Umbes kuus aastat tagasi kirjeldasin Klaxonsi esimest plaati kui suvearmastust, mis kestab palavalt ning vägagi intensiivselt 2-3 kuud, et siis kas kustuda ja ajaloo liiva alla mattuda või siis kasvada milleski enamaks. Kui Klaxons oli ajutine suvearmastus, siis DND on pigem lahe lapsepõlvemälestus või pigem nähtud lemmikbändi festivalikontsert, mis pidevalt meeles on ja mille silme ette manamiseks ei pea eriti vaeva nägema.
Raskeid valikuid peab tegema, eriti kui oled saabunud külastama Sónar festivali, kus esimestele vaatamisväärsustele avatakse uksed juba hommikul 9-10 paiku, esimesed artistid alustavad juba lõunast ning mitmed väga suured nimed jõuavad lavale alles ajakava lõpus, algusajaga nii kella viie paiku hommikul.
Barcelonas toimuv Primavera Sound muusikafestival on suutnud aja jooksul kasvada mitmekesise ja hea esinejatenimistuga, koos kõikvõimalike klubikontsertidega pea nädal aega kestvaks hiigelürituseks, mida kokku külastas 170 000 inimest. Kõige kummalisemate ehitiste ja 8 lavaga täidetud festivaliplats, lisaks veel tohutus mustas madalas kolmnurkses hoones asuv suur, vähemalt 1500 istekohaga kontsertpaik. Kogu seda toredust käis kohapeal nautimas pea täiskoosseisuline Rada7 esindus ning muljeid on jagada ohtralt.
Talendiesitlus- või showcase festivalid ning nendega seotud konverentsid ei ole muidugi midagi uut, kuid Eestis on nende olemasolu ja rolli viimaste aastatega siiski laiemasse teadvusse toonud alles Tallinn Music Week. Kiire ülevaate oleme kirjutanud varem põhjanaabrite Musiikki & Mediast, samuti on uudistest juba korduvalt läbi käinud Euroopa suurim showcase festival ja konverents Eurosonic. Sel aastal kihutas Rada7.ee võistkond päris lõunasse, et osaleda PrimaveraPro konverentsil Barcelonas, mis toimub samal ajal ja külg-külje kõrval Primavera Sound festivaliga.
Vastuseks on Shining (ja et asjad ikka selged oleksid, siis juttu on sellest Norra versioonist, mitte Rootsi bändist). Nende esimene karmim plaat, „Blackjazz“, ei ilmunud mitte vähe aega tagasi ja tegelikult tuli neil äsja, 5. aprillil, välja juba uus album „One One One“. Seega paras aeg rääkida sellest kummalisest kooslusest.
Marion Pärtin külastas kolme päeva jooksul Tallinn Music Week’i Linnalavasid ja erinevaid kontserdipaiku ning nüüd on teil võimalus lugeda tema ülevaadet nähtust, kuuldust ja kogetust. Lugu on avaldatud koostöös Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Muusika osakonna Muusikakriitika erikursuse õppejõu ja LUUBI ALL kultuurikriitika foorumi eestvedaja Gerhard Lockiga.
Eeldades, et kogu popmuusika on derivatiivne ja millegi originaalsega välja tulemine eeldaks helistikku ja instrumente teiselt planeedilt, suudavad mõned artistid oma sünteesidega jätkuvalt värskemad ja omapärasemad olla kui paljud teised. Sügisel ilmunud debüütalbumi "Love, Holy Water and TV" toel suuri tegusid korda saatnud Sibyl Vane on üks neist.
Viimasel ajal on promopakid ja -lood järjest rohkem digitaalselt e-mailiga teele lajatatud ning seetõttu on lausa omaette põnev saada vahelduseks ikkagi füüsilisel kujul kettad oma postkasti. Muidugi meie elevus oli seekord erakordselt suur – saabunud saadetis pärines Poolast ning sisaldas eranditult death metal orkestreid, millest me varem midagi kuulnud polnud. Kogunesime pea kogu võistkonnaga metal-guru Kurmeti juurde ning harjutasime end läbi arvutikõlarite soojenduseks väga väikese rummi kõrvale kõigepealt kogumikuga. Sissejuhatus oli edukas – kõik võtsid ilma suurema vastuvaidlemiseta omale loteriikorras midagi kuulamiseks-arvamiseks.
2012. aasta Eesti Laulu poolfinaalvooru vaadates tabas mind Tenfold Rabbiti loo "Oblivion" esitlus niivõrd, et võtsin oma vastiku uue nutitelefoni kätte, nuputasin lõpuks välja, kuidas sellega sõnumeid saata saab ja läkitasin nende toetuseks mõne hääle. Sest see esitlus – lubage ma nüüd puistan oma südant – võttis sõnatuks, pani südame põksuma, punastama, aru saamata, mille poolest see esitus nii täiuslik oli, ajas naerma… Ja ma ei ütle seda ainult sellepärast, et vaadata oli hea, aga see tekitas ärevust ja kõlas nii perfektselt, et oi, oi, oi.