Vabaduspäev Põhja-Koreas. Häda muusika pärast.

23-01-2017 | kirjutas: Rene13

Talsingi dokumentaalfilmide festivali Docpoint Tallinna programm algab 25. jaanuaril. Meie pool lahte linastuva poolesaja filmi seas on ka "Vabaduspäev Põhja-Koreas" (Liberation Day, Morten Traavik, Ugis Olte, 2016, Norra, Läti). Film sellest, kuidas Laibach Pyongyangis käis. Mida nad seal nägid ja tegid? Mida nad sinna viisid ja millega tagasi tulid?


Kõigepealt üks meenutus aastast 2014, kui pääsesid liikvele jutud, et Haapsalus toimuvale Augustibluusile tuleb esinema peksukino ja kitarrimees Steven Seagal. Korraldajad olid sunnitud esinemise ära jätma, sest deltabluusi viljelev artist, kes lubab endale eraelus mitte kõige vähemalgi määral varjatult putinimeelse kasuliku idioodi rolli, osutus ideoloogiliselt absoluutselt mittesobivaks. Tollane välisminister leidis, et selline ekstsess võib ohustada tervet demokraatlikku maailma.
Moraalipaanika käis nagu koduõlu, hambad tangis nõuti Augustibluusi boikotti ja tuli välja, et ka meiekandis peab ideoloogilise hügieeni küsimustes olema laitmatu.
Niimoodi jõudsimegi sinna, et korraga (pop)muusikast justkui sõltus midagi, vähemalt hetkeks ja vähemalt näiliselt omas muusika kaalu ja sotsiaalsust, mis on midagi enamat kui selle tavapärane pärisosa - toimumata jäänud revolutsioonid ja teised katteta lubadused. Hoolimata isegi, et selle käilakujuks sai Steven Seagal.
Kordan, Steven Seagal - mees nagu Borat, ohustas iseolemist.

Olgu see juhtum üheks võtmeks, millega avada dokumentaalfilm-reisikiri "Liberation Day" - Norra ja Läti ühistöö endise Jugoslaavia ja nüüdse Sloveenia kollektiivi Laibach nädalasest käigust Põhja-Koreasse 2015. aasta augustis, mõlema Korea iseseisvuspäevade paiku. Tähtpäev, mil tähistatakse vabanemist imperialistliku Jaapani koloniaalvõimu alt.
Meeldetuletuseks - Põhja-Korea on ideoloogilise hügieeni küsimustes end samuti laitmatuks pidav.
Sootuks teistsugustel eesmärkidel viljeleb sarnast praktikat ka ideoloogilise hügieeni kitšini viinud Laibach, mistõttu neist mitu kehapikkust eespool astub maine ja alles seejärel on nad ka bänd. Vähemalt sel pinnal sai kokku ühtaegu nii võimatu kui ka paras paar.
Laibach partei peajoonest vastupidist suunda uurimas.Laibach partei peajoonest vastupidist suunda uurimas.
Põhja-Korea esinemiste välja kuulutamise järel hakkas täiesti omaette elu elama kummaline konstruktsioon, kuidas Laibach on esimene Põhja-Koreas üles astuv lääne rockbänd. Pealkirjad läksid päris käest ära, Daily Maili esialgsetel andmetel oli tegemist lausa Slovakkia fašistliku bändiga. Hiljem nad seda väidet veidike korrigeerisid.
Tõsi, vähemalt teiseste kvaliteetide põhjal võib Laibachi rockbändiks nimetada, aga et nad oleksid Põhja-Koreas esimene läänemaine bänd olnud, seda mitte. Aset on leidnud veelgi kummalisemaid juhtumeid. Näiteks on USA kristlik ansambel Casting Crowns esinenud Pyongyangis juba aastal 2007 ja aastal 2009 koos perebändiga The Annie Moses Band. Kaheksakümnedate lõpus olla Soome ja Põhja-Korea kultuurivahetusprogrammi korras teinud rahvavabariigis pisikese tuuri Sielun Veljet ja Peer Günt.
Rääkimata töövõidust, kuidas Washington DC räpparid PacMan and Pe$o otsustasid, et uudiskünnise ületamiseks tuleb vändata muusikavideo Põhja-Koreas. Ikka on seda vahet vooritud.

