DJ KozeFotograaf: Johann KolmtuhatJuba kaheksandat korda Helsingis Suvilahtis 12.-14. augustini toimunud Flow Festival õnnestus korraldajate sõnul planeeritult. Ilmaga vedas ideaalselt ja suviselt soojal nädalavahetusel väisas festivali ligi 46500 inimest. Piletid olid korraldajate sõnul peaaegu täielikult välja müüdud.
Festivali ala visuaalse poole autoriteks olid sellel aastal disainerid Jaana Saraste ja Tom Gustafsson. Uuenenud festivaliala oli hästi planeeritud ja ruumi liikumiseks oli vaatama suurele rahvamassile piisavalt.
Reedene päev algas meie jaoks alles peale kümmet õhtul, kui mahtusime napilt väga täis pakitud Black Tenti, kus esines Hercules and Love Affair USAst. Ilmselt oli oodata suurepärast etendust, sest rahvast oli telki kogunenud ohtralt. Tõepoolest, tegemist oli eriliselt käimatõmbava ja võimsa performance’iga. Solistideks olid väga värvikad tegelased, lisaks koosseisu kuuluvale Kim Ann Foxmanile ka mõned uued näod.
Kohe pärast Hercules’t esines Nokia Blue Tent’is El Guincho, tuues suhteliselt hõreda publikuni parimad palad oma 2008. aasta plaadilt “Alegranza”. Esitus oli hispaanialikult armas ja rütmikas.
Vahetult pärast El Guinchot läks peale üks oodatumaid artiste Röyksopp Norrast. Paraku peab tunnistama, et mind jättis nende live suhteliselt külmaks. Olnud näinud neid sel aastal juba Positivus festivalil Lätis, olid ootused kõrged. Nende Positivuse show oli enam-vähem ja isegi oleks võinud olla rohkem, aga Flow esitus tundus olevat selline pisut üle-jala tehtud.
Aga õnneks ei lõppenud festivali esimene päev sugugi nii mornides toonides. Viimase artistina kuulasin Ariel Pinki oma bändiga Haunted Graffiti. Ootuspäraselt tulid esitamisele nende viimase plaadi “Before Today” lood. Esitus oli originaalne ja Ariel vaimukas, seega oli see igati mõnus lõpp reedesele festivalipäevale.
Laupäevane festivali päev algas kiirustamisega pealavale, kus pidi esinema Lykke Li. Jõudnud kohale pealava ette, kus oli võib olla paarkümmend inimest, saime aru, et miskit on valesti. Küsisime seal seisnud turvatöötaja käest ning selgus, et haigestumise tõttu on Lykke oma esinemise ära jätnud.
Laupäevase line-up’i tuntumateks nimedeks oli veel Empire of the Sun, kelle esitus ulmekostüümides ja koomiliste taustatantsijatega pealaval meenutas visuaalselt natukene Eurovisiooni. Aga show oli vägev ja fännide jaoks oli esitus kindlasti meeldejääv.
Laupäeva õhtu lõppes Black Tent’is DJ Koze saatel, kes oli üks meeldejäävamaid CLUB-kategooria artiste festivalil.
Pühapäevane festivalipäev algas pealaval, kus esines Twin Shadow USAst, kelle esitusse kuulus nende 2010.aasta album “Forget”. Muu hulgas esitati ka üks uus lugu. See oli mõnus ja rahulik algus viimasele festivalipäevale. Esitus oli pisut uimane, kuid samas stiilipuhas ja igati nauditav.
Motor City Drum EnsembleFotograaf: Johann KolmtuhatÕhtu jätkus Nokia Lounge’i pehmetel sinistel toolidel, taustaks kütmas Motor City Drum Ensemble Saksamaalt. MCDE väga mõnusa house-souli-techno segu saatel jätkus viimase festivalipäeva tiksumine ning seltskonnas oli juba tunda kerget väsimust.
Umbes kell 22.00 (45 minutit hiljem lubatud ajast) läks peale Flow 2011 peaesineja Kanye West. Peale pikka introt tuli lavale paarkümmend taustatantsijat valgetes kostüümides, hüpates hüsteeriliselt ringi ja visates käsi taeva poole, mõjudes seejuures päris effektselt. Kanye “Dark Fantasy” loo sõnade saatel “Can We Get Much Higher” tõusis kraana, ilutulestiku ja tossu saatel õhku Kanye isiklikult ja hakkas räppima. Oli näha, et peaesineja lavashow’sse oli väärikalt panustatud.
Horse Meat DiscoFotograaf: Johann KolmtuhatKuid olles mitte nii suured Kanye fännid, liikusime varsti edasi Black Tenti, kus esines Horse Meat Disco Inglismaalt, kes ergutas rahvast oma eriti mõnusa funky house discoga.
Festivali lõpetas James Blake, kes esitas oma kuulsamad palad, balansseerides ideaalselt oma pehmete “lembelugude” ja eksperimentaal-elektroonilise ja post-dupstepi vahel. Oli tunda, et rahvas oli meeliülendavalt teemas. See oli suurepärane lõpp Flow festivalile.
Kokkuvõttes võib öelda, et line-up oli muljetavaldav ja korraldus professionaalne. Kuna õlu ja siider maksid 9 eurot ja kangemad dringid juba 11 eurot, siis ei jäänud festivalialal silma ebameeldivaid purjus kodanikke ja ei tekkinud kordagi seda Õllesummeri efekti. Kuna iga siidri ja õllepudeli sai festivali alal taarapunktis 2 euro vastu vahetada, ei seganud festivalialal liikumist prügi ja muu rämps. Soome on nii ehtne heaoluriigi musternäidis, et isegi need sinised välikäimlad, mis ükskõik millise muu vabaõhufestivali suurimaks ebameeldivuseks on, olid Helsingis täiesti normaalsed ja steriilsed. Uskumatu! Ühesõnaga oli festival meeldejääv ja igati õnnestunud, seega võib pikisilmi järgmist aastat ootama jääda.