5. JAFF – Ookeaniäärsed lood

Kirjutas tess
18-04-2011

Äsja suurejoonelise heategevusliku kontserdiga Nokia Kontserdimajas piduliku avalöögi saanud viies Jaapani animefilmide festival kestab 15.-24. aprillini. Linastused toimuvad nii Tartu kui ka Tallina kinosaalides. Kuna ma kahjuks ei saa, kuigi tahaks, intervjuu veel hiljem kui viimane hetk ilmumises süüdistada rada7 suurepäraseid uuendusi, jääb mul ainult soovida, et meie vapper Kirill peale olukorra stabiliseerumist installeerib ka mulle uue aju…tegelikult võiks siis juba terve pea. Ilusa.

Seega võiksid lugejad, kellel oli õnn ja rõõm viibida Jaapani toetuseks korraldatud heategevuslikul avatseremoonial, siin kommentaariumis kirjutada, kuidas kõlas muusika filmidest "Minu naaber Totoro" ning "Meremaa lood" Tallinna Muusikakooli ja Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli Sümfooniaorkestri ettekandes ning Ott Kase ja Jaapanist pärit dirigent Yukihiro Notsu juhatusel. Ülejäänutel on viimane aeg end ülikiirelt kurssi viia festivali kavaga, mis peaks sisaldama piisavalt põnevat vaatamist kõigis vanusegruppides huvilistele.

Küsimustele vastas 5. JAFFi kaaskorraldaja Katrin Rajasaare.

Festival on algamas, ettevalmistusperioodiga seonduv närvilisus, elevus ja segadus on ilmselt saavutanud oma haripunkti – kas siiski tundub, et kõik läheb plaanipäraselt?
Kuna tsunami ja maavärinad on Jaapanit kõvasti raputanud, siis on filmikoopiate ja info liikumine muidugi kõvasti raskendatud. Esimesed korrektiivid tegime ära juba kuu aega tagasi, kui programmi filme lõplikult paika panime – mõni film lihtsalt jäigi niiöelda rusude alla kinni. Teisel ei saabunud jälle tekstilehed õigeaegselt ning tõlked valmivad päris viimasel sekundil. Üldiselt on festival siiski valmis ekraanidele jõudma ja plaanipäraselt läheb see, et kõik asjad juhtuvad plaanitust hiljem.

Kust tuli viis aastat tagasi impulss alustada animefestivaliga? Hetkel, kui ei olnud ilmavalgust näinud isegi mitte dokfilmifestival?
Jaapani animefestivali korraldamise idee ja suures osas ka teostus pärineb Tallinnfilmi ja Artise kino levipartnerilt Artur Veeberilt, kes on ise anime austaja ning kes oma vene kultuuri tausta tõttu on aastaid kõrvalt näinud, kuivõrd populaarne on animekultuur Venemaal. Anime on ju pigem elustiil kui pelgalt audiovisuaalsed teosed ning väga paljudes riikides on oma fännklubid, kes tarbivad filmide kõrval ka nende aluseks olevaid mangasid (Jaapani koomiksid), korraldavad cosplay’sid (karnevalilaadne üritus animekangelasteks kostümeeritud fännidega), mängivad temaatilisi arvutimänge, on aktiivsed blogijad ja share’ivad animedele loodud muusikat.
Me alustasime üsna tagasihoidlikult – 19 filmiseansiga, ent saalid olid kohe pungil rahvast täis. See andis muidugi julgust jätkata. Vast kõige raskem oli eelmisel aastal, kui enamik anime klassikast oli näidatud ning majanduskriis hakkas publikut juba räsima. Ometi on programm aastast aastasse olnud enam-vähem samal tasemel ning ka sama mitmekesine, suure rõhuga perefilmidel ja paljude üllatustega tõsimeelsetele fännidele.

Kas sel aastal tunnuseks valitud ookeaniteema ja selle taustal Jaapanis hiljuti toimunud katastroofid kuidagi fataalse või ennustuslikuna ei hakanud tunduma?
Jah, esmapilgul tundus ikka väga fataalne, ent kui anime süžeedesse süveneda, siis näeme, et pea igas teises filmis käsitletakse katastroofe ja maailmalõppu – see on jaapani usundi pärand popkultuurses võtmes. Animes on väga tavaline, et kui kuskil läheb tasakaal paigast, siis mõjutab see kogu universumi. Et anime on ühtlasi ka Hollywoodi mõjutuste ajel sündinud traditsioon, siis sisaldavad need süžeed üsna must-valgelt ka hea ja kurja vahelist dualismi. Paneme veel juurde tohutu fantaasia, mida võimaldas animatsioon juba enne eriefektiajastu algust, ning saamegi väga erilise kokteili, mis defineerivad suure osa anime eripärast.

Mis eristab Jaapani animet muu maailma animatsiooni(traditsiooni)dest ja kuidas Jaapanis on üldse tekkinud nii tugev ja selgelt eristuv suund?
Jaapani animatsiooni rajajaks peetakse mangakunstnik Osamu Tezukat, kelle loomingule me pühendusime festivalil eelmