Primavera Sound 2013 – festival Kataloonia täiskuu all

Kirjutas Marko Pütsep, Rene13, Ester Faiman
14-06-2013

Barcelonas toimuv Primavera Sound muusikafestival on suutnud aja jooksul kasvada mitmekesise ja hea esinejatenimistuga, koos kõikvõimalike klubikontsertidega pea nädal aega kestvaks hiigelürituseks, mida kokku külastas 170 000 inimest. Kõige kummalisemate ehitiste ja 8 lavaga täidetud festivaliplats, lisaks veel tohutus mustas madalas kolmnurkses hoones asuv suur, vähemalt 1500 istekohaga kontsertpaik. Hoones asus, nagu hiljem selgus, ka näiteks loodusloomuuseum. Lõvitopis jäi kogu seda toredust kohapeal nautinud pea täiskoosseisulisel Rada7 esindusel seekord küll nägemata, aga bändide lavaesinemisi seevastu sai nähtud hulgi ning muljeid on jagada ohtralt.
Festivali läbivaks teemaks kujunes taevas sirav täiskuu – kui esimesel õhtul oli see veel äärest õige kergelt lopergune, siis järgmiseks säras kuu juba oma täies ilus. Kuu oli nähtaval juba peaaegu, et pärastlõunal ning oli suur, valgustav ja jänesega ning loomulikult ei jätnud taevakeha silmatorkavat kohalolu mainimata ka päris paljud artistid.
Marko Pütsep

MARKO:
Kõige pikema line-upiga festival, kus nüüdseks olen käinud kokku kolm korda ja suuri pettumusi ei ole kunagi olnud. Ainus probleem, et see toimub Barcelonas, Eestist 2500 kilomeetri kaugusel ja selleks, et sinna jõuda, peab kohutavalt nihverdama ja otsima lennukipileteid, mis võib lõppeda mitme lennujaama külastamisega ühe päeva jooksul, pikkade jalutuskäikudega terminalide vahel ja kalli alkoholi või loterii mängimisega lennuki pardal. Igatahes, ideaalse vaimse vormi saavutab, kui kolm kuud enne festivali alustada lemmikartistidega küllastunud lineupi vaatlemist.
Seekord alustasin festivali neljapäeval kõige usjamalt vonkleva järjekorraga, mis liikus väga kiiresti kivisillutisel. Neljapäeval oli kohe festivali põhiartist minujaoks Fuck Buttons. Kahekesi tehnika kohal nõksudes elektroonilist noisi tootev bänd, kes väga palju ei ole esinenud viimastel aastatel (üks liige Benjamin John Power teeb samahead kõrvalprojekti Blanck Mass), mis muutis ka muidugi selle väga eriliseks, samuti nädalatagune uudis, et neil ilmub juba juulis uus plaat, millelt ka uusi lugusi tehti (https://soundcloud.com/alltomorrowsparties/fuck-buttons-the-red-wing ).
Teine sama raju artist oli Death Grips, kellel on, tuleb välja, ka lavabänd. Ülivõimsa vokaaliga neeger raius kogu kontserti jooksul kahe viimase plaadi hitte. Higistas, aga ei väsinud.
Usjas sabaUsjas sabaMarko Pütsep

RENE:
Eelkõige läksin Barcelonasse uunikume vaatama.
Lisan veel, et igal ülestähendusel on vähemalt üks tunnistaja, kuna püüdsin üksipäini hulkumist vältida, sest mul puudus igasugune aim linnast, kaart, elukoha võtmed kui ka töötav telefon. Pistsin käed tasku, lasksin vilet ja lubasin end mööda festivali juhatada.

Teisipäeval olla Primavera raames kuskil linna peal Godflesh ja mingi kummaline Jaapani bänd esinenud. Timmisime sel õhtul ühel rõdul eeskujuliku koguse hullumeelselt soodsat rummi ja mind informeeriti samal ajal toimunud kontserdist alles järgmine päev (tegelikult sealsamas rõdul – toim.) ning kui Godfleshi koha pealt paar korda järjest nõrdimust avaldasin, ütles Ester, et ära tee Bonnet. Ega ma nii nõrdinud ka polnd, aga sellega oli esimene möödapanek tehtud.

Kolmapäeval räägiti ansamblist The Vaccines, aga ma ei tea neist midagi ja nagunii veedeti muusikakauge õhtupoolik ühel teisel rõdul.