Muidugi, nii kõrgetasemelist visiiti ei ole popbändidel sinnakanti varem ette tulnud. Laibachil õnnestus üsna viimase hetke ümberkorralduste tõttu mängida oma põhishow Ponghwa kunstiteatri pealaval. Nagu filmis viidatakse, armastab selles asutuses teinekord aega veeta parteiladvik. Visiidina seega igati kõrgetasemeline.

On küllalt sümboolne, kuidas meediatähelepanu küsimuses osutus Laibachi müüdimasin edukamaks kui nende võõrustajate oma, sest Põhja-Korea riikliku uudisteagentuuri poolt levitatavad propagandanumbrid avaldatakse rutiinselt kurioosumite rubriigis, nende tõelevastavuse küsimuses ei ole ülearu sageli tarvis mitu korda järele mõelda. Näiteks lugu sellest, kuidas Kim Jong-il läbis esimest korda elus golfi proovides kohe rekordilise skooriga terve raja, seejärel see mäng tema jaoks ammendus. Laibachi lugu läks oma seksikuses seevastu automaatselt tõe pähe. Kunstitõde seljatas ajaloolise tõe.

Olgu kõrvalepõikena lisatud, et teade Laibachi esinemisest Pyongyangis tekitas omajagu paksu verd bändi fännide hulgas. Neid arenguid filmis ei puudutata, aga neid ei saa ka kõrvale heita.
Põhja-Korea akordionistad viimase riigimoe järgi timmitud kaadris kuuma andmas.Põhja-Korea akordionistad viimase riigimoe järgi timmitud kaadris kuuma andmas.
Tulisele Laibachi fännile võib valmistada pettumust, et filmi hoiab koos ja selle rääkivaks peaks on kontserdi organiseerimise eest vastutav Norra päritolu multitalent-multipraktik, nooruses suur Laibachi fänn olnud Morten Traavik, kel on eremiitriigiga omad erisuhted. Näiteks oli tema organiseeritud A-ha kaverite album Kum Song'i nimelise muusikakooli akordioniansambli esituses. Nende töötlus loost Take on Me sai ka internetihitiks ja akordionipunt käis Norras tuuril. Samuti on tema algatatud mitmed teised väljakutsuvad projektid. Näiteks Angoolas ja Kambodžas toimunud Miss Maamiin iludusvõistlused (Kambodžas riik keelas ettevõtmise ära, mistõttu missivõistlus viidi läbi salja).
Läheks raskeks väita, et Traavik otseselt Põhja-Korea režiimi käpik oleks, kahtlemata on tema huvides põhjakorealastega häid suhteid hoida, aga need ei paista olevat välisluure ja mõjuagendi omavahelised suhted.
Oma kavatsusi selgitab ta filmis niimoodi: "Mind ei huvita rahu, mind huvitab tõde ja teinekord ei vii tõde üldse mitte rahuni vaid muutuse, segaduse ja teiste häirivate asjadeni. Asjadeni, mis muudavad maailmavaadet ja annavad selgemini mõista, kes me oleme ja milline on maailm meie ümber." See iva tuleks edasise huvides meelde jätta!

Laibachiga koostööd tegevale lauljale Boris Benkole tõde end ka ilmutab. Tema leiab kumsongikooli tütarlastekoori lauluhääle põhjal, et Põhja-Korea inimestel iroonia- ja sarkasmimeelt ei esine. Nad on oma tegemistes absoluutselt siirad - ajavad oma asja naiivse agarusega ja midagi seesugust oleks läänes võimatu ette kujutada.
Ütleks, et küllalt arukas ellujäämisstrateegia keskkonnas, kus kord on vali ja meeldetuletused truualamlikkuse hüvedest on keskmisest veenvamat sorti. Eriti kui valikuteks on, kas olla naiivne Pyongyangis, vireleda provintsis või vaakuda hinge gulagis. Seega valikuvõimalusi on, aga mitte päris sellised mugavusi puudutavad elustiilivalikud, mida meie igapäevaseks ja pahatihti lausa olemuslikeks peame (cd vs vinüül, mac vs pc).

