosteri album pakub selliseid äratundmise momente õige mitmeid. Kui järgnev kirjutis teid selles veenda suudab siis tõtake kauplusesse ja nõudke Hypnoboosterit.
Rainer Sarneti film "Idioot" pajatab tuntud lugu Eesti kastmes. Räägib, kuidas ullike oma otsekohesusega väiklusest ja saamahimust puretud konnatiigis palju segadust tekitada suudab. Jutlustades Headust läbi igapäevase oleku, mitte kantslist sülge pritsides, on peategelane kontrastiks üldlevinud mentaliteetidele. Olgu need missugused tahes. Olles idioot, toob ta esile idiootsust ka enda kõrval olevates inimestes.
Kas tänapäeval on pühaku koht närvihaiglas, missugune vapustavalt nilbe soeng Taavi Eelmaale seekord tehtud on ja kuidas suudelda hinge, näikse olevat filmi põhiküsimused.
Läks seitse aastat Anathemal teha valmis nende hiljutisim album „We’re Here Because We’re Here“. 5. septembril ilmunud kogumikplaat „Falling Deeper“ tuleb aga ainult kolm aastat pärast 2008. aastal välja antud „Hindsighti“. Pelgalt arvulisest võrdlusest võib see tendents näida murettekitav – justkui, et pärast 20+ aastat tegutsemist ja pidevaid stiilimuutusi, on bändi jaks lõpuks raugemas ning on uue leiutamise asemel asunud ülessoojendama juba läbiproovitud materjali uues pakendis. Asja kasuks ei räägi ka mai lõpus ilmunud My Dying Bride’i hiigelkogumik „Evinta“. Nagu „Evinta“ kolm kuud varem on „Falling Deeper“ rajatud lugude radikaalsetele muutustele (peaasjalikult) sümfooniliste vahenditega. „Evinta“ puhul sünnivad nendest suisa uued kompositsioonid, kuid Anathema kogumik nii kaugele ei lähe. Samas on muusikalised muutused märksa radikaalsemad, sest kirjutatakse enam kui 15 aasta vanune materjal üle bändi tänapäevase käekirjaga.
Juba kaheksandat korda Helsingis Suvilahtis 12.-14. augustini toimunud Flow Festival õnnestus korraldajate sõnul planeeritult. Ilmaga vedas ideaalselt ja suviselt soojal nädalavahetusel väisas festivali ligi 46500 inimest. Piletid olid korraldajate sõnul peaaegu täielikult välja müüdud.