Docpoint Tallinn pakub filme, mis puhastavad su sisemist välja

Kirjutas Ester Faiman
25-01-2017

Docpoint Tallinn toimub juba kaheksandat korda ning saab oma avalöögi juba täna Sandra Jõgeva valusalt otsekohese debüütfilmiga „Armastus…”. Viie festivalipäeva jooksul linastuvad kinodes Sõprus ja Artis 45 uut ja eredat dokumentaalfilmi üle maailma. Et selles kirjus ja põnevas kavas mingi suund kätte saada, vestlesime festivali ühe korraldaja Tristan Priimäega ning toome eraldi välja ka otseselt muusikateemalised filmid, mida sel korral linastub tervelt neli.


Filmidele lisaks tasub silmas pidada, et paljudele linastustele on oodata ka filmiga seotud külalisi ning küsimusteringe, mis kindlasti alati aitab huvitatutele avada filmi sisu ning lahata valitud temaatikat võibolla hoopis üllatava nurga alt. Lisaks toimub laupäeval kohe peale filmi „Minu sõber Boriss Nemtsov" ka sealsamas kinos vestlusring Venemaa poliitika teemadel.

Tristan, kas ei oleks nüüdseks juba uhkem eralduda ja teha täitsa Eesti oma festival või ei ole sellel suuremat mõtet?

Meil on praegu nii programmi kui ka rahade mõttes Helsingi festivaliga nii hea sünergia, et eraldumine oleks umbes niisama mõttetu kui Šotimaal Inglismaast lahku lüüa. Meil ei ole nendega ka mitte ühtegi lahkarvamust või probleemi. Ma saan aru, et mõned egotsentrilisemad või ambitsioonikamad inimesed tunneksid, et nad tahaksid kindlasti enda nime millelegi alla panna, aga meid selline koostöö täiesti rahuldab, sest meie põhipoint on ikkagi uued dokfilmid inimesteni tuua.

Millisele filmile või suunale peaks mingil põhjusel sinu arvates tähelepanu pöörama?

Minumeelest on kaks vastupidist suunda, mis on seekord huvitavad ja eristuvad.
Üks on väga selgelt, teravalt poliitiline suund. Dokfilm on võtnud ikkagi ka sel aastal selgelt rolli, et olla see tüli tekitav element, ütleme, võitlevate osapoolte vahel ja leida üles konfliktikolded. Selle suuna heaks näiteks on film „Puhtaim klubi Iisreaelis”, mis räägib Iisraeli jalgpalliklubist, kuhu palgatakse jalgpalluriteks kaks moslemit ja kus siis kõik läheb täiesti kontrolli alt välja. Jalgpall peaks ju olema pigem inimesi ühendav distsipliin, mida mõistetakse kõikjal ühtemoodi ja jalgpallist räägitakse alati nagu inimesi ja kildkondi ühendavast mängust. Teisest küljest on sel ka ju täiesti vastupidine pool – iga mäng ju lööb sõna otseses mõttes kahte leeri inimesed, kes seda mängu vaatavad ja just nüüd on hakanud eriti selgesti välja paistma ka see pool, mis on lahutav või õõnestav pool, ehk natsionalism ja natsionalismi järel tuleb ikkagi kohe ka rassism, mida seal filmis võib ka näha. Lojaalsus oma jalgpalliklubile võib päädida hoopis sellega, et sa väga jõuliselt ja vihaselt vastandud kõigile teistele. Seda ma tõstaks küll esile kui väga teravat ja uut ja head filmi.
"Puhtaim klubi Iisraelis""Puhtaim klubi Iisraelis"
Teise näite tooks võibolla vastupidi hästi poeetilisest ja vaatlevast dokumentalistikast, millest meie programmis võib leida mitu-mitu näidet ja üks, mille võiks välja tuua, on „21 x New York”.
See on dokfilmi tüüp, mis kaugeneb nn teledokumentalistikast ja ei ole üldse narratiivne – on pigem selline ringihulkumine kaameraga New Yorgi metroos, mille kaudu antakse edasi New Yorgi ja üldse linnastumise ja isolatsiooni lugu läbi 21 inimese, kes siis kirjeldavad iseenda elu selles situatsioonis, kuhu nad on sattunud ehk siis mingis linnakeskkonnas.
Üks on hästi jõuline ja konfrontatsiooniline ja teine on hästi unenäoline ja ilus.

Rääkisid just spordi vastuolulisusest, aga milleks üldse dokkfilme vaja on, kas need suudavad midagi muuta või mis point neil on?