Tragikoomilise potentsiaaliga, aga mitte hüsteerilised, on stseenid, milles põrkuvad kaks kardinaalselt erinevat tööeetikat. Esiteks Laibach oma ajaloo ja laadiga ning seejärel bändi tehniline tugimeeskond oma individuaalsust hindava läänepärase lähenemisega. Nad kohtuvad allutatud, hierarhilise ja kollektiivsega. Ja paari päevaga on tarvis püsti panna lava ning jõuda üksmeeleni repertuaari osas.
Kontserdi videokahuri toitelahendus. Kahjuks jääb täpsustamata, kas teip oli kaasa toodud ja kui, siis mida kohalik personal sellest imetabasest kinnitusvahendist arvata võis.Kontserdi videokahuri toitelahendus. Kahjuks jääb täpsustamata, kas teip oli kaasa toodud ja kui, siis mida kohalik personal sellest imetabasest kinnitusvahendist arvata võis.
Üks hetk bändi helitehnik laiutab helipuldi taga nõutult käsi, kurdab, et ei saa aru, miks asjad nii jaburalt käivad. Juba töötavad lahendused lõhutakse muudkui ära. Traavik tutvustab seejärel, mida tähendab sotsialistliku bardaki vaimus protsesside juhtimine. Mitukümmend inimest teevad tühja tööd, sest kõrgemalt on antud käsk ja omavaheline kooskõlastamine, saati iseseisev otsustamine, ei ole ette nähtud. Päev enne kontserti, kui tehniline lahendus enamvähem püsima on saadud, kaubeldakse korealastelt võimalus helipuldi juurde valve mehitada, et jumala eest keegi nupumees oma tarkuses seda vahepeal paremaks timmima ei läheks.

Kes on sattunud nägema Vitali Manski 2015. aasta dokki Under the Sun, võib üht-teist ära tunda. Selles filmis sooviti dokumenteerida Põhja-Korea pere tavaelu, aga lavastaja jättis sisse ka ideoloogiatöötajate kaadriväliseks mõeldud praktilised näpunäited, kuidas see tavaelu parteiliini järgides ikka tegelikult käima peab. Nii on ka "Vabaduspäevas" hetki, kui kaamera soovitatakse suunata mujale või kinni panna ent salasilm jääb ometi uurima, siiski mitte nõnda tihti kui võiks eeldada. Selles küsimuses on eriti liberaalne härra Ri, põhjakorealasest giid ja koordinaator. Teda enamasti kaamera ei sega. Või ta siis lihtsalt ei teagi, et kaamera käib.

Võõrustajate poolt on välja pandud täismäng. Atesteerimine, tsensorid ja nuhid. Et kõik saaks ideoloogiliselt korrektne. Bändi kava ja videotaustad tuleb ettekirjutuste järgi viimasel sekundil ümber teha. Õnneks suudab Traavik pingeid maas hoida ja mott läbi põhja ei lange.
Korraga leiab üks eriti agar tsensor viiest, et Milan Fras võiks üldse mitte laulda, eriti mitte põhjakorealastele iseäranis olulises palas We will go to Mt. Paektu. See võib inimesi hirmutada ja sellele järgneks korralagedus. See lugu jääb hoopis esitamata, sest nagu öeldakse, maksja tellib muusika (mul puudub info, kas seal tegelikult ka honorarid mängus olid).

Tellija on esialgu kaunis kapriisne. Kui bänd koos 26-liikmelise saatjaskonnaga Põhja-Korease saabub, peab kohalik funktsionär vastuvõtul kõne, kuidas Laibach on kohutav bänd, kes kasutab oma videotes pornograafiat, on ilma igasuguse kahtluseta neonatslik ja kuna Korea Rahvademokraatlik Vabariik on avalikult fašismisvastane, ei ole Laibach Korea vabastamise 70. aastapäeva pidustuste puhul riiki teretulnud, sest nad viiksid siin läbi provokatsioone, mis ohustavad sotsialistlikku süsteemi. Kujutate ette, tervet sotsialistlikku süsteemi! Kus ma seda varem kuulnud olen?
Rahvavabariigi laululapsed nutitelefonides hängimas. Nutitelefon ei ole Pyongyangis ülearu võõras vaatepilt. Aastatel 2004-08 olid mobiiltelefonid riigis keelatud.Rahvavabariigi laululapsed nutitelefonides hängimas. Nutitelefon ei ole Pyongyangis ülearu võõras vaatepilt. Aastatel 2004-08 olid mobiiltelefonid riigis keelatud.
Koreas toimuvate stseenide vahele pikitud lõigus kirjeldab bändi peaideoloog Ivan Novak Lubljana moodsa kunsti muuseumis (MG+MSUM) NSK ülevaatenäitusel peetud loengus, kuidas 1983. aastal bändi tegevus kõrgemalt poolt tulnud juhtnööride järgi keelustati, sest nende provokatsioonid arvati ohustavat riigikorda. Ka Jugoslaavia oli ideoloogilise hügieeni küsimuses ülimalt pedantne. Novak leiab kokkuvõtlikult, et kui Laibach suudaks hävitada midagi sellist nagu riik, siis see riik ei väärigi olemasolu.