Festivali esimene päev oli intensiivsete duode päev. Death Grips, Simian Mobile Disco ja Fuck Buttons olid ühtmoodi säravad. Death Grips hämmastas pimendatud ent stroborikkal laval lausa erakordse metsalisešarmiga. Pakun, et tegemist on mingi uue spordialaga, mida nad kahekesi demonstreerisid (http://www.youtube.com/watch?v=c0wXtLDQbp4). Simian Mobile Discot sattusin Ivo juhatamisel täiesti kogemata kaema, esialgu kehitasin õlgu, aga pärast ei tahtnud enam ära minna. Kõikidele vedelatele kvartettidele, kvintettidele ja sekstettidele meeldetuletuseks, et laua taga nuppe keerates on võimalik ka suuremat sorti lava kõrgepingega täita. Hiljem tõestas sedasama ka Fuck Buttons.
Fuck ButtonsFuck ButtonsMarko Pütsep
Reedene festivalipäev algas kebabirestoranis peldikusse kinni jäämisega. Tagantjärele mõeldes labaselt lihtne lukusüsteem, aga põhjamaalasena ju ei tule selliste Hispaania imede peale iga kord. Enne mind kolistas samas kambris sama murega üks sakslanna (unisex käimla oli kindlasti, pidi olema, teistsugune võimalus ei tule kõne allagi).
Daughn Gibson ja OM jäid nägemata, kuna kohalikus äris müüdi soodsat rummi – sealt edasi läks kõik jällegi plaanipäraselt.
Festivali raudvara Shellac oli nagu Zahir. The Jesus and Mary Chain on ikka jube vanad ja minu hinnangul olid nad unustanud enne kontserti liigeseid tärpentiniga määrida (http://www.youtube.com/watch?v=5nGFOsgADZs).
The Jesus & Mary ChainThe Jesus & Mary ChainEric Pamies
Hetkel kava takseerides märkasin, et Jim Jarmusch oli ka kuskil vahepeal, filmisõbrana teeb veidi tuska, et teda ei näind, aga võibolla konstertmuusikuna ta nii hea ei olegi.
Vahepealsed paar tundi on kuskile kadunud, aga siis oli korraga laval ameerika linttraktor mudelinimetusega Neurosis. Nende viimane, kolmel erineval häälel mõiratud lugu lõi adrenaliini lakke, nõnda mehine. Seejärel läksid väetimad Bluri vaatama, meie Ivoga uudistasime hoopis Swansi ja lõime highfivesid, sest midagi vägevamat ei suutnud nende eepilise kauboirituaali kiituseks välja mõelda. The Knife’i ajal tantsiti palju, mõtlesin korduvalt oma surnd koerale, kuidas see temale meeldinud oleks. Ilmselt ei oleks.

Laupäeval jäi Mount Eerie nägemata, kuuldavasti ei pidavat see ühemehebänd konstsertidel kärinaga tagasi hoidma. Ka Meat Puppets jäi vahele, seega ei ole ma siiamaani ühtegi vähegi cowpunki järgi lõhnavat bändi näinud.
Dead Can Dance oli kollektiiv, kelle pärast Barcelonasse üldse põrutasin, nende nägemine seega lihtsalt pidi aset leidma, vahejuhtumid ei tulnd kõne allagi. Polnud ette nähtud. Selliste eelduste puhul lähevad asjad tavaliselt lootusetult kihva aga seekord oli Allah armuline. Playlisti peast meenutada ei suuda, aga oli hetki, mis panid ohkama ja muutsid lausa emotsionaalseks. Teinekord on hea päikeseprille ka hämaras kanda. (http://www.youtube.com/watch?v=DoXBtkTN8JQ).
Marko uuris mitu korda, kes see daam laval on. Vastasin, et Lisa Gerrard. Ta ei uskunud.
Naljaviluks tõrts Wu Tang Clani – hirmus palju lauldi kaasa, mul muidugi puudus aim, et mida ja millest, aga omamoodi sümpaatne ikka.
Järgmist lauset nuputasin nüüd pikalt ja olen veendunud, et sai päris hea.
Kui jumal kannab musta ülikonda, on ta Nick Cave.
See oli parim vaatemäng, mida Barcelonas näha lasti ja maksab arvestada, et käisin ka loomaaias, rannas ja tänavatel oli palju koeri. Šarmist tehtud mees, kes peale selle omaduse mõistab ka baritonihäälel laulda ja laval vehelda.
Nick Cave and The Bad SeedsNick Cave and The Bad SeedsDani Canto
Nurse With Woundi sahistamist tahtnuks pikemalt kuulata, aga My Bloody Valentine kippus kõrvallaval alustama. Jube sügavamõtteline oleks kasutada mõistet Buridani eesel, aga antud juhul ei olnud kahtlust ka. Lisaks oli üsna vilu ja rahvamasside vahele pugemine kandis endas lisaks praktilist eesmärki. Tunnistan paljude sõprade meelepahaks ülesse, et jälgisin kuskil poole tosina loo ettekandmist, seejärel kooserdasin edasi. Võite selle otsuse üle naerda ja tänitada, süütunde sunnil ma teile välja ikka tegema ei hakka.
Crystal Castles oli järgmine ja kui ma nüüd ei eksi, siis neid vaatama jalutades suutis teejuht end kõige naeruväärsemal kombel vigastada. Hea oli näha, et minust kobamaid on jätkuvalt liikvel. Mina olin muidugi jätkuvalt õnnekursil: Crystal Castlesi heliperimeetrisse jõudes alustasid nad parasjagu just selle looga, mida ma une pealt ka tean. Rohkem ei näinud midagi. Tagasi lennates olid kõik mornid, ent rõõmsameelselt päevitunud.

