Ikka juhtub asju, hetki ja inimesi, mis ja kes su edasist elu miskitmoodi mõjutavad. Mõnda neist märkad ja/või teadvustad, mõnda mitte.
Mina ühte hetke (loe: nelja minutit) tean täpselt. See oli aastal 1992 1. jaanuari varahommikul, kui olin jätnud oma tollal veel tulevase ja nüüd juba endise abikaasa sõpradega traditsioonilist paari-kolmepäevast aastavahetusejoomingut jätkama ning ise koju tulnud. Just enne sooja teki alla pugemist vaatasin kella – see näitas minutit paar üle poole kuue. Võtsin telekapuldi ning hakkasin kanaleid läbi kerima. Jõudsin mingi vene kanalini, kus uue aasta auks muusikavideosid näidati ning siis sõna otseses mõttes tardusingi ekraani jõllitama pisut vähem kui neljaks minutiks (tegelikult kestab kõnealune video pisut üle nelja minuti, aga kui mina sellele kanalile jõudsin, olid mehed juba paadis), unustades vist isegi hingata…
06-10-2009
"Kui torm läheneb, siis pühakud vaikivad" – Micky Stratorius
Selle tuntud Frisco varieteeklubi "Hey Day" omaniku toosti saatel pühitseksin “Tormi lööklaule” ja tõstan karika kõigi tänuväärt ärevusekülvajate poole. Kui te tõesti tahate teada, mida Paul Cole’ist peale teab mitmendat kuulamist võiks arvata, jätke algul kõrvale lihtne meeldib/ei meeldi fiksatsioon ja laske jänesel end nö urgu tõmmata.
08-09-2009
“There’s nothing to fear but fear itself,
If you know how to look inside yourself.”
– Tricky
Me leiame plaadikattelt kaks Andres Lõo fotot. Me vaatame neid ja näeme, et tema silmades on midagi. Me ei tea veel kindlalt, mis see on, aga koos muusikaga saame teada ning kindlad olla – ma olen päris kindel, et “Skeletons On Rock” räägib meile hirmust ja paanikast.
25-05-2009
On ettepanekuid, millest ei saa keelduda. Isegi siis mitte, kui oled eelmisel päeval käinud Tartus kontserdil pildistamas, pool ööd olnud sealt tagasi sõites roolis, ülejäänud poole lobisenud sõbraga, kell on kuus hommikul ja hiljemalt pärastlõunal pead end toimetusse tööle vedama. Sellises olukorras oleks mõistlik palehigis magada.
20-05-2009
Kui sa elad Lasnamäel ja näitad sellest hoolimata oma homie’dele westside’i märki või teed crip walki, siis see plaat pole ilmselt sinule. Kui sa kuulad idioodi järjekindlusega oma mobiiltelefonist ilma klappideta räppi nii, et jagad seda terve trolliga ning ei lõpeta isegi siis, kui kaasreisijad tahavad sulle füüsilise noomituse teha, siis see plaat pole ilmselt sulle. Kui sa käid ringi linnas kandes plastikust blingi, siis see plaat pole ilmselt sulle. Kui sa elad Tiskres või Viimsis suures eramajas ning räägid, et tuled ghettost, siis see plaat pole kohe kindlasti sulle.
Kui sulle aga meeldivad biidid, mida eriti hiphopiga ei seostaks ning vägagi irooniline eestikeelne lüürika, siis see plaat on kindlasti sulle.
13-05-2009
Ülesanne kirjutada „Illuminatus!: silm püramiidis“ kohta on justkui õlipangest paljaste kätega lutsukala püüdmine. Väga raske on sealt midagi kätte saada ja kui õnnestub, on saagi peoshoidmine veelgi keerulisem. “Said raamatuarvustuse valmis, Eppy?” “Homme saad, kulla poisu. Ma ei saa kiiremini, ausalt!” “Homme käib küll,” ütleb Peter, kirjutades “Raamatuarvustuse” kõrvale: “helista uuesti – enne lõunat”.
Niisamuti – äraütlemata vaevaliselt – nägi välja ka sellesama sindrima artikli kirja saamine.
30-04-2009
Íon – Duncan Pattersoni soolotöö. Seesama Patterson, kes aastatel 1991-1998 on Anathema bassimängija (ning D. Cavanagh tunnistab, et Darren White lahkumise järel ühtlasi ka bändi sisemine liider: albumite The Silent Enigma, Eternity ning Alternative 4 ajal on bändis keskne just selle bassimees) ja aastail 1998-2005 Antimatter’i kaasautor (albumid Saviour, Lights Out ja Planetary Confinement).
26-04-2009
Öö on barjäär kahe päeva vahel, mil lastakse endast välja möödunust hinge kogunenud paine ning välja hõigatakse oma ootused ja lootused ees ootava päeva suhtes. Kuid kas öösel, kui me liigume ringi ilma oma tavapäraste maskideta ning oleme kergemini haavatavamad, tehtavad valikud on alati need kõige paremad? Öös tehtavate valikute ja nende õigsuse üle arutleb oma debüütplaadil „False Choice“ ka kollektiiv nimega Against The Day.
14-04-2009
Disko ja tuumasõda filmile on käinud päris tugev promotöö, teost reklaamiv tekst on copy-paste´ina jõudnud mitmete foorumite, infosaitide ning netipõhiste kultuuriteatajate lehtedele ja isegi kohalikud filmiblogid ei jäänud linalugu reklaamivast "lendlehest" puutumata. Õnneks ei tundunud spämm-agitatsioon tänu lisatud pressilinastuse kutsele nii nahhaalne, sest kes maksab joogid, tellib ka muusika. Paistab, et pressiesindajad on taibanud filmiblogide potentsiaali info edastajatena ning hoolimata tõsiasjast, et anonüümne filmiblogija ei pruugi tavameedia kriitikuga samalaadselt iga uue eesti filmi (loe: oma lavastajast, produtsendist või näitlejast sõbra) ees maani kummardada ja takka kiita, vaid võib ka lahkamisel tooremat jõudu kasutada, lausa haiget teha. Aga hea või halb reklaam, vahet pole, peaasi, et filmist räägitakse.
05-04-2009