Arvestades osalisi, lahendab Traavik olukorra taktitundeliselt. Tema vastukõnet küll ei näidata, aga ta kirjeldab, kuidas argumenteeris paatosele rõhudes, et nii Korea Rahvademokraatlik Vabariik kui Laibach on meedia poolt valesti mõistetud, nad mõlemad on universaalselt vihatud paariad. Sest teate ju küll seda lääne meediat (Daily Maili pealkiri!). Mesijutt läheb läbi ja rokiratas veereb edasi.

Paralleelselt kuumenesid juba 4. augustil alanud pinged kahe Korea vahelises piiritsoonis keemistemperatuurini. Demilitariseeritud tsoon Lõuna- ja Põhja-Korea vahel oli poolsada aastat üks musikaalsemaid piiritsoone. Pärast Jaapanlaste väljakihutamist 1945. aastal, pööras korea rahvas superriikide võimumängude tulemusel hirmsasti tülli ja hakkas Korea sõja lõpust alates piiritsoonis psühholoogilist sõda pidades valjuhääldeid kasutama. Et üksteisele propagandasõnumeid räusata. Põhja-Korea eelistas oma sõnumite raamimiseks kasutada valitud marsse, Lõuna-Korea oma muusikatööstuse viimaseid hitte. Praktika lõpetati kahepoolse kokkuleppe alusel 2004. aastal.
Kokkusattumusena toodi 2015. aasta 20. augustil valjuhääldipatareid Lõuna-Korea poolt uuesti lagedale. Alustades psühholoogilist operatsiooni, mille üks komponent oli ka k-pop.
Samal päeval mängis hirmuäratava bändi kuulsusega Laibach Pyongyangis rahvavabariigi nomenklatuurile, mõjudes oma militaarselt marssiva industrialiga piiril toimuva taustal päris siidkinnastes kultuuridiplomaatiana. Seega sai kaks erisugust komplekti diplomaatilisi noote ühe päeva jooksul.
Rituaalne massitseremoonia Põhja-Koreas - poolvabatahtlik paraad Mansu mäel. Kuna jalgpalliülekandeid, rockfestivale ega soodusmüüke seal aset ei leia.Rituaalne massitseremoonia Põhja-Koreas - poolvabatahtlik paraad Mansu mäel. Kuna jalgpalliülekandeid, rockfestivale ega soodusmüüke seal aset ei leia.
Tekib küsimus, kui palju sellest kultuuridiplomaatiast publikule kohale võis jõuda? Vähemalt kaadrisse jäänud publik on küllalt osavõtmatute nägudega, meenutades natuke mind ennast kui siiamaani esimest ja viimast korda tantsuetendust tunnistama sattusin, suht sarnast molli on õnnestunud teha ka perfokaid nähes. Ei mingisugust uut infot. Võta nüüd kinni, kas seda üldse oli või minuga suheldi täiesti võõras keeles? Sarnane nõutus paistab ka põhjakorealasi kimbutavat. Seda kimbatust väljendab kontserdijärgselt intervjueeritud kohalik daam, kes vastab, et nüüd ta vähemalt teab, et ka selline muusika on olemas. Isegi kui arvestada, et Laibach räägib oma paraadlikkuses põhjakorealastega näiliselt sama keelt. Ühise keele leidmise nimel esitavad nad muuhulgas koreade mitteametliku hümni Arirang ja töötlusi muusikalist "Helisev muusika" - see on üks väheseid Põhja-Koreas soositud Ameerika filme. See küll ei tähenda, et põhjakorealased lääne kino ei tarbiks, DVD must turg on seal täiesti olemas, samuti on Pyongyangis karaokebaare, kus saab laulda lääne lugusid.
Siiski jääb filmi põhjal kahtlus, kas nõnda vastutulelikult põhjakorealaste mängureeglite järgi mängides ei ole sel ettevõtmisel varuks mõnd teist, hoolikamalt varjatud agendat? Sellist, mis Traaviku ja Laibachi ideid ja taotlusi sünteesides ka tõepoolest ebamugavust tekitava tõena mõjuks?

