„It´s grim up north!“ Ilmselt seletab see ka kõige karmima suure habemega põhjala karutapja südames asetsev soovi millegi õrnema järgi ja miks on just põhjamaad andnud muusikamaailmale nii palju ambient‘likel, downtempo ja akustilistel radadel seiklevaid muusikarühmitusi. Olgu nendeks siis Islandi Mum ja Gus Gus, Rootsi José González või sel aastal oma debüütplaadi „Päike ja Jää“ avaldanud kodumaine Cloudspeak.
12-10-2008Kuigi meile võib tunduda, et kõik kohad siin maakeral on juba läbi käidud ning kuningliku geograafiaseltsi kaminasaalis viskiklaasi taga aega veetvad vanakooli maadeavastajad rahulolevalt vuntse siluvad, on siiski olemas veel kohti, mille kohal laiutab kaardil must auk. See on lugu Keila Eesti modernse alternatiivroki kaardile tirinud ansablist The Nymph ja nende nimetust debüütplaadist.
03-10-2008Peale selle, et muusikal on hea omadus segada oma kirkaid värve tuima argihallusega, suudab see olla ka tugevaks ühendusjõuks erinevate inimeste, ja miks mitte, ka rahvuste vahel. 15.–17. augustil Helsingis, Suivilahti endisesse tööstusalasse püstitatud all-you-can-eat festivalibuffee FLOW oli ligi tõmmanud üle 22 tuhande huvilise, nende seas ka kümneid (kui mitte sadu) eestlasi, kes tihkelt külg-külje kõrval erinevate saalide, telkide ning välipeldikute vahel sagisid. Hoolimata tõsisest ruumipuudusest ning (põhjamaisele festivalile omasest) heitlikust ilmast olid inimesed rõõmsad ja sõbralikud. Ei heidutanud kedagi see, et kaaslast oli rahvamerest võimatu üles leida, kuna viimane trend oli kõigist justkui ühe puuga üle käinud (vihje: kaabu ja kitsas teksa+mõni neoonelement) ega ka see, kui mingi hetk avastad, et oled ainuke meesterahvas naiste vetsujärjekorras, häbinägu ees.
01-09-2008
4. juunil 1976. aastal korraldasid hilisemad Buzzcocksi staarid Howard Devoto ja Pete Shelley Manchesteri Lesser Free Trade Hallis, ehk Eesti mõistes kuskil Linnahalli keldrisaalis, linnakese esimese Sex Pistolsi kontserdi. Lesser Free Trade Hall asus küll hoopis suure kontsertsaali katusekorrusel ning selles tuli kontserti nautida pingiridade vahelt nagu kooli aulas, enam kui 300-st toolist olid täidetud vaevu 40 (mõni legend räägib, et peaaegu 100), välja kuulutatud Buzzcocksi asemel soojendas pistolseid suva Solstice, kuna Howard ja Pete ei saanud oma materjali kokku, pileti peal oli kontserdi toimumisaastaks 1076 ning legende ja jamasid seostub selle kontserdiga veel mitut sorti. Oluline on aga, et enamik selle kontserdi napist kuulajaskonnast moodustas hiljem nn Manchesteri uue laine – sündis post-punk, lipulaevaks Joy Division, hingeks bändi liider Ian Curtis, hääletoruks Granada TV saade „So It Goes“ ja selle saatejuht, Factory Recordsi asutaja Tony Wilson, kelle surmast möödub 10. augustil aasta.
Aeg-ajalt võib Tallinna ühistranspordis kohata seniilset memme, kes oma majanaabreid, riigi valitsust ja kaasreisijaid põlastusväärseteks juutideks tembeldab ning varastamises ja valetamises süüdistab. Kuulan teda alati põnevusega — sarnaselt animistlikest kultuuridest pärinejatega tunnen suurt aukartust psüühikahäirete ees ning usun, et vaimust vaesed võivad mõnikord näha ja edastada killukesi mõnest suuremast, reakodanikule nähtamatust tõest. Et nad seda pidurdamatult teha saaksid, peab neil lubama rääkida, mida sülg suhu toob. Küll aga pole viisakas kujundada oma suhtumist haigesse selle põhjal, mida sülg suhu tuua otsustab; ei ole viisakas hullukesega vaielda või talle poliitkorrektsust jutlustada, veel vähem tema uitmõtteid ja juhuloba kritiseerida.