Dokumentalistika ja dokkide vaatamise puhul võib kahjuks välja tuua samasuguse mullistumise ehk siis inimesed, kes dokfilmist huvituvad ja neid vaatavad, nende maailmapilt on niikuinii laias laastus korrelatsioonis nendes dokkfilmides esitatuga. Need, keda üldse dokid ei huvita, oleks just need, kellel oleks vaja neid filme võibolla vahel vaadata. Seetõttu on see teatud mõttes surnud ring nagu igasuguse kultuuriga, see, kuidas kultuur võiks oma sihtauditooriumi ringist suuta väljapoole murda, see on alati probleem. See oli probleem juba prantsuse uue laine ajal, kui uue laine filmitegijad olid absoluutselt veendunud, et nende relv revolutsiooni barrikaadidel on kaamera, aga paraku töölised ei viitsinud eriti nende filme vaadata. Aga teisest küljest muidugi on ikkagi jälle ja jälle juhtumeid, kus dokfilm suudab väärata või muuta reaalse elu sündmusi. Kui me mäletame kasvõi eelmisest aastast sarja „Making a Murderer” või teisi samalaadseid kriminaalseid teemasid lahkavaid minisari dokke, siis seal minu teada dokfilmi mõjutusel muutus krimiasja menetlus mingis suunas. Samamoodi klassikaline näide on Errol Morrise „The Thin Blue Line”, mille mõrvamüsteeriumi uurimise tulemusena dokfilmis avati uuesti kohtuasi ja vangi pandud süütu mees pääses vabadusse.
Tegelikult mul on hea näide tuua ka kohe Helsingi Docpointi selleaastase avafilmi „Boiling Point” linastuselt, mis räägib Soome pagulaskriisist, kuna neil on ikkagi olukord märksa tõsisem kui meil. Neil on tänavatel demonstratsioonid mõlemalt poolt – nii Finland First liikumine kui siis ka rassismivastaste meeleavaldused. Kokkuvõttes tundus, et avamisel oli saalis mõlema poole pooldajaid, aga film on iseenesest niivõrd balansis, ilma igasuguse jutlustava momendita – kõigile antakse sõna ja tegelikult räägitakse sellest, kuidas muutus kui selline on see, mis inimesi hirmutab. Ehk me peame siis tegelema tegelikult selle muutuse kui nähtusega, mitte mingite sümptomitega. Mulle tundus, et sellisel seansil, kus need inimesed on koos ja koos kogevad seda filmi ning pärast olid lava peal kõrvuti ühe ja teise poole esindajad, siis selline mõnes mõttes katarktiline kogemus puhastab küll sisemist välja. Ma kujutan ette, et selline dokikogemus võiks olla küll raviva toimega näiteks.
"Armastus...""Armastus…"
Eesti filme on sel aastal viis. Kuidas te need valisite või on need lihtsalt viis filmi, mis hiljaaegu on valminud. Miks just Sandra Jõgeva film avafilmiks sai, mul on varasemast mulje, et avafilmiks valite pigem midagi rõõmsamat?

Me ikkagi tahtsime kindlasti panna Eesti filmi avafilmiks, aga nendest viiest filmist programmis kaks ei ole eestlaste lavastatud vaid neil on Eesti produtsendid ja kolmanda, Aljona Suržikova filmi „Lumi punasel lagedal”, tegevus toimub Sotšis, aga me pigem eelistasime sellist, mis toimub Eestis. Siis jäigi meil valida kahe armastusest rääkiva Eesti filmi vahel – Minna Hindi „Appi, ma vajan armastust” ja Sandra Jõgeva „Armastus…” – ja me mõtlesime, et kuna avamine on selline koht kuhu võib tulla ka inimesi, kes muidu ei satu Docpointi seanssidele, siis see oleks nendele nagu sellise raju sotsiaalkriitilise kaasaegse dokikogemusena võimsam laks, et lihtsalt avada kaasaegse dokumentalistika laia võimalusteringi natuke rohkem. See tundus seetõttu meile arukas valik, me teame, et see on üsnagi julge ja riskantne samm, aga me olime valmis seda astuma. Ja mis puudutab Eesti filme, siis meil oleks võibolla võimalik igal aastal panna neid viis tükki oma programmi, aga me ikkagi ei taha teha hinnaalandust, me tahaksime et Eesti filmid konkureeriks võrdväärselt välismaa omadega. Ja kui sel aastal meil mitme filmiga selline võimalus avanes, siis me muidugi kasutasime selle ära.

Nende kahe armastusest rääkivat filmi režissöörid, Minna Hint ja Sandra Jõgeva, on lõpetanud Kunstiakadeemia ja mõlemad on ka aktiivse tegevkunstniku taustaga.

