Siouxsie Sioux
Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat.

The Prodigy – "Light Up the Sky"

MC STan B: Prodigyl on peatselt (2. novembril) ilmumas uus album "No tourists". Seni on kaks sinkut ilmunud ja ma nagu ei oskagi midagi öelda. Nagu oleks vanakooli Prodigy moodsas võtmes, aga ei ole ulmeäge. Võib-olla lihtsalt olen vanaks jäämas.

Vanligt Folk – "Dina Drömmar Lever"

Rene: Elades haibihaisusel ajal, kui alla ülivõrde suhtleb ainult viimane mühkam, on hea tunnistada, et ikkagi leidub ka sellist müügiteksti, mida ei loe kui rumalat anekdooti. Alles ükspäev püüdsin meenutada, millal lugesin muusika kohta mõne sellise rea, mis tegelikult ka kuulama oleks meelitanud – ei meenunud. Veenmiseks mõeldud argumendid on pahatihti nii üheülbalised, et mängi bingot, viimane kui artist paistab olevat mitmekihiline, dünaamiline, maitsekas, halvimatel puhkudel on tegemist lausa printsesside ja muude säärastega. Teinekord on raske teha vahet, kas räägitakse muusikast või kogemata kombel on läinud kirja tädikeste vestlus tortide teemadel. Kõiksugu kallerdavaid superlatiive on nii palju. Umbes samamoodi nagu võimatu on juua tassitäit kohvi, selle asemel tuleb nautida supermõnusat tassikest – iga labasemagi tegevuse ümber on vaja moodustada ennast ja tarbimist imetlev häma. Midagi olulist on kaotsi läinud, kui bänd ei ole enam kuulamiseks, vaid samamoodi nautimiseks.
Juhuse tahtel sattus eile õhtupoolikul ette küsimus, millega algas rootsi pundi Vanligt Folk uue albumi tutvustus bandcampis "What would have become of D.A.F. if they had been signed to Trojan instead of Mute back in the day?"
Ma ei tea! Küll hakkas mind huvitama, mis siis oleks võinud saada? Arvestades, et tegemist on alternatiivajalooga, kõlasid mõned argumendid siiski päris veenvalt, eriti "Dina Drömmar Lever", mis pidi rootsi keeles tähendama, "ei maksa tordist teha kultust, elu toimub söögikordade vahel". Ja nii tõepoolest on.

Saâda Bonaire – "You Could Be More As You Are"

Ester: Natuke uuesti üleskaevatud vana kulda mu poolt. See Saksamaal, Bremenis 1982. aastal moodustatud kahe kähehäälse rrõhhutatult prrantsusepärrase naisvokaaliga bänd jõudis välja anda ühe singli "You Could Be More As You Are", et siis plaadifirma survel aegade hämarusse vajuda. Küll aga kaevati nad sealt mõned aastad tagasi välja ning anti kogu kokkukraabitud materjalist välja üsna mesmeriseerivalt eklektiline vinüülalbum, millest kõigi fännide rõõmuks, kes ei jaksa päris krõbedate hindadega järelturul liikuvat üllitist soetada, anti eile välja repress. You could be Morrissey, why can’t you see?

Yarrow – "Panic"

Evert: Rusuva atmosfääriga kriiskav doom metal on ikka kõige õigem muusika millega hommikuid alustada, kas te ei leia? Ma hakkan seda vist igal hommikul päris valjult kuulama. Kas doom’i saab üldse vaikselt kuulata ja miks keegi peaks seda tegema? Kas on olemas üks lift, kus doom oleks taustaks? Mul oleks väga seda kogemust vaja… Igal juhul Yarrow on päris ehtne, käre, lärmakas ja tige kaup Oaklandist, nende lugu "Panic" võiks olla teile hea sissejuhatus. Kel mõni lähedasem kontsert tulevikus silma jääb, see palun teatagu mullegi. Seniks aga, viimased kassetid on neil müügis hinnaga 6,66€.