ESTER:
Õnneks oli Ivo kogemata ette hoiatanud, et temperatuur öise mere ääres asuval kontserdiplatsil ei pruugigi olla niivõrd troopiline kui võiks eeldada hiliskevadiselt Barcelonalt. Kahjuks oli tal õigus ning võib nentida, et ellu jäävad seal ainult jääkarud (Marko), end kasukaga varustanud inimesed (mina) ja umbrohi (Rene).
Suurim pettumus kogu ürituse jooksul saabus teisipäeval, enne kui festival õieti algas ning sai kohe kiirelt uputatud rõduolengul rummiklaasi – kõige häbiväärsemal kombel sai maha magatud katalaanibläkk Foscor ja animemetal Bo Ningen (http://www.youtube.com/watch?v=5gFlnYaXvLE) – vähemalt videopildis näeb see kõik nii kreisi välja, et siiani on kurbus hinges, et see nägemata jäi. Rene halises põhiliselt Godfleshi pärast, aga no ega ma Bonne pole.

Üldiselt kui esimene ehmatus väravatagusest hiigeljärjekorrast, festivali mastaabist, rahvahulgast ja ringiliikumiskitsusest üle oli elatud, siis selgus, et tegelikult on ühe lava juurest teise juurde liikumiseks teid mitmeid ja on täiesti võimalik väikese kaarega liikudes vältida tihedalt trügivat rahvamassi täis olevaid treppe. Reeglil olid muidugi ka erandid – kui lõppes Blur, siis oli enam kui kindel, et kogu see kuradi 100 000 liigub otsejoones lava poole, kus alustab esinemist The Knife. Kui me siis otsustasime trügimise asemel mere ääres kõõluda, kasse vahtida ja suitsu teha, siis jõudsime lava ette alles siis, kui “lava ees” tähendas “kaugel, teisel pool helipulti, kus isegi ekraane nägi ainult kikivarvul seistes”. Seega ei ole ka imekspandav, et The Knife mulle erilist muljet ei avaldanud, samas oleks mind varem või hiljem lava peal toimuv pidev kepsutamine ära tüüdanud – oleks tahtnud kasvõi vilksamisi bändi ja eriti trummareid näha, aga need olid lükatud kuhugi lava tahaossa tossu sisse.

Blur seevastu oli väga äge ja reibas. Kuna ma olen vist elu aeg selle bändi ballaadide enamikku ignoreerinud, siis tuli üllatusena, et neid nii kuradi tüütult palju on. Show algas loomulikult “Girls and Boys’iga” ning lõppes portsu lisalugudega (ma kahtlustan, et nad olidki ainukesed, keda nägin lisalugusid esitamas), omakorda mille lõpus kõlas just siis kui olin lootusetusest nutma puhkemas ka “Song 2”. Esimese kolme loo lavaline versioon jäi praktiliselt kuulmata, sest rahvas üürgas täiest kõrist kaasa (mis oli äge) ja pean nentima, et mu taga seisval tütarlapsel oli hämmastavalt kile ja kandev vokaal. Bänd oli täiesti hoos ning lava peal tehti ära kõik – kitarriga kukerpallist kuni eraldustara peal rippumiseni. Imetlusväärne on selle turva füüsiline vorm, kes pidi rähklevat Damon Albarni püksitagumikust kinni hoidma, et ta pea ees rahvasumma ei prantsataks, lisaks avastas ta mingi hetk, et tal on näpus küll Albarni püksid, aga mees nendest oli põhimõtteliselt välja kukkumas – edasi hoidis ta teise käega staari pükse üleval. Et kui otsida tegelast, kes arvatavasti jälestab igast lava pealt maha ronivaid ja rahvaga semutsevaid bändimehi, siis tema see on kardetavasti. Enne Bluri kusjuures õnnestus veel üks legend ära näha. Pooltunnike enne kontserdi algust, kui rahvas lava ette kogunes ilmus ekraanidele mees, kes pomises midagi selle kohta, et nad olevat The Wedding Present ja tõesti-tõesti, nii publiku üllatuseks kui ka vahespiigi järgi üllatusena ka bändi jaoks, astusid kingapõrnitsejad üles sealsamas kõrval asuva VIP-ala rõdul ja mängisid kolm lugu.
BlurBlurEric Pamies
Vastupidiselt Damonile ei pidanud keegi üleval hoidma Nick Cave’i pükse – tema eelistas kõndida publiku kätel (otseses mõttes). Kahjuks oli mu ette end sisse seadnud seltskond, kellest osad olid minust peajagu pikemad ja teised rääkisid ennastunustavalt juttu. Kuna suhtlus oli hispaaniakeelne, siis oli õudne tahtmine neile õlale koputada ja uurida, et mis teemaks. See pidi olema midagi äärmiselt olulist ja haaravat, et lobiseda vahet pidamata vähemalt kolme loo vältel, lavale kordagi pilku ka heitmata. Nick Cave oli vägev kui otsustada selle vähese üle, mida mul reaalselt ka näha-kuulda õnnestus ning sellest tekkis ka kindel otsus Flowle spetsiaalselt ainult Nicki pärast kohale minna. Ja Blixa muidugi.

Lava ees lobisemisega ei paista hispaanlastel üldiselt mingit probleemi olevat, hoolimata lavalt tuleva heli tugevusest. Üritasin ühel õhtul mingi pisema lava juures Dead Skeletonsi kuulata, mis paari loo jooksul ka õnnestus – kompott mehest, kes näeb välja nagu Iggy Pop ja laulab nagu Jim Morrison ning teisest ta kõrval, kes kõlab nagu Lou Reed, oli üsna kummastav. Enne kui ma suutsin otsustada, kas kuuldu on pigem hea või halb, leidsid teineteist kaks seltskonda, kes olid salakavalalt hargnenud umbes kümne meetri ulatuses ning täpselt minu ees avati põhjalik mokalaat ning kallistuste tseremoonia, mille käigus muuhulgas ulatati üksteisele aegajalt sõrmenukil ka väike kokaiinitriip. Kui siin-seal on hiljuti peetud arutelusid Rene võime üle kontserdid üle ja maha lobiseda, siis uskuge mind, Renel on hispaanlastelt veel palju õppida.
Teise päeva üks põhisihtmärk oli mul The Breeders ja olgem ausad, võimalus ära näha oma silmaga the coolest mama Kim Deal. Kui see bänd, kes tegi loo „Cool as Kim Deal“ nii sitt poleks, siis lisaks siinkohal ka loo youtube’i lingi, sest sõnum iseenesest on ju puhas tõde. The Breeders oli spetsiaalselt kutsutud esitama oma legendaarset teist albumit „Big Splash“ – selline albumi täisettekanne on Primavera festivali traditsioon, eelmisel aastal näiteks kandis The Wedding Present ette albumi „Seamonsters“ ja üleelmisel Echo & The Bunnymen lausa kaks oma kauamängivat – „Heaven Up Here“ ja „Crocodiles“. Õeksed Dealid ja kaaskond olid nunnud, kontsert väga mõnus ja lõi ülejäänud festivaliõhtuks-ööks eriti chilli meeleolu ning umbes poole live peal õnnestus mul ka identifitseerida, kumb kaksikutest laval Kim on.
The Breeders performing "Last Splash"The Breeders performing "Last Splash"Dani Canto
Mingi aeg ühe lava juurest teise juurde lipates jäi silma harukordne hetk, mil laval oli bänd, aga publikut peaaegu ei olnudki. Lähemal uurimisel selgus, et kitarri on tinistamas Jim Jarmush oma kollektiiviga Jozef Van Wissem & Jim Jarmusch x SQÜRL. Kuulasin kannatlikult ära paar lugu – pean ausalt tunnistama, et seda küll pigem selleks, et filmiheerosele oma isiklik pilk peale visata.

