Foto: Marco Manzi
„Merch“ – see kõikvõimas, lummav ja ühtlasi igavesest ajast igavesti neetud sõna!
Juba Tapperi trepist teisele korrusele tõustes – kes veel ei tea, siis klubi asub teisel korrusel ja nii juba kümmekond aastat – hakkas silma, kui tõene on väide, et bändid ei teeni tänapäeval mitte piletitest või plaadimüügist, vaid ikka kõiksugu fänni-kraamist: T-särgid, märgid, kleebised, kruusid jne.
Kui black-metalil oleks oma messias, siis olnuks tal õige hetk rahavahetajad pühakojast ehk klubist välja ajada, sest kirjutatud on: „Minu koda hüütagu palvekojaks, aga teie teete selle röövlikoopaks!“ Nii ajas Jeesus kauplejad templist välja. Aamen!
Tapperisse messiast ei ilmunud, ilmus Batushka ehk venekeeli Isake – tähenduses (kiriku)papp. Vast parem oligi, et ei ilmunud, sest rahavahetajad ehk särgimüüjad teenisid ju raha ikka neile samadele bändidele. Mis teha, moodsad ajad!
See piiblist pärit motiiv pole päris kohatu võrdlus, sest nagu juba mainit – „batushka“ on vene papp ja bänd mängib kiriku liturgial põhinevat muusikat, aga teeb seda black metali võtmes ning teatavasti on see muusikaliin juba igiammustest aegadest flirtinud pigem satanismiga. Vürtsi lisab see, et tegemist on poolakatega, kes on teatavasti pigem katoliiklased.
Anomaaliaid leidub veelgi, aga heakene küll – kui just keegi ei pand tähele, et vene õigeusu ristid laval „upside down“ ehk tagurpidi seisavad, oleks võinud arvata, et tegemist on öise jumalateenistusega nii paarisaja joogisevõitu osalejaga. Teate küll, nagu lihavõttepühade aegu. Tuleb vaid ortodoksi kirik leida. Kui pole osalenud, siis soovitan – saate kindlasti lõuatäie või rohkemgi!
Foto: Marco Manzi
Tagasi muusika juurde – kui YouTube´ist Batushka täispikka kontserti otsida, siis põnevaim osa on kommentaarid, mis jagunevad laias laastus kolmeks: A. nendeks, mis võrdlevad bändi Ghost´iga; B. nendeks, mis kinnitavad teile, et Batushka pole midagi ligilähedastki Ghost´iga ning C. nendeks, mis arvavad, et neid ei peaks üleüldse võrdlema. Tõepoolest, nii ongi! Kõigil kolmel on õigus!
Kui keegi veel ei tea, siis tegemist on muusikaga, mille klassi-puhtust ilmestavad kardaan-basstrumm, näomaalingud, massiivsed kitarri-ludistamised, palju suitsu ning valgusefektid.
Õigus – YouTube´is oli ka neljanda kategooria kommentaatoreid: nimelt neid, kes tundsid huvi, kus on laval trummar ning neid, kes sellele vastasid, et trummar on erilise, vaid selle eriotstarbelise õigeusu sümboolikaga ehitud sirmi taga.
Foto: Marco Manzi
Nii ka Tapperis. Trummar ei väljunud kogu tunni kestnud show jooksul kordagi oma sirmi tagant! Tegelikult poleks ka vahet olnud, kui ta ka oleks. Nimelt kannavad kõik bändiliikmed näo ees musta riiet ehk ka justkui „sirme“. Selle kohta pajatavad teadjamad, et põhjus olla selles, et tegemist on Poolas omamoodi „all-star“-bändiga ehk siis kuulsate muusikute kõrvalprojektiga, mida nad aga häbenevad enda nime all teha või midagi sinnapoole.
Üldparameetrite järgi nägi see välja nii, et laval oli peale laulja (ja tolle sirmi taga kükitava trummari) bassi- ja kitarrimängijad ning kolm koorilauljat. Kadunud Peeter Ristsoo oleks neid ilmselt „taustanikkujateks“ tituleerinud, aga tegelikult ajas trio oma osa kenakesti ära – täitsa nii!
Niisiis, (kui silm ei petnud, siis) laval asetsenud seitsmiku teenindamiseks ehk püünele laskmiseks oli korraldajate sõnul kaasas veel kümme isikut ehk tehnilist personali ja nüüd tekkis saalisolijal (ehk minul) küsimus seoses Vaiko Epliku algatet hiljutise poleemikaga Eesti muusika konkurentsivõime ja tasustamisega. Küsimus ise on lihtne: millal tasuks Eestis selletaolise bändi puhul ära samaväärne show?
Vastus on veel lihtsam – ilmselt mitte kunagi. Mäng ei vääri küünlaid, nagu klassikud ütlevad, aga küünlaid oli laval palju, lisaks veel suitsu, mürri ja viirukeid.
Batushka polnud Eestis esimest korda ja seda oli märgata juba fänni-särkide rohkusest saalis – kel vana särk mustaks saanud, sai soetada merchi letist muidugi uue.
Foto: Marco Manzi
Korraldaja sõnul oli rahvast nii 40 prossa välismaalased ja keegi teadis arvata, et suuremas osas olevat olnud soomlased. Võimalik. Seda keelt kuulis päris ohtrasti rahva seas. Põhjus võis osaliselt olla ka selles, et järjekorras teise, Rootsist pärit bändi Hyperion´i laulja on soomlane. Tolle bändi kohta tasub veel mainida, et erakorraliselt oli laval kolm kitarrimängijat. Laulja ise põhjendas seda eravestluses lihtsalt vajadusega erinevaid helisid ehk kõlapilte esile kutsuda. Kui seletus oleks pooltki sama veenev kui bänd laval, siis oleks ehk temaga veel ühe õlle teinud.
Bändi kiituseks veel nii palju (ja see kehtis ka ülejäänud kahe bändi kohta), et vokaalisooritus ei mattunud muusika massiivide alla nagu seda black jm metali bändide puhul pahatihti juhtub. Tegelikult on raske ette kujutada midagi hullemat kui metalli-bändi, mis ei mõju usutavalt. Batushkat supportinud bändid seda olid. Siinkohal remargi korras – esimeseks bändiks olnud kohalik, Narva punt Condescension oleks ehk sama rahvusvahelise mõõdu välja andnud, kui poleks bassitar kahe loo vahel lausa ootamatult malbel häälel bassimonitori volüümi palunud.
Kokkuvõtteks – bläkki oli, metalli oli. Tore oli näha Pohma õllekraanide taga; Matit helipuldis, kes esimesele kahele bändile heli keeras; Marikat, Kaidot ja palju teisi, aga nüüd pean lõpetama, sest abikaasa jõudis koju ja kupatab mind poodi söögikraami hankima.
Järgmise korrani!
Foto: Marco Manzi
Damn.Loud Booking järgmised üritused:
03.11 The Underground Youth (UK) + Up The Sky (osale piletimängus siin!)
16.11 Jozef Van Wissem (NL) + Mauno Meesit