She Past Away: Türgi post-pungi emigrandid Ateenast

17-05-2019 | kirjutas: Arvi Tapver

Foto: Evert Palmets
„Keegi pole surnud, see on lihtsalt sobiva tumeda kõlaga nimi, mis iseloomustab meie muusikat. Tüüpiline gooti värk,“ naerab Doruk Öztürkcan Sveta baari backstage´is mu esimese küsimuse peale bändi nime kohta. She Past Away viitab naissoost kadunukesele, aga prototüüpi bändil pole. Hea seegi, kui keegi bändile nime andmiseks koolma ei pidanud.

Duo lavale minekuni on aega 20 minutit ja seal müttab samal ajal parasjagu teine duo - Forgotten Sunrise. Aga erinevalt kodumaisest gooti/dark/elektro ikoonist, ei tea ma Türgi postpungist kuigi palju ega usu, et neid, kes teaks, Eestis kuigi palju on.

Doruk paneb selle muusika puhul pea kohustuslikku valget võõpa näkku, pakub mulle õlle ja palub oodata, kuniks ta lõpetanud on. Ta meenutab veidi väsinud klouni mõnest vanast mustvalgest filmist, kes tsirkuse riietusruumis veel viimase hetke enesele keskendumiseks võtab, et siis areenil oma etteaste ilma hinnaalandusteta sooritada. Roman „Romcha“ Demchenko jutu põhjal Damn.Loud Agency´st, kes meid esitles ja kes ühtlasi bändi Eestis vastu võttis, tean ma, et bändis on Doruk kõike muud kui kloun – produtsent, manager ja muidugi mängib ta veel laval klahve ning trummimasinat. Olin saatnud talle küsimused e-kirjaga ette, ent neile vastata ta enam ei jõudnud. Tühja sellest, ehk ongi nii parem. Ei kao spontaansus.

Esitlemisvoorust jäi talle meelde mu nimi. Nüüd pöördub ta mu poole nimepidi ja küsib, millest alustame. Kui tihti jääb teil esmakordsel tutvustamisel võõra inimese nimi meelde? Nüüd mõelge kõigile neile imaginaarsetele kohtumistele, mida tuuritaval bändil igas klubis ette tuleb. Mälu võib ju inimesel olla fenomenaalne, ent tema tähalepanelikust, lahkest olekust võib lugeda välja, et ta pole tulnud siia lati alt läbi jooksma. Ta on valmis kannatlikult naeratades mu küsimustele selgitusi jagama, et siis sama kompromissitult laval oma show teha.

Kohe selgub, et ruum lava kõrval on vestluseks liiga lärmakas ja me liigume teisel korrusel lava kohal asuvasse ruumi, kus peagi liituvad meiega sinna suitsetama tulnud Roman ja teine tüüp bändist Volkan Caner ehk kitarrist ja laulja. Küsin, mis seis Türgis tumemuusikaga on, kui tüüpilised või haruldased on sellised bändid nagu She Past Away.

Tumemuusika tähendab Türgis peamiselt metalli-bände ja need pole ametlikus või meedia soosingus. Mis puutub elekto/dark wave´i või post punki, siis sarnaseid She Past Away´le sisuliselt polegi. Vastus oli aimatav – tegemist on Türgis haruldase liigiga.
Foto: Evert Palmets
Jätkan küsimusega, mille olin esitanud ka kirjateel ehk kuidas üldse Türgis elu on pärast hiljutist või siis järjekordset võimukaaperdamisüritust? Tean, et sealsel presidendil Erdoğanil on pea endiste Ottomani impeeriumi sultanite võim ja pärast seda, kui läbirääkimised Euroopa Liiduga ühinemise üle sisuliselt katkesid, on riik järjest rohkem oma islami traditsiooni poole pöördunud. See on löönud pitseri paratamatult ka riigi kultuuriellu ehk muutnud selle tagurlikuks.

Küsin, kuidas nad üldse bändiga sellises riigis tegutseda saavad. „Ei saagi”, vastab Doruk. Nad elavad Ateenas.Jah, nii see on, kinnitab Doruk. Aastaid liikus Türgi Euroopa suunas, olles sealse piirkonna üks läänemeelsemaid riike. Nüüd on see kõik muutunud ja õhkkond läheb järjest ahistavamaks. Siinkohal pole kahjuks tegemist tumemuusikat suisa inspireeridagi võiva depressiivse emotsiooniga, vaid ühiskondliku skisofreense diagnoosiga. Kuigi gooti või dark wave pole just kuigi poliitilised subkultuurid, piisab äratuntavalt piiritagustest mõjutustest, saati siis surmakultusele viitavaist või muust sellisest, et riik keelaks bände, klubisid või vähemalt püüaks neid takistada. Võim hammustab.

