DocPoint Tallinn näitab sel aastal esmakordselt oma kavas Eesti Film 100 raames linastuvat eriprogrammi “KADUNUD LINDID – Valik Nõukogude Eesti dokfilme”. Ajastut ja filme kommenteerib filmikriitik Jaan Ruus, kes 60ndatel ja 70ndatel töötas Tallinnfilmis dokumentaalfilmide toimetajana. Mainimata ei jää ka Eesti esimene teadaolev muusikavideo.
„Pealkirjas sõnastatult iseloomustas tolle aja korralikke filme kauaaegne Tallinnfilmi stuudio dokumentalistikatoimetaja ja hilisem režissöör Ülo Tambek. Aga see oli omamoodi ilus aeg, tegemist oli Hruštšovi sula ajaga. Seda perioodi võiks nimetada poliitiliseks talveks, mil esinesid äkilised öökülmad, kuid üldjoontes läks ilm ikka soojemaks,” selgitab Ruus kodumaise dokumentalistika algusaegu. Tallinnfilmis olid tol ajal mängufilmide toimetajateks Lennart Meri, Mats Traat ja Arvo Valton. Dokumentaalfilmide toimetuses tegutsesid aga Peedu Ojamaa, noor ja terane luuletaja Leo Ilves, Peep Puks ning Jaan Ruus ise. “Kui mängufilmid saadeti kokku monteeritult veel enne koopia tegemist vastuvõtmiseks Moskvasse, siis dokumentaalfilme tehti Eestis, sest tegu oli väikeformaadiga ja neid polnud vaja Moskvas kinnitada. Algselt oli Eestis 52 ringvaadet aastas, hiljem vähenes see number 24-le ning vabanenud raha arvelt hakati tegema rohkem dokumentaalfilme.”
Ruusi sõnul andis see võimaluse teha filme „kohalikus dialektis“ ning kindlasti oli filmide tootmisel vabadus kordades suurem. Muidugi, neid ei saanud saata festivalidele, sest filme pidi saama näidata kogu NSVLiidus nn üleliidulisel ekraanil.Seepärast Andres Söödi filmid maailma ei jõudnudki.
Kaader Peep Puksi ja Peeter Toominga filmist "Koduküla"
Punased propagandafilmid
“1960ndad olid dokumentalistika kõrgaeg, siis oli võimalik midagi tõepärast näidata. Dokumentaalfilmi aastaplaan pidi muidugi vastama tolle aja ajakirjanduslikele kaanonitele. Õnneks, kui nüüd küüniliselt öelda, leidus aga režissööre, kes just “punaseid” filme tootsid. Nendeks olid Semjon Skolnikov, Vitali Gorbunov ja küünik Vladimir Parvel. Just tänu neile oli näiteks Söödil võimalik teha oma filme sellistena nagu ta soovis.“
Ruus jätkab: “Kui vaadata DocPointi valikut “Kadunud lindid”, kannab programm oma nime täiesti õigustatult. Need ongi filmid, mis arhiivide sügavusse on kadunud. Programm toob esile selle aja paremiku just nendelt tegijatelt, kes püüdsid vabaneda kõikidest klišeedest ja peegeldada tegelikku elu.” Ruusi arvates on ajastufilmide vürtsiks eriseanss kurioosumitest. “Tol ajal need filmid niimoodi loomulikult ei mõjunud, kuid täna võib neid kurioosumiteks nimetada küll. Nõukogude Eesti esimene film on “Eesti NSV hümn”. Ühtlasi on see paradoksaalselt ka esimene kodumaine musavideo. Autoriks keegi Kavrišvili, kelle puhul me isegi eesnime ei tea. Võib arvata, et monteeris selle kokku Leningradis, sest sealt said meie kinematograafid lähimat „vennalikki abi.“ Tõeliselt nauditav punapropaganda film on Vladimir Parveli “Kolhoos „Uus Elu”“. Ma soovitasin seda Berliini festivalile aastal 1988, publik naeris saalis laginal. Eks me naerame nüüd ka.” Jaan Ruus kirjeldab, kuidas valges kitlis loomaarstid kuulavad aasal lammaste kopse. “Samas meenub kaader filmist „Emissarid“, kus piiril otsiti inimesed läbi ja võeti nende pesust ära piibleid. See oli ikka hull riik.”
Värske ja potentsiaalikas dokumentalistika
Ruus selgitab, et kuna „tõsiusklikud“ ja konjunkturistid tegid ametlikke filme, said oma loomingut teha ka Sööt, Soosaar ja paljud teised andekad režissöörid.
“Sööt ei ole selline lärmakas dissident, aga ta on terane ja tähelepanelik inimene ning tema filmid “Ruhnu”, “Dirigendid”, “Unenäod” ja “Reporter” on head näited tema oskusest sündmusi ja hetki dokumenteerida. Tema looming ongi lausa eriskummaline tähelepanu ja kaadrid tegelikust elust. Ja seda ajal, mil filmide sisu oli rangelt kontrollitud. Režissööre tuleks vaadata just läbi nende debüütide, see toob esile nende andelaadi ja potentsiaali. Andres Söödi esimeses filmis “Ruhnu“ olid kõik tema järgmised filmid juba peidus.”