24-07-2008Muusikasõbra jaoks tähendab juuni lõpp ennekõike seda, et festivalide hooaeg on selleks aastaks taaskord käima läinud, ajades nõrgemal muusikahuvilisel pakutava valikuga pildi silme ees kapitaalselt kirjuks. Pea igal nädalavahetusel kerkivad kuhugi roheluse keskele suured telklinnakud, kiirtoitu pakkuvad ajutised putkad ja võimendite ning hiiglasliku valguspargi all ägavad lavad. Seal esinevad artistid on põhjuseks, miks muusikasõber end oma umbsest linnakorterist maale roheluse keskele veab, et siis järjest kaks-kolm päeva muusika saatel moshida, telklas õlut libistada ning suvest ja vabadusest rõõmu tunda, enne kui algav töönädal ta uuesti linna kutsub.
16-07-2008Reedel toimunud Kumu ÖÖ jätkas kaks aastat tagasi paika pandud traditsioone – tuua uusi, kummalisi ja huvitavaid artiste, kes ei allu mainstreamile, lõhuvad piire ja lummavad sedasi publikut. Kontserdi peakorraldaja Helen Sildna sõnul külastas üritust tänavu umbes 2000 inimest ning võis tõdeda, et enamik jäi järjekordselt rahule. Kumu ÖÖ külastajad ei moodusta tüüpilist klubikontingenti, kes tahavad kuulda neid samu äraleierdatud hitte, mida päevast päeva niikuinii raadiost tuleb. Ei, Kumu ÖÖ külastaja tuligi kohale, et nautida mõnusat atmosfääri, avastada miskit uut, tunda end kompleksivabalt ning hoolimata ümberkaudsete inimeste arvamusest, vabalt tantsida või lihtsalt olla.
27-06-2008Eelmisel aastal avaldas briti muusikaajakiri The Wire artiklisarja Bristoli 1980-ndate aastate soundsystem-skene kohta, mille juurde kuulusid ka paar 80-ndate keskel tehtud mustvalget fotot. Esimesel on kujutatud tumedate seinte ja musta laega imepisikest trepialust ruumi. Toanurgas oleva laua peal asetsevad kaks vinüülimängijat, mille ümber on end tihedalt pressinud viis graniitsete näoilmetega meest, silmis kergelt paranoiline pilk, mis suunatud kas enda kõrvalseisjale või kaamerasse. Neist kahte tuntakse hüüdnimede Daddy G ja 3D all. Teine, mõned aastad hiljem tehtud pilt, kujutab endast kahte argiriietuses ja kõrvaklappe kandvat härrasmeest täiesti valges ruumis, seina kaunistamas kiri Galaxy, mille ümber tiirleb täheke. Üks meestest, kes allub nimele Mushroom, on kummardamas vinüülimängija kohale, samas kui Daddy G jälgib teda üle õla heidetud pilguga. Minu jaoks defineerivad need kaks fotot kogu Massive Attacki muusika ja olemuse paremini, kui seda on suutnud teha sajad, kui mitte tuhanded, leheküljed plaadiarvustusi ja artikleid.
17-06-2008Ajal, mil ilmus bändilt nimega Hybrid Theory samanimeline EP, tekitas see elevust küll. Muidugi mitte kauaks, sest tollal oli lisaks kõigele muule vaja päevas vähemalt kümme uut nu-metal’i bändi üle kontrollida, aga sellegipoolest jäid lood alles, meenutamaks, et sellest bändist võib midagi saada. Saigi. Seda küll hoopis nime all Linkin Park, sest bänd Hybrid jonnis nime pärast. Suurepäraselt nu-metal’i vaimu näitav nimi aga sai debüütalbumi nimeks, moodsalt kandiliste sulgude vahel. „[Hybrid Theory]” sobis nii mõnegi pummelungi taustaks mängima. Päris tantsusaalihitiks ei saanud, sest üldjoontes oli see minu jaoks natuke liiga pehme kraam. Paljudele teistele inimestele ilmselt meeldis see natuke rohkem, sest plaadimüüginumbrid tõusid kiiresti miljonitesse ja album osutus 2001. aastal Ühendriikides müüduimaks. Sellele järgnesid suurejoonelised tuurid ja Grammy. Peadpööritav edu osutus muidugi tolleaegse minu jaoks liiga paljuks, sest nii ei ole väga true.
17-06-2008