Cloudspeak — soojus pimeduses

Kirjutas kodutööstus
12-10-2008

Sõidutee on mattunud ummikusse, üksteise järel seisavad õhtupimeduses sajad säravate esituledega autod, mille vaikselt närvilisemateks muutuvatel juhtidel vasardab peas vaid üks mõte: „Millal see ummik kord laheneb, et ma rahulikult koju saaksin.“ Kuid ummik ei näita vähimatki lahenemise märki. Terve sõidutee on enda alla võtnud ligi kolme meetri kõrgune võimenditest koosnev sein, mille ees seisavad kolm instrumentidega tumedasse riietatud meesterahvast ja sõjaväemundrit kandev naine. Paljasjalgne trummar taob hämmastava järjekindlusega korduvat rütmi, pikajuukseline bassimees näib olevat täielikult oma instrumendi võimuses, tantsitades seda käte vahel erakordse nõtkusega. Vahepeal on hakanud sadama, moodustades industriaalse techno-biidi ja autodes vaikselt kõrbevate närvirakkudega kena sümbioosi. Kolmas musta riietatud meestest läheneb mikrofonile, et lausuda järgmised read…

„It´s grim up north!“ teatas The Justified Ancients of Mu Mu üks industrial/stadium techno/chill out /house provokaatorite KLFi offshot bändidest 1991. aastal briti muusikafännidele. Kuigi Bill Drummondi ja Jimmy Cauty väljaöeldu oli inspireeritud Põhja-Inglismaa linnadest, mida katusena katab hall taevas. Kohtadest, kust kaevanduste ja terasetööstuste sulgemisega imeti välja kogu eluvaim, jättes endast maha linna ääres tühermaal laiutavad rüüstatud tehasehooned ja lokkava tööpuuduse. Paigad, kus terve pere seisab ühtse grupina iga nädal ainsat sissetulekut pakkuva töötuabiraha järjekorras. Perenõuandlaid asendavad pubid, mille õllest läbiimbunud lettide ääres kirutakse võimul olevaid poliitikuid, kellel asub süü trööstitu olukorra pärast. Asumid, mille noortele näib kohalikus kaubamajas vargil käimine või halli korrusmaja ülemisel korrusel asuvas tühjas korteris heroiini süstimine ainsa võimalusena kas või korraks sellest kõigest eemale pääseda. Siin pole tegu depressiivsete väikelinnadega, kus Smilers suvetuuril käib. Samas, kui paluda välismaalasel, kes pole kunagi külastanud Eestit, Soomet või mõnda muud põhjamaa rahvast kirjeldada, millised me oleme, võtaks ta tõenäoliselt oma jutu kokku just lausega „It´s grim up north.“ Eitagu me seda palju tahes, on Eesti ja muud põhjala riigid välismaailma jaoks need väikesed riigid, kus enamik aastast valitseb pilkane pimedus. Kui koostatakse edetabeleid riikide kohta, milles sooritatakse kõige rohkem enesetappe, on põhjala riigid tavaliselt just esirinnas. Paigad, kus elavad tõsise silmavaatega inimesed, kes veedavad aega hulkudes ringi pimedatel tänavatel, ühes käes puss ja teises käes viinapudel — põhjamaa inimese lahutamatud kaaslased, millest saavad alguse kõik tülid ja probleemid ning mille poole pöördutakse, et leida muredele lahendust, kas siis lühiajaliselt või pikemas perspektiivis.

Kuid ometi pole põhjamaalased tegelikkuses sellised depressioonist nõretavad õnnetusehunnikud. Tänu meid ümbritsevale karmile kliimale ja pikkadele valgusvaestele talvedele oleme õppinud endasse vaatama ja suudame meile armsate inimestega õrnemalt ringi käia, kui lõunapool asuvad rahvad. Me oleme olnud sunnitud seda tegema, kuna see inimene, kelle kaissu õhtul poeme, on pahatihi ainuke, kes ümbritsevas depressiivses õhkkonnas mingit tuge pakub ja kelle kaotus tooks endaga kaasa ka ekspeditsiooni sauna taha koos kaheraudsega. Ilmselt seletab see ka kõige karmima suure habemega põhjala karutapja südames asetseva soovi millegi õrnema järele ja miks on just põhjamaad andnud muusikamaailmale nii palju ambient’ikel, downtempo ja akustilistel radadel seiklevaid muusikarühmitusi. Olgu nendeks siis Islandi Mum ja Gus Gus, Rootsi José González või sel aastal oma debüütplaadi „Päike ja Jää“ avaldanud kodumaine Cloudspeak.

„Päike ja jää“ põimib endas kokku eepilisi Antarktikat ja Siberi tundrat meenutavaid helimaastike, mis panevad neis ringi eksleva rändaja korraks peatuma ja ümbritsevat imetlema. Ja päikeselaadset soojust, mis meenutab ka kõige pimedamal talvel kas või paariks tunniks, et on olemas midagi kindlat ja sooja. Plaadi avalugu „Läheb jälle soojaks“ on oma voolava jazz’iliku rütmikasutusega ja kajamajäävate klaverikäikudega kui Röyksopp, kes on heitnud kõrvale kõik peale üheainsa süntesaatori ja suundunud tagasi naturaalpillide juurde. „Beyond The Fears“ kutsub üles otsima oma hinge asupaika ja seda maagilist kohta, kuhu inimeses peituv valu läheb surema, et taastumine saaks alata ning keha lõpuks vabaks. Seda kõike on saatmas südamemonitori võnkeid järeletegevad elektroonilised piiksud/meloodiad. „Flowers From the Hills“ kumab silmade ette heinamaa kusagil Eestimaa suves, kuhu on püstitatud pillid, mille taga õhtupimeduse saabudes võtavad istet muusikud, et siis koos loodusega jämmida, tõstes aeg-ajalt pilgu läppariekraanilt või kitarrikeeltelt, et imetleda loojuvat päikest või õitsvaid lilli. Neist inspiratsiooni saades ja sukeldudes tagasi loo fragmentide ja ideede maailma. Heina sees siristavad rohutirtsud lisavad loosse oma laulu, nagu teevad seda ka üle heinamaa lendav linnupaar. Kõigest sellest sünnibki varasteks hommikutundideks uus laul. Juhuslikust kohtumisest alguse saanud „That One Day“ areneb nagu temas seiklevate kangelaste saatus otsekohesest kergest funk’ist keelpillide ja klahvpillide kantavaks grandioosseks pop-palaks. „Lullaby“ on kerge muusikaline masohhism kuulaja suhtes, kust ühest küljest palutakse tal veel mitte unedemaale vajuda, kuid uinutades teda teisalt vaikse elektroga. „Behind The Wall“ on kui Portisheadi sõbralik korterinaaber, kes vahel kaasüürnikumaski tõmbab, et siis selle alt peatselt enda rõõmus iseloom uuesti päevavalgele tuua. „Suverõõm“ seob endas tantsiskleva jazz’i ja lapsepõlves ETV lastelavastuste lauludest tuntava kõigutamatu optimismi, mis oli paljudele meist nooruspõlve saundträkiks. Madalate bassihelidega algav plaadi kõige ambient‘likum pala „Päike ja Jää“ on palve sellele kõige kallimale, kelle käest siin pikkadel talveöödel tuge otsitakse ning kes oleks võimas kui Arktika igijää ja soe kui suvepäike.

www.cloudspeak.ee

Veel artikleid