Low – "Always Trying to Work It Out"

Paul Sild (Badass Yuki, Tahm, Endamisi Salamisi): Low uus plaat "Double Negative" ja selle üks parimaid lugusid "Always Trying to Work It Out" on tänase seisuga bändi kõige radikaalsem muusika. Neile omane minimalism on viidud oma maksimalistliku äärmuseni. See kõlab nagu katkine muusika, mis pressib ennast meeleheitlikult läbi erinevate dimensioonide, et anda meile enda kuulmiseks võimalus.

HOAX – "Mental tsiki etalon"

Ivo: Kuidagi libises täiesti radarilt mööda, et Saksamaal, Reeperbahn Festivalil esindas äsja möödunud laupäeval Eesti musaskene justnimelt see räpiduo. Mu meelest on see natuke lõbus ja natuke äss samal ajal, kahjuks pole küll veel kuulda olnud, kuidas läks.

Oleme radaseitsmega tavapäratult palju instrumentaalmuusika lainel – kui eelnevalt olid soovitajateks ja eelkuulamises Kaschaloti liikmed, siis nüüd on järg Ocean Disctrictsi käes. Tänaseks komplekt soovitusi, neljapäeval on ootamas eelkuulamine uuele minialbumile "Doomtowns". See laine pole muidugi imestada, kui on juhtumas midagi nii erakordset, et kaks sellist bändi annavad samal ajal albumi välja. On ka äärmiselt sümpaatne, et kumbki ei pusi omaette kuskil, vaid minnakse koos väikesele Baltikumi tuurile. Kaasas on veel Liblikas, kes küll albumit ei esitle, aga ilmutas alles eelmise aasta lõpus uue kauamängiva. Eile eelkuulamises olnud Kaschaloti uue reliisi kohta võib julgelt öelda kiidusõnu ning ilmselgelt on ootused ka Ocean Districsile – 2014. ilmunud "Expeditions" kõnetas paljusid ning sai uhkeldada väljamüüdud esitluskontserdiga. Ocean Districts ja Kaschalot stardivad esitlustuuriga seekord Sveta Baaris, pane omale kalendrisse märge 12. oktoobri peale. Lisaks Tallinnale on Eesti kontserdid 13.10 Narvas Art Club Ro-Ros, 19.10 Pärnus Kultuuriklubi Templis ja 20.10 Tartus Genialistide klubis.

Hopesfall – "H.A. Wallace Space Academy"

Martin: Bänd, mis peale oma kõige paremat albumit aastal 2008 laiali läks, tuli minu ja Taavi suureks rõõmuks aasta tagasi taas kokku ning väljastas paar kuud tagasi suurepärase uue albumi "Arbiter", mis jätkab täpselt õigest kohast, kus kümme aastat tagasi pooleli jäädi. Kuigi tegemist pole post-rock bändiga on siiski Hopesfall üks nendest bändidest, mille pärast Ocean Districts üldse alguse sai ning siiamaani muusikat teeb. Täiesti kogemata on ka meie uued videod väga sarnased.

Emma Ruth Rundle – "Darkhorse"

Tanel: Kuna õhtud on juba praeguseks üsna pimedad, siis on see lugu ja terve tema värske album “On Dark Horses” ideaalseks kaaslaseks õhtuti päeva jooksul kogutud hoo ja pingete maha tõmbamiseks ning hämaras toas muusika taustal enese sisekaemusega tegelemiseks. Mõnusalt rahustav, sünge aga samas kaunis.

Vein – "Errorzone"

Taavi: Harva hakkab mõni album meeldima nii, et sa võid sellele kümneid ja kümneid ringe peale teha, aga ära ei tüüta. Üks nendest albumitest on “Errorzone”, mille autoriks on Bostonist pärit kollektiiv Vein. Kaootiline, lärmakas ja suurepärase soundiga plaat on segu 2000. aastate alguse metalcore’ist, millele on hulka lisatud ka natukene Slipknoti stiilis nu metalit – just see, mis puudu oli. Tõeline kauamängiv!