Surmav saadetis Poolast

Kirjutas ivo, painkiller, Rene13, ghola, tess
19-11-2012

Viimasel ajal on promopakid ja -lood järjest rohkem digitaalselt e-mailiga teele lajatatud ning seetõttu on lausa omaette põnev saada vahelduseks ikkagi füüsilisel kujul kettad oma postkasti. Muidugi meie elevus oli seekord erakordselt suur – saabunud saadetis pärines Poolast ning sisaldas eranditult death metal orkestreid, millest me varem midagi kuulnud polnud. Kogunesime pea kogu võistkonnaga metal-guru Kurmeti juurde ning harjutasime end läbi arvutikõlarite soojenduseks väga väikese rummi kõrvale kõigepealt kogumikuga. Sissejuhatus oli edukas – kõik võtsid ilma suurema vastuvaidlemiseta omale loteriikorras midagi kuulamiseks-arvamiseks.

FORMOSUS – SIGNVM (2012)
ivo

Meloodilist death / black metalit esindav Formosus tuleb Krakovist ning SIGNVM on nende teine väljaanne. Peale 2008 välja antud demoplaati „Alter“ on nad end neli aastat kogunud ja väljastanud päris tiheda EP. Katoliikliku Poola bändi ning paavst Formosuse nimekattuvus võib muidugi olla puhas juhus ning võibolla on silmas peetud hoopiski nime ladinakeelset tähendust, kuid seekord annavad need kokkusattumused piisavalt vihjeid nii antud plaadi kujunduse kui muusika ja teksti osa kohta.

Plaadiümbriselt vaatab vastu kena ja korrektne disain, samuti on vahelehel viisakalt kogu lüürika. Viimane annab mõista, et võibolla mu nimekattuvuse pakkumine nii huupi pandud polegi. Igal juhul on härrased tutvunud ajaloo ning religiooniga ning žanrile vastavalt rõhutavad isikut ja sõltumatust. Muusika osas ei saa öelda, et tegemist oleks just aasta üllatajatega, kuid see ei anna siiski põhjust veel neid maha kanda – kui on soov kuulata midagi kindlalt antud skene raames, siis on tegemist suhteliselt kindla peale minekuga. Hoogne meloodiline death, kus kohati üllatavalt kõrgekõlaline kitarr on põimitud käredamaga, toetamas blackilik vokaal ning tugev-pidev rütm. Kokku kannavad EP mõõdu välja küll.

Samas ketta nimilugu jääb aga üpris arusaamatuks. Selle jaoks on kaasatud lausa kohalik Gunnar Grapsi mõõtu mees nimega Wojciech Hoffman, kel on Poola metalile olnud suur mõju viimased 30 aastat. Koos tehtud lühike instrumentaalpala küll pakub kütte vahele kosutava hingetõmbepausi, kuid eraldivõetuna suuremat väärtust ei oma ning passiks pigem introks.

EP esimene lugu "The Symbol of God’s Death"

HELLSPAWN – THE GREAT RED DRAGON (2010)
painkiller

Arvustuse tähtajaks oleks kahest plaadist ühe juba ära kaotanud – halb enne. Ällesjäänud Hellspawni 2010 album "The Great Red Dragon" plaadikaanel on kasutatud William Blake’i maali, ilus. Võtan selle kõik käsile, peale seda kui olen ära vaadanud väga rusuva Poola filmi sakslasega abielus olnud Masuuria naisest, kelle elu okupeeritud Poolas võimatuks tehti (vt. imdb). Sünges meeleolus panen plaadi laser-grammofoni. Esimese looga on kohe selge, et tegemist on kiire, sünge, jubeda koriseva vokaaliga death metaliga. Iga lugu hakkab kohe peksma ja lõpuni välja, puhkehetki paeaegu ei anta, loo esimesest sekundist kuni lõpuni armutut, puhast korralikult lindistatud death metalit. Julgen väita et professionaalne, nii vähe, kui ma sellest aru saan. Lugude nimed on inglisekeelsed – eeldan, et selles keeles siis laulavad ka, kuigi vahelehel on kahed sõnad ka Poola keelde tõlgitud. Lemmiklooks plaadilt jääb kuues, mis on nukker instrumentaalpalake ja ainult 2 minutit pikk. Peale seda on kõik nagu enne, elumahlad on välja imetud ja ma kardan, et minu plaadimasinasse see enam ei satu. Aga kõigile teistele soovitan väga! Cook a hangsman tongue and devour it!

