Keila on 9500 elanikuga elanikuga väikelinn umbes 30 kilomeetri kaugusel Tallinnast. Koht, mis tänu põldudel kerkivatele uuselamurajoonidele, mille ehitasid majandusbuum ja linnalähedast elupaika ihkavate noorperede võetud laenud, aasta-aastalt üha enam Tallinnaga kokku kasvada ähvardab. Paik, kus eksisteerivad rõõmsalt koos rohelusse uppuvate aedadega eramajad ja nõukogudeaegsed viiekorruselised paneelelamud. Linnake, kuhu elektrirong viib sind rõõmsalt 30 minutiga pärale.
Allakirjutanu jaoks seostub Keila põhiliselt kahe asjaga. Esiteks figureerib ta prominentselt Lu:Ki kogumikalbumi „Tallinn-Nõmme-Keila” nimes. Best-of-plaat, mille sleevenote’ide lugemine endaga alati kui mitte just külmavärinad, siis kerge õõva ja ebamugavustunde kaasa toob. Ning Keilasse elama kolinud klassivenna juures toimunud kuni paaripäevaseks veninud alkoholist läbiimbunud seltskondlikud koosviibimised, mis lõppesid varahommikul vaikselt rongijaama roomamisega. Samal ajal ise kogu südamest lootes, et ehk suudab juba vaikselt uksele kolistav pohmell oodata kojujõudmiseni ja seal ootava esimese pohmakajoogi saamiseni, enne kui hakkab enesetunde kallal vääramatut hävitustööd tegema.
Iga sellise meeldiva koosviibimise ajal koitis kellelgi mingil hetkel, tavaliselt nii kahe ja kolme vahel öösel, mõte: „Õlled kaasa ja lennukit vaatama.” Millele järgnes enese vaevaline diivanilt ülesajamine ja lühikene irooniliste naljadega vürtsitatud jalgsimatk linna äärealadele. Nimelt asus klassivenna majast kusagil kilomeetri kaugusel metsas tara sees AN-12 tüüpi transpordilennuk. Mudel on alates 1959. aastast truult kaupa vedades teeninud nii nüüdseks juba kadunud suurt isamaad, lugematul hulgal sõbralikke Aafrika riike kui ka stiilselt riietuvaid relvaärikaid, kes pöörduvad ta poole siis, kui oleks vaja probleemivabalt maanduda lühikesele olematu kattega võsalennuväljale, et saadetise eest vereteemantidega maksnud diktaator oma võimu kinnistamiseks vajalikud AK-47-d ja granaadiheitjad ikka turvaliselt ja õigeaegselt kätte saaks.
Keilas teenib see nõukogude aeronautikaime aga palju rahumeelsemat eesmärki, olles noortekeskuse/mudelismi klubi hooneks. Kas on tegemist kindla käegakatsutava reaalse objektiga või pikast päevast ja korralikust peost tekkinud kergete hallutsinatsioonidega? Need on küsimused, mis kerkivad esile inimese peas, kes seda näevad. On midagi väga sürrealistliku ja samas ka natukene hirmutavat, leides end järsku metsatuka sees kümnete kilomeetrite kaugusel lähimast lennujaamast vastamisi suure transpordilennukiga. Tiivad välja sirutatuna, propellerid tuules paari millimeetri võrra liikumas. Just nagu ootaks ta aega, millal saab oma tarandikust välja veereda, sõiduteele pöörata ja seda hoovõturajana kasutades taevalaotusesse söösta. Kuid ajani, millal see soov täitub, seisab ta kohusetundlikult omal kohal, toimides sellest mööduvatele inimestele tunnete katalüsaatorina. Pannes seda nägevatel inimestel imestusest kehas adrenaliini voolama, kuid mõjudes samas ka kergelt kurvana. Mida teeb lennuk, kes on loodud tiirlema tuhandete meetrite kõrgusel taevalaotuses siin kuuskede ja põõsaste vahel?
Enam-vähem sarnaseid emotsioone toob kuulajas esile ka ansambel Nymphi nimetu debüütalbum, varieerudes 55-minutilise kestuse juures feedback’ist nõretavast rokist sündipõhise diskopungi ja pehme indipopini. Plaadi avalugu „Constantine” annab oma start-stopp kitarririffiga perfektselt edasi loo nimekangelast ärakasutava rikkuri seksuaalse frustratsiooni. Noor preili on tal just käeulatuses ja viimaks paistab kõik sujuvat, kuid just siis ilmub kuskilt välja peavalu ja kogu eelneva õhtu rahakulutamine ja moosimine lõppeb tühja voodiga. „Nude’i” näol on Nymph suutnud luua just sellise ideaalse keskmise tempoga alternatiivpopploo, mis jala tantsupõrandal rõõmsalt tatsuma paneb ning mida on kontserdilt koju minnes hea kaasa vilistada. Kooslus, mida saavutada püüdes on nii mõnigi bänd käed nõutult üles tõstnud ja kuulutanud: „Metsa see, teeme parem popp-punki.”
Kui Eestis hakatakse kunagi tegema Hollywoodi stiilis romantilisi keskkoolikomöödiaid, kus peategelasteks on viimase klassi õpilased, siis „Apple Cinnamon Tea” oma akustilise kitarri ja hüüdva taustavokaaliga on just see lugu, mis hakkab taustaks mängima siis, kui peategelased kuskil linna eri paigus oma kodudes teineteise peale mõtlevad. Ja veel kord filmi lõpus, kui kangelased teineteisele heldinult silma vaatavad ning üksteise pead silitavad, et siis lae all keerleva kristallpalli all suudelda. „Master & Margarita” kõlab oma sündikäikudega kui 1970ndate lõpu rõõmsameelne sotsdiskopala, mis kahe minuti ja 30 sekundi juures endalt naeratava maski rebib ning Sonic Youthi sarnase kitarri- ja trummiriffide kakofoonia all kokku vajub. „Thousand Times” on kohati Yeah Yeah Yeahsi „Mapsi” meenutav tagasivaade toimunule – valusatele sündmustele ja situatsioonidele, mis on juba tuhandeid kordi toimunud ja saavad ka edaspidi toimuma, sest loo peategelased ei tea, kuidas muudmoodi eksisteerida. „Tom Of Finland” on nagu oma nimekaimu maalide peategelane – lihaseline ja enesekindel rokklugu, mis pingutab oma muskleid ja vaatab kuulajale ülbelt silma. Plaati lõpetav viieminutiline „Soft Crystals” on kolme tempo- ja intensiivsuseastmega pala, mis sulandub ühtseks vooks, et siis kuulaja peas nagu kristalli läbiv valgus uuesti lahti hargneda.
Hinne 7/10