Ruus toob esile ka Mark Soosaare filmi “Härra Vene maailm”. “Vene ajal oli filmi tegemine ülereglementeeritud. Film maksis palju ja kõik oli plaanide alusel paika pandud. Mark Soosaar on aga tuntud kui mees, kes ei ole kunagi allunud reeglitele. Nii läks ka eelpool mainitud filmiga. See on film isevärki mõtlejast Leonhard Venest. Plaanitud oli see 20-minutiliseks filmiks, Soosaar tegi selle 30-minutilise, nii läkski, et direktor võttis vastu esimesed 20 minutit ja lõpp jäi lihtsalt nägemata. Nüüd on harukordne võimalus, näha esmakordselt selle dokumentaali täisversiooni.”
Kaader Mark Soosaare filmist "Miss Saaremaa"
Intelligentsus ja modernism
Vladimir Karassevi looming on “Kadunud lintide” programmi üks pärle. “ Eaka Pariisi dissidendi, kes oli Vaba Euroopa korrespondent, film “Pööripäev” on adekvaatne kroonika 21. juunist 1940. aastal. Nii objektiivne, kui tol perioodil üldse olla sai. Filmis ei ole teksti, sest kui see oleks seal olnud, oleks ta pidanud kubisema ametlikest punastampidest, mis oleks võtnud ära filmi viimasegi hingelisuse. Karassev keeldus sellest ja film läks tekstita käiku.”
Tema film “Eelkäija” kõneleb Viktor Kingissepast, tegu on fotofilmiga. “See on pilt Kingissepast enne tema tapmist. Mees istub pildil nagu protestiv vasakpoolne, maailmaparandaja ja dissident, kes on kõigi peale solvunud ning ootab oma kohut. Äärmiselt mõjuv kaader, mida filmis on võimendatud ja mõjub tänapäeval kui modernism. Ka sellel filmil ei ole teksti, sest see oleks pidanud olema rumal ja ametlik. Filmi mõtestab VeljoTormise muusika.”
Veel toob Jaan Ruus kavas esile Peeter Toominga dokumentalistika, mis on küllalt sünge tagasivaade hilisnõukogude elule.
“Ja kindlasti Peep Puks, kes on väga delikaatne ja täpne režissöör. Ta on ka intelligentne, teadupärast intelligentseid inimesi filmimaailmas palju ei ole,” muigab Ruus. “Juhan Liivi lugu“ on nauditav katse anda pildiga, filmikaadritega ning Lembit Ulfsaki loetud tekstiga edasi Liivi luulevaimsus. Minu arvates äärmiselt õnnestunud teos.”
Lisaks on huvitav vaadata filmi “Tallinn 80”, mis on tehtud selle perioodi Tallinna purjeregatist. “Tegu on adekvaatse pildiga ühiskonnast, kus me elasime.”
Loomulikult mainib Jaan Ruus ära ka Valeria Andersoni, kelle looming algab perioodist , kus Eesti dokumentalistika hakkas niiöelda normaliseeruma.
Esimene film riiulil
“Programm on köitev, seal näeb kõige esimest musavideot, adekvaatseid tõsimeelseid pilte kunagisest ajast, mis mõjuvad tänapäeval hea naljana, kuigi see on kurb nali. Samas on ka filme, mis ei ole oma tähendust sugugi kaotanud.” Jaan Ruus tõstab siinkohal eile Andres Söödi “Dirigendid” ja “Unenäo”, Peep Puksi “Juhan Liivi loo” ja Soosaare “Härra Vene maailma”, samuti Peeter Toominga filmi “Linnaloom”.
Kaader Peep Puksi ja Peeter Toominga filmist "Koduküla"
“Mööda ei tohi vaadata ka Ülo Tambeki filmist “Talupojad”, süngest pildist nõukogudeaegsest kolhoosielust. Tegemist on esimese Tallinnfilmi filmiga, mis jäi riiulile kuni iseseisvuse tulekuni. Mängufilmidega toona seda olukorda välditi, sest see oleks olnud stuudiole majanduslik katastroof.”
„Talupojad“ on 1968. aasta film. Kogu NSV Liidu käis tõepoolest terav ideoloogiline võitlus ja seda ka dokumentaalfilmide tootmises. Moskva poliitbüroo sai aru, et kui ta nüüd ei hakka kruvisid riigis kinni keerama, siis ta kukub ise peagi kokku. Ka Tallinnfilmi direktori Nikolai Danilovitši soov jääda võimule oli suur, mistõttu jäi ka esimene film riiulile ja tsensuur tugevnes. Teisalt hakkas aga ekraanidele üha rohkem ilmuma see, mis ümberringi tegelikult juhtus, mitte see, kuidas võimude arvates tuli elada.
Vana stalinlik kord nägi ette, et film peab näitama mitte seda, kuidas elatakse, vaid seda, kuidas on ette nähtud elada. Võim lootis, et kinost välja tulles inimene hakkabki nii elama. Paraku seda aga ei juhtunud. Sai taas selgeks, et publik vaatab kinos siiski parema meelega üht keskmist rinnahoidjat kui kasvõi maailma kõige paremat treipinki.“
Docpoint info:www.docpoint.ee
Docpoint rada7.ee-s: http://www.rada7.ee/yritus/59222/