Vahest markantseima näitena on nanomõõtu facebookigrupis Laibach? No thanks!, mis on praktiliselt ühe mehe soolonumber, saanud Laibachist inimõigusi rikkuva režiimi sülekoer. Nagu kord ja kohus, on mängus ka süüdistused fašismis ja selle vastukaaluks kutsutakse üles Laibachi plaate avalikult põletama. Sest võitluses fašismiga on ju loogiline, et tuleb avalikult midagi põletada.
Üleskutsed ideoloogiliselt mittesobiva elemendi represseerimiseks on just selline usuagarus ja fanatism, millest innustudes saavad muuhulgas väge ka sellised hirmud, kuidas muusika, ka Steven Seagali esituses, on nii tõsine asi, et kukutab riike.
Visiidi lõppedes jagati üksteisele ideoloogiliselt kõrglaetud artefakte. Külalised said aurahad, võõrustajad T-särgid.Visiidi lõppedes jagati üksteisele ideoloogiliselt kõrglaetud artefakte. Külalised said aurahad, võõrustajad T-särgid.
Tutvudes ka tuurijärgsete intervjuudega, aina süveneb kahtlus, et hoolimata bravuurikast nimetusest, mida kandsid nii tuur kui film, oli endale vabaduslaulikute poosi võtmine vaid kirev reklaamplakat ja eesmärgiks oli "meie" poole provotseerimine. Ei nõua just meisterdetektiivi, tabamaks, et see sündmus ja selle ühe komponendina ka film, on mõeldud eelkõige vastuvõtjale läänes, mitte Põhja-Koreas.
Näiteks stseen, kuidas Laibachi liikmed (ka NSK riigi ja Spectre partei esindajatena) viivad Mansudae monumentaalkompleksis toimuva massitseremoonia käigus mõlema Kimi kujude ette lilli. Või võtavad filmi lõpus vastu rahvavabariigi aurahad. Läheks raskeks uskuda, et Laibach selliste žestide toel maailmarahu taga ajaks, saati paariariigi meetodeid heaks kiita sooviks.
See on hoopis võimalus kasutada taaskord, veel vanuigigi, universaalselt vihatud vaenlase maneere ja ikonograafiat, et tegeleda sellega, mis inimesi vaevab ja hirmutab. Põhja-Korea, kollektiivse kaastunde-, viha- ja mõnitusobjekt on neile tõeline jackpot.
Nimme mängitakse kujunditega, mis Põhja-Korea propaganda käsutuses mõjuks kui märk rahvaste sõprusest ja meie poolel äraandmisena. Et muidu mõistlikud inimesed anduks fanatismile ja nõiajahile. Et oleks häda muusika pärast. Et see film osutuks peale aiapilu ka peegliks. Et ära tabades, kelle kõige üle naerdakse, tekiks hädavajalik "oot-oot?" moment.
Ja niimoodi talitades on Traavik, Laibach & co selle tembuga vaat et Voltaire'i pärijad.
Mis on päris badass.

---

"Vabaduspäev Põhja-Koreas" eksklusiivne eel-esilinastus Baltikumis, Tallinna Dokumentaalfilmide Festivali raames Kinos Sõprus reedel, 27. jaanuaril, kell 21.00.

Docpoint.ee
Liberation Day

Rene13
Sage kirjasaatja Tallinnast. Eelkõige huvitatud sigakoertest.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

Rene13
24-01-2017
kell 17:33

Peale Manski filmi Under The Sun veel viimasema aja dokke Põhja-Korea ainetel.
Ikka on olnud neid.
Kas äkki rohkem kui rahvusvahelise leviga dokke Eestist?