Miskipärast meenutab see õndsa N. Liidu aegset rocki-skenet kasvõi siinsamas Tallinnas, rääkimata Venemaa avarustel. Pole kunagi mulle kohale jõudnud, kas The Beatles tegeles sarkasmi või ülima lihtsameelsusega, kui kirjutas loo „Back in the USSR“, milles poisid õnnest lakke hüppasid, et taas kodumaa pinnal proletariaadi diktatuuri vilju nautida saaksid.

Kõike läänemeelne, seejuures eriti just gooti ja sarnaste subkultuuridega seonduv, võib tekitada konflikte ka tänaval, sest islamiseerumisel on märgataval hulgal pooldajaid. Piisab kitsaste pükste kandmisest, meigist või musta riietumisest, rääkimata sümbolitest ehetel, mis kuuluvad subkultuuride juurde.

Tõepoolest, kursi läände võttis juba Türgi Vabariigi rajaja Mustaf Kemal Atatürk, kes viimase sultani esimese ilmasõja lõpul kukutas, kuigi ka viimased isevalitsejad flirtisid juba Euroopa suurriikidega. Seega teeb riik samme vähemalt saja aasta taguse elukorralduse suunas.

Küsin siis, et kuidas nad üldse bändiga sellises riigis tegutseda saavad. „Ei saagi”, vastab Doruk. Nad elavad Ateenas. See tähendab: Kreeka türklaste kogukonnas.

Tundes veidi mõlemat rahvust, võin aimata, millist eneseületust see türklaselt nõuab, et elada Kreekas, olgugi rahvuskaaslaste seas. Leppimatu vaen nende rahvaste vahel on väga pika vinnaga. Küsingi selle kohta. Ainus kivi, mis seepeale kreeklaste kapsaaeda lendab, on lause, et Kreeka kardab justkui kogu aeg, et Türgi neid ründab, aga see on jama, sest mõlemad on NATO riigid ja sellist ohtu pole.
Foto: Evert Palmets
Korraga hakkab mu jaoks selgeks saama, mis sõnumit võib kanda bändi üks vähestest lugudest, „Asimilasyon“, mille pealkiri meile vähemalt mingil määral arusaadav võiks olla ehk assimilatsiooni tähendab. Skinny Puppy 1985. aasta plaadi „Bytes“ avaloo pealkiri on sarnane - “Assimilate“, aga Kanada industriaal-gootide sõnad on sürreaalselt abstraktsed ja koosnevad vaid lause fragmentidest, mis peaks ilmselt iseloomustama kaasaegse elu mürgist urbanistlikku kaootilisust nagu seda kajastaks meedia õhtustes uudistes. She Past Away lugu jäi kõrva, kui bändi loominguga eelnevalt tutvust tegin. Justkui oleks The Cure üritanud mõnda Depeche Mode´i tempokamat pala Jesus & Mary Chain´iga tempida. Videos teeb kaasa ka toona bändi kolmas liige Idris Akbulut basskitarril.

Viin jutu poliitikalt tagasi muusikale ja küsingi, miks bänd enam trio pole. Doruk vastab ausalt, et tuuritamine on raske töö ja pole igaühele sobiv. Varemalt tavatses bänd ohtramalt pidutseda, aga praegu piirduvad nad mõõduka dringiga. Tegelikult see teine 50 protsenti bändist, kes parajasti aknal suitsetab ehk Volkan Caner, ei joo enam üldse. Bassistile selline eluviis ei sobinud. Ülejäänud bänd valis tee, mis tagab neile jätkusuutlikkuse. Tervist edasi tappes poleks see vast nii kindel olnud.

Bändi asutasid tegelikult toosama Idris ja Volkan 2006. aastal ja Doruk liitus alles 2015. aastal, kui Idris lahkus. Tõsi, ta oli juba 2009. aastast olnud bändile produtsendiks, aga see kõik on juba ajalugu.

Volkan on oma sigareti lõpetanud ja Roman teatab, et kontsert võiks hetke pärast alata. Jah, pole kerge türklasel ka siin ilmapeal. Eriti, kui ta gooti või postpunk bändis osaleb. Soovin bändile edu ja laskun trepist saali. Ees ootab show...

Arvi Tapver
Töötanud varasemalt Rada7-le, Õhtulehele, teinud koostööd erinevate luureorganite ja missiagentuuridega, olnud aktiivne ühiskondlikes organisatsioonides ning hoidnud aktiivselt maksudest kõrvale.

Vaata selle autori kõiki artikleid »