Mul on igasuguste distsipliinide piiride ületamise üle väga hea meel. Ma olen Eesti praktikast vähemalt näinud, et inimesed, kes on tulnud filmi juurde mingist muust tegevusvaldkonnast, suudavad asju sageli palju värskemini või mingis mõttes teistsuguselt näha. Samamoodi näiteks Noora Särak noorematest tegijatest on tulnud dokumentalistika juurde kunstist ja ma loodan, et mõistetakse, et inimestel väljastpoolt filmiringkonda on õigus ja mõtet filmi teha, et see ei ole mingisuguse kitsa ringi või kildkonna erahuvi. See peakski olema ikkagi laiemat mõtestamist võimaldav distsipliin filmikunstis.

Docpoint festivali programmist leiab sel korral ka neli muusikateemalist filmi. Nendest ilmselt kõige kõmulisemast, „Vabaduspäev Põhja-Koreas”, mis räägib oma tegevust alati mõnuga industriaal-skandaal-totalitaarsetesse vetesse juhtiva Sloveenia bändi Laibach kontserdist Põhja-Koreas, kirjutas Rada7 veergudel pikemalt juba Rene13 oma artiklis „Vabaduspäev Põhja-Koreas. Häda muusika pärast.”. Enne filmi vaatamist soovitame soojalt ka kirjatükki lugeda – see aitab kindlasti mitme vindiga filmile veel paar keerdu peale keerata.

Šveitsi režissööri Susanne Regina Meures’i film „Reiviv Iraan” viib meid põhimõtteliselt sõna otseses mõttes põranda alla, kus tegutsevad DJ-d Anoosh ja Arash, kes moodustavad elektroonilise muusika duo „Blade&Beard;”. Nendega koos liikuva kaameraga külastab vaataja nii salajast kõrbetantsupidu, läbib nii mõnegi politsei kontrollreidi ning saab läbi teha unenäolisena mõjuva bürokraatiareeglite kadalipu.
Mingil hetkel hakkab tekkima vastupandamatu tunne, et need tagurpidi keeratud nokatsite ja põlvpükstega djuudid ei saa ju reaalelus päikeselisel päeval autoga sõites arutada omavahel teemal, et kas nad muusikaürituse korraldamise ja sinna inimeste kutsumise pärast arreteeritakse, poolsurnuks pekstakse ja vangi saadetakse, vaid et see on ainult inglise keelses tõlkes nii. Et päriselt nad tegelikult räägivad sellest, kuidas õhtul peole lähevad ja millist arvutimängu hommikul mängisid vms.
Ootamatuks äratushetkeks võib osutuda stseen, kus Zürichi suurpeol üks naisterahvas räägib iraanlastele, et ega ta ei kujuta ette nende olukorda, sest ta pole ise selles olnud… Ja siis saabub ilmselt igale Nõukogude aega natukenegi mäletavale persoonile äratundmine, et olgugi, et see mälestus on kuhugi väga kaugele minevikku maetud, aga me oleme ise sellises maailmas elanud… Ja kahjuks me teame.

Järgmised kaks filmi – „La Chana – flamenko kuninganna” ja “Papa Alajevi imeline kuningriik” – on kindlasti lisaks läbivale muusikateemale ka portreefilmid väga tugevatest, domineerivatest ja heitliku saatusega loojanatuuridest.
"La Chana""La Chana"
„La Chanaga kohtub režissöör Lucija Stojevic tema hubases Kataloonia kodus, kus ta on leidnud rahu ning on valmis rääkima möödunud sündmusterohkest elust. Vaatamata kõrgele eale hakkab flamenkolegend veel üheks etenduseks valmistuma. Tema jäljendamatu sisemine energia ja plahvatuslikkus teeb tänapäevalgi noortele lavapartneritele silmad ette.”
Allo Alajev on aga Kesk-Aasia löökpillivirtuoos, kes pani aluse Buhhaara juudi juurtega muusikale pühendunud ansamblile, milles mängivad nii tema lapsed kui lapselapsed. Tadžikistani aardeks nimetatud mees emigreerus 90ndate algul Iisraeli ja juhib seal suurt Alaevite muusikutedünastiat. Film räägib nii pidevalt muusika sees oleva pere lavalistest saavutustest kui ka traditsioonide ja Papa nõudmiste kütkes olevate pereliikmete eluvalikutest.
Mõlemad filmid on kindlasti maailmamuusika austajate maiuspalaks, kuid pakuvad värvikaid vaatamiselamusi teistelegi muusika- ja filmihuvilistele.

Docpoint festivali kava ja info leiate kodulehelt www.docpoint.ee

Veel artikleid