Propaganda
Film, millega sooviti jätta mulje, et tegemist on Põhja-Korea läänekriitilise propagandatükiga. Paljud läksidki haneks.
Seal üks hea stseen ostuhullusest, video uue telefoni jaemüüki jõudmisest, kuidas õnnest särav tüüp vehib oma ostuga.
"Kas see mees just purustas maailmarrekordi?"
"Kas ta leiutas uue medikamendi? Äkki on ta valitud rahvasaadikuks?"
"Ei, ta ostis uue telefoni!"

The Propaganda Game
Dokk, mis pildikeele toel maalib Põhja-Koreast klantspildi ja kommenteerib väga vähe. Vastused jäävad vaataja kanda.
Filmis figureerib ka unustamatu Alejandro Cao de Benós de Les y Pérez. Põhja-Korea pehmet propagandat vahendava (st kasulikke idioote värbav) Korean Friendship Association (KFA) asutaja, ilmselt üks väheseid lääne inimesi (peale Dennis Rodmani), kel kõrgel tasemel ligipääs Põhja-Korea valitsusele.
Huvitaval kombel istub eelmise aasta suvest saadik Hispaanias arestis, kuna kukkus relvakaubanduse tõttu vahele.

Aim High in Creation
Vägeva püstitusega aga teostuselt ja sisult natuke vedelaks jääv dokk Australllasest, kes läheb Põhja-Korea propagandistidelt veenmistehnikaid õppima, et valmistada sotsialistliku sõnumiga antikapitalistlik mängufilm, sest talle ei meeldi, et et tema kodukandis kildagaasi kaevandatakse ja põhjakorealaste meeetodite abil lükkab energiatööstuse kindlasti uppi.
Seda viimast steitmenti filmi autor just väga tõsiselt ei võta.
Filmis vestlevad ka James Dresnoki pojad. Reamees Dresnok vahetas Korea sõja ajal pooli ja elab siiamaani Põhja-Koreas. Tema pojad tegutsevad sealses kinotööstuses, mängivad Põhja-Korea kinos peamiselt kurje kapitaliste.

Dennis Rodman's Big Bang in PyongYang
Dennis Rodman viljeleb korvapllidiplomaatiat USA ja P-Korea vahel, korraldades P-Korea praeguse liidri Kim Jong-un'i sünnipäeva puhuks kahe riigi meeskondade vahelist näidismatši. See diplomaatia on küll üsna persekusril, kuna heas usus tegutsev Rodman teeb peamiselt Seagalit - osutub režiimi käes hästi voolitavaks. Olukord nõudnuks teistsugust inimmaterjali. Ka filmis on aru saada, et sündmused käivad tal kaarega üle pea, pealegi on ta osa ajast lihtsalt täis.
Rodmani juhendatav P-Korea võitis endistest NBA mängijatest koosnevat USA tiimi. USA poolel mänginud atleedid on õelnud, et vastased olid küll head aga mängu tegid siiski kohtnikud.
Ja lisainfoks. Naiste U-20 MM'il jalgpallis võitis läinud sügisel P-Korea ausas mängus Ühendriike 2:1.

Kim Jong-Il's Comedy Club
Taanlaste "Liberation Day" aastast 2009. Teatritrupp läheb P-Koreasse kultuurivahetust tegema. Rõhk on huumoril, sest nad läksidki sinna eesmärgiga režiimi trollida. See dokk ei uuri suurt midagi, üheplaaniline ärapanemine aga vähemalt äärmiselt lõbus.

Camp 14: Total Control Zone
Sünnist 23. eluaastani poliitiliste sunnitöölaagris nr 14 veetnu räägib kaamera ees, mis on vali sotsialism ja missugune kultuurišokk tabas teda Lõuna-Koreasse pääsedes. Üks maailma huvitavamaid inimesi - kui ta kasutab sõnu kogemus või elamus, ei kõla need nagu ütleks seda tuhm elustiiligurmaan ajakirjaveergudel. Temal need sõnad ka tähendavad midagi.
Vaid filmina hinnates võiks olla paremini liigendatud. Info hajub. Näiteks "Gulagi Arhipelaagile" on ka kirjandusena raske midagi ette heita, aga seda dokki saab filmina natuke norida.

Into The Inferno
Werner Herzogi läindaastane vulkaanifilm, milles käiakse ka Mount Paektul. Sümbooltähendusega kuhjum, ikkagi P-Korea patriootide lemmikmägi, revolutsiooni garant ja brändimärk, riikliku mütoloogia andmetel ka koht, kus sündis Kim Jong-il. Eelkõige on tegemist siiski aktiivse vulkaaniga.
Herzog tahtis ka Kim Jong-un'i vulkaani jalamil intervjueerida aga ei läinud läbi see avantüür.