Albumi treiler

HELL UNITED – AURA DAMAGE (2012)
Rene13

Tuleb välja, et päris vana bänd. Alustati juba aastal 97, siis küll teise nime all. Sain vist oma esimese metalikassetti samal aastal. Mis see oli, ei meenu, igatahes death metal see ei olnud. Hell United on death metal, täpsemalt poola death metal ja eks sellistest asjadest on raske arvata, mida väga ei tunne.

Õnneks oli plaadiga minusuguste tarvis abimaterjale kaasa pandud. Näiteks pressivoldikus antakse mõista, et tegemist on igati kompromissitu albumiga. Hoolimata sellest, et metali ja üleüldse äärmusmuusika puhul ei oma sellised väljendid erilist sisu. Lihtsalt järjekordne päheõpitud loosung, mida intervjuudes soravalt ette vuristada annab.

Siiski. There is no mystery, just blood, bones and meat. Ja album lajatabki otsekohese black/death metaliga, milletaolist panide maal ikka teha on mõistetud ja tehakse ka edaspidi. Brutaalne ja intensiivne müravall – muusika, mis on graatsiline kui mööda asfalti põristav tavotihaisune roomiktraktor, millel on nii toorest jõudu kui detsibelle aga kurvides jääb hätta. Sirgjooneline masin kahtlemata ja selline askeldamine võib võimas vaatepilt olla. Vihjan sellele, et Hell United’i maa- ja žanrikaaslased Behemoth on elusast peast vägagi veenev, kuigi konserveerituna neid hinnata ei mõista. Ehk on Hell United ka?

Aga jah, milles "Aura Damage’i" põhiline seisneb? Räpane produktsioon, kinnihoidmine žanristandarditest ja eksperimenteerimishirm (kui teistest natukenegi julgem pala "Hinterland" välja arvata) on ilmselgelt deklareeritud kompromissituse pärisosa. Mitte, et seda ette heita saaks, žanritruudus võib teinekord täitsa omaette voorus olla. Kas siis pastišši või irooniana, väga vahet ei ole. Karikeeritud jõu- ja vägivallakultus ka muidugi. Üks prantsuse haigusesse lõppenud saksa filosoof väitis ka end poola verd olevat, teda otsesõnu ei tsiteerita, ent tema tont tolkneb seal ikkagi ringi. Seegi rohkem tavapärane kui viimane moeröögatus.

Üks on vähemalt kindel – poistel on mängureeglid selged ja tegemist on igati riskivaba albumiga poola deathi sõbrale, mille võlu seisnebki selles, et tegemist on riskivaba tootega ehk mõeldud asjassepühendatutelt teistele samasugustele. Aga et pühendatuks saada, tuleks läbida initsiatsiooniriitus Poola deathi ajaloo näol.

Albumi treiler

IBLIS – MENTHELL (2012)
ghola

Oli see pakk plaate Poolast ja ma ei tea, kuidas teistel selle valikuga õnnestus, ma valisin pildi järgi ja kuulamise ajal, kui teine lugu juba käis, keerles peas mõte, et see oli nagu digimoni multikas või midagi sarnast, kus juhuslikult valisingi endale sellise, mis mulle passima peaks. Tegelikult digimonides vist mingit valimist ei olnudki, vaid digimoni muna sattus ise kuidagi õige omaniku kätte. Ja kui juhtus, et tekkis konflikte, pidi pühendunud digi-looma kasvataja lahenduse leidma. Umbes nii ma kuulasin ära ka.

Passimisest muidugi niipalju, et fännama ma seda ei hakanud. Teisest käest jällegi olin sunnitud üle pika aja metalit kuulama ja kogemus just masendav ei olnud. Kuigi tegu oli üldpildis pigem selle noorte-metali maiguga (võib-olla ka mitte, sest vanade-metalit pole ma piisavalt kuulanud, et osata kasvõi paugu pealt mingitel erinevatel metali-žanritel vahet teha), oli see talutav… Mis sellest, et plaadikaane ja logo järgi oleks ma eeldanud, et sealt tuleb midagi suitsust, madalat ja aeglaselt, mille saatel natuke transis tiksuda – sellest polnud muidugi haisugi.