Ja et kõik liiga indiseks ei kisuks, siis olgu mainitud, et ära sai vaadatud ka Neurosis, kuid siinkohal polegi midagi pikalt jahuda – metsik pauer ja adrenaliinilaks ning Death Grips, mis oli kahtlemata kõige hämmastavam vaatepilt kogu festivali jooksul, isegi kui arvestada Damon Albarni paljast tagumikku (konkreetselt mille nägemisest oleks ma vabalt ka loobunud).
Nähtud sai latiinonoorukite duo The Bots, mis oli väga kaasahaarav ja energiline – stage dive hakkas 60-pealisest publikust ääreni täis minitelgis pihta juba vist esimese loo ajal, aga noorukid suutsid eriti irriteerival ja vinguval moel teha täpselt selle vea, mille eest Martin Atkins oma päevasel stand-up showl oli hoiatanud: „Alustuseks peab bänd õppima hakkama saama igasugustes oludes. Möll peab edasi minema ka siis kui laulja mikrofon lakkab töötamast, kui kitarristi läbib elektrivool ja kui laest hakkab sadama kust.“ Ja siis need kutid vigisesid mingi mitte kohale jõudnud tehnikajubina pärast, vabandasid iga loo ette-taha, aru saamata, et kohale tulnud kambale oleks piisand ka sellest kui trummar oleks tamburiinil rütmi löönud.
Ootamatu elamuse pakkus Dead Can Dance. Ma ei ole seda bändi kunagi oluliselt fännanud, aga enne kontserti otsustasin aegsasti kohad üsna lava ees sisse võtta ning ei pidanud seda minutitki kahetsema. Väga muljetavaldav ja võimas etteaste – kindlasti mu jaoks üks festivali kõrghetki. Lisaks oli Lisa Gerrardi kogu outfit ning olemus, lisaks võimsale häälele, nii majesteetlikult kaunis, et muutis kogu etteaste veel mastaapsemaks (http://www.youtube.com/watch?v=2Sbitn2vec8).
Muljetavaldav oli ka juba viimase päeva varasel pärastlõunal hiigelsuures, varasest kellaajast hoolimata äärest-ääreni publikut täis, auditooriumis toimunud Pantha Du Prince & The Bell Laboratory kontsert. Asi algas, nagu Arsise kellade ansambel, et siis üle kasvada muljetavaldavaks etteasteks, milles oli kasutusel nii lauatäis elektroonikat kui ka vähemalt neli-viis hiigelsuurt seadeldist, millest ühel sai mängida lausa kirikukelladel (http://www.youtube.com/watch?v=yufnpY9l_fw). Igal juhul oli see kõik täiesti hämmastav ja kaasakiskuv, publik hüples toolidel ning ovatsioonid ei tahtnud lõppeda. Kui enne väitsin, et Blur oli ainuke, keda nägin lisalugusid esitamas, siis Bell Laboratory oli siiski teine veel.

Peale kolme festivalipäeva ja –ööd oli tunne, nagu oleks ränka füüsilist tööd teinud ning ma ei suutnud ära kiita oma ettenägelikkust tagasisõit kaks päeva hiljem ette võtta. Kõik olid tihedast graafikust nii läbi, et unustasid omavahel kokku leppida, kes toob rummi. Tulemuseks oli hoolika isetegevuse tulemusena kogunenud ei vähem ega rohkem kui 5 liitrit nimetatud nektarit.

Festivalist:
väike õlu – 3.5€
suur õlu – 5€
kebab (väga hea) värava taga 500m – 5€
rumm (1l) värava taga 500m – 12€
suveniirpudelis hele rumm (sisseviimiseks) värava taga 500m – 2,5€
suveniirpudelis Jägermeister (sisseviimiseks) värava taga 500m – 2,5€
õllejärjekord – 0min
wc järjekord – 1min
wc-de puhtus – täiesti ok ka keset ööd (“Ega sa Rabarockil ei ole” kõlas kommentaar, kui Ester sel teemal esimesel õhtul mureliku avalduse tegi)
vihmakeebid – ei müüda
vihma muidugi ei sadanud ka, ei mäleta, kes kihlveo võitis (Marko)

Veel artikleid