Nõudke neid filme hästivarustatud torrentitest!

---
Sellised ka, mida ei ole kätte saanud aga on nimekirjas.

The Defector: Escape from North Korea
Ei ole näinud aga paistab olevat dokk tegelasest, kes smuugeldab inimesi Põhja-Koreast läbi Hiina ja Kagu-Aasia vabamatesse vetesse. Teekonna käigus nähakse vett ja vilet, sest vähemalt Hiina ja Laos saadavad kättesaadud põgenikud P-K'sse tagasi või siis rakendavad ettevõtlikud kohalikud neid tasuta tööjõuna.

My Brothers and Sisters in the North
Ei ole näinud aga paistab olevat selline film, millesugust soovis Põhja-Korea Vitali Manskilt.

ivo
24-01-2017
kell 23:59

Ka filmis on aru saada, et sündmused käivad tal kaarega üle pea, pealegi on ta osa ajast lihtsalt täis.

Käisin just eelnenud lõigus ilmunud mainimise peale googeldamas, sest ei teadnud teemast midagi (ja muidugi kohe allapoole ei kerinud) ja jäi just silma Wikis olev foto: https://en.wikipedia.org/wiki/Dennis_Rodman

painkiller
28-01-2017
kell 11:11

meeldis
kui Rened huvitavad honorarid, siis kontsertipilet oli tasuta (aga siis ilmselt kutsed, näiteks muusikakoolide õpetajad ja õpilased)

Rene13
28-01-2017
kell 15:18

Tasuta muidugi. Sotsialism ikkagi. Raha eest ei liigu midagi, ainult repressioonide ähvardusel. Filmis ka ju nägid, kuidas Süüria suursaadik hoidis kõrvu kinni. Ju ikka oli valikuks kas kontsert või väljasaatmine.

Aga tead, kelle taskust tuli ettevõtmise eelarve, see on täiesti hea küsimus.
Traavik on P-K's üle tosina korra mingeid asju ajanud, vististi Norra kultuuriministeeriumi kapitali eest. Vahepeal ta tegutses ka Norra armee eelarvel ja siis ka juba P-K oli mängus. Tema saidil traavik.info on partnerina Arts Council Norway välja toodud küll, äkki tal sealt mingi grant (edit: isiklikud grandid on 25k aastas, pole just eriline summa)?
Või miks need tülikad küsimused? Oletused nõuavad hüüdlauseid!
Maksumaksja raha eest selline asi! Norra kultuur, eelarve ja õigusriik on ohus! Purkisittumine! Lasteaedadega samast eelarvest!

roman_d
07-02-2017
kell 23:58

Hea film!

ivo
20-03-2017
kell 11:17

TMW raames ka kinos Sõprus:

Laupäev, 1.04 kl 13.00 „Liberation Day“ (2016)
Üle-eelmisel aastal tõmbas kogu maailma tähelepanu uudis, et mingil veidral põhjusel kutsusid Põhja-Korea ametnikud oma riigi suurima püha puhul esimese lääne artistina sinna esinema Sloveenia industriaal-skandaal radikaalgrupi Laibachi. Norra kunstnik ja lavastaja, Morten Traavik ühes lätlasest kaaslavastaja Ugis Oltega jäädvustas raudse eesriide taga toimuva ka filmilindile. Tulemuseks raju ja vaimukas vaatemäng, mis ei räägi mitte ainult muusika ja poliitika põrkumisest, vaid kunstist, propagandast ja tõest laiemalt. Samas võib seda võtta ka lihtsa inimliku situatsioonikomöödiana kultuuride põrkumisest või hariva pilguheiduna paika, kuhu ükski reisifirma suviseid paketireise ei paku.

Seansile järgneb kohtumine filmi tegijate ja peategelastega.
Külalised: režissöör Morten Traavik, produtsent Uldis Cekulis, Laibachi liikmed Ivan Novak ja Mina Špiler.


TMW filmiprogrammi piletid hinnaga 5 eurot tulevad Piletilevisse müüki täna, 20. märtsil kell 10.00. Piletid on saadaval ka Kinos Sõprus kohapeal.