Kui kokku tulevad mehed, kes on aastaid teinud bände, mis on muusikalist inspiratsiooni ammutanud sellistest kollektiividest nagu Hanoi Rocks, The Dead Boys ja New York Dolls, siis pole ka ime, et nende uue bändi muusikalised juured on kollektiivides nagu Hanoi Rocks, The Dead Boys ja New York Dolls. Kes on olnud kursis selliste bändidega nagu Dirty Dianas, Pornostation Slit või Rectum, see leiab ka Suicide Messiahs ridades mitmeid tuttavaid nägusi, ennekõike Arvi Tapveri, kes ongi vaikselt vist Eestis sellise muusika võrdkujuks saanud.
Kui nüüd lisada mõningast lisainformatsiooni, siis album võeti üles Soome ühes rocki-keskuses Turus. Algselt oli tegemist enam-vähem paari inimese stuudioprojektiga, millest lindistuse käigu kujunes bänd koos uue repertuaariga. Arvi on Suicide Messiahs ainukene eestlasest liige, teised on soomlased. Peale selle on ta (kaas)kirjutanud kõik debüütalbumi lood peale ühe.
Albumi esimestest akordidest on selge, et Suicide Messiahs on kuratlikut hea live-bänd. Millega seoses tuleb meelde see, kui ma käisin Michael Monroe kontserdil Rock Cafe’s. Mis mind kõige enam võlus, oli see kui lihtsalt ja mitteinnovatiivselt saab rock’n’rolli mängida. Ka Suicide Messiahs’is on kõik paigas, minimalistlik, aga iga riff, suupillisoolo või klaveripassaaž on täpselt seal, kus olema peab. Iseenesest on see omaette kunst mängida nelikümmend aastat tagasi leiutatud muusikastiili niimoodi, et see oleks värske. Siin on ainuõige käik, et Arvi tegi bändi soomlastega. Soomlased lihtsalt oskavad sellist muusikat mängida, no question!
Kusagil hakkavad lugudes ilmuma passaažid ja meloodiad, mis toovad meelde muid bände. Plaadi alguses torkas millegipärast meelde J.M.K.E., edasi meenutas midagi klassikalisest hard rockist – "I Won’t Feel Nothing" on vähemalt minu jaoks üles ehitatud The Clashi “London Callingu” riffidele. Kusjuures ma ei tea, kas kõik need võrdlused ja déjà-vu-momendid on õigustatud, aga võiks ju olla. Pole just esimest päeva kitarri-trummi mängivad seltsimehed selles bändis.
Alltoon on kogu albumil tegelikult pigem 1980ndate power popi kanti. Joan Jett ja Pretenders, kõlab ka žanrile kohustuslik “na-na-naa” refrään. Kas taotluslikult või mitte, aga tänu power popi atmosfäärile tundub terve album märksa popim kui Arvi eelmised bändid seda on olnud. See aga ei sega. Vaikselt kuulates harjub sellega täitsa ära, tuleb lihtsalt õigele lainele saada. Muidu on aga jah nii, et kui Suicide Messiahs teie lähikonnas mängib, siis tuleb ära käia ja ära kaeda.
Lisaks Arvile on bändis Kime „the Chaos” Kuisma, Tim „Uncle Wester“ Vesterinen, Vesa „The Scull“ Kolu ja Juho „John the Rebelator“ Virkki.
Album Spotifys: https://open.spotify.com/album/5a6u6GCuBNal8bA7uepDQS?si=JaDusI9MTv-I1GTLqivqgw