Samas vedas mul valikuga, kuna vokaaliga oli asjale üsna julgelt lähenetud, kasutusel on erinevad vokaal-tehnikad ja muu juhmerdamine, mis mulle natuke isegi korda läheb. Minu jaoks ehk olekski vokaal ainuke osatäitja selle bändi puhul, mis end teistest samasugustest bändidest eristada võiks. Võib-olla on selle rolli taga mingi ülbe tüüp, kes julgeb eristuda. Paraku ülejäänud osatäitjad seda välja ei kosta ei lasknud, mingid tagasihoidlikud nohikud on kokku saanud ja…
Sest kompositsiooniline osa, heliline innovatiivsus ja ülbus oli siiski puudu. Kuigi omi momente oli ka instrumentaalselt – aeg-ajalt tegi bass ja sellele keeratud saund üllatusi, aga selliseid pärleid või silmapaistvamaid nüansse oli natuke liiga vähe, et see tervikuna muljet avaldaks. Sest instrumentaali osas olid siiski kasutusel miskid need üldlevinud žanri-põhised klišheed, tüütu ja igav, mitte midagi revolutsioonilist. Keskpärane digimon ilma erilisteta supervõimeteta, aga päris kasutu ka mitte.

Albumi avalugu "White Claudia"

MASACHIST – SCORNED (2012)
tess

Pean tunnistama, et death metal on olnud mu jaoks selline ligipääsematu tihe tükk, nagu Monoliit ahvidele 2001 Kosmoseodüsseias – hammas peale ei hakka ja kõht jääb tühjaks. Siiski uudishimulikuna olin sunnitud alustuseks sellele päris maitseka väliskujundusega albumile lähenema deduktiivsete meetodite abil, tuvastamaks bändi nime, mis skenele omaselt on loomulikult edastatud võimalikult haralises ja mittepühendatuile loetamatus šriftis.

Luure kandis vilja tänu hooletule kujundajale, kes on ennast vahelehtedel unustanud ning mõne harva koha krüpteerimata jätnud. Samas ma hindan ta ponnistusi – 10-punktiline boldis punane kiri veretäpilisel ja beežikribulisel taustal jätab algselt lootusrikkalt innuka uurija siiski lõpuks üsna raevunult infonäljasesse seisu.

Masachist on turvaline (kas sellise sõna kasutamisel deathi puhul tapetakse kohe ära või piinatakse enne natuke?) ja žanrit defineeriv death metal, bändi liikmed hiilinud välja sellistest Poola death’i põlislaantest, nagu Decapitated, Vader, Azarath.

Bändi teise täispika albumi „Scorned“ plusspoolele kannaks kompromissitu tempo ja jõu demonstratsiooni, mis katkeb ainult üheks hingetõmbeks enne kuuendat lugu „Opposing Normality“ ning veidi üle minuti pikkuseks aeglustatud epiloogiks enne lõpukarjet. Äge detail on ka enamikul lugudel puuduv igasugune sissejuhatus ja lõpetus, madin läheb lahti kohe esimesest taktist ning tempo on üleval kuni viimaseni, mis kõik kokkuvõtlikult moodustab põneva ülesehitusega tervikliku teose.

Samas jällegi kahjuks elutervet irooniat sellel kambal napib. Kuna minu kultuuritaust toob sõnade „…/This is what you want, this is what you get/…“ juures pöördumatult silme ette John Lydoni irvitava lõusta PIL’i loos „Bad Life“, siis ma ei suuda seda fraasi miksituna teabega austusväärsest surmast, erinevatest needustest ja häbist ning tera lõikumisest läbi naha kuidagi tõsimeelselt võtta. Muidugi kui arvestada, et kogu lüürika on kokku kirjutanud persoon hüüdnimega Brežniev, siis ei peaks sealt ka juba eos erilist vaimuteravust ja energiat nõrguma.

Albumi avalugu "Drilling the Nerves"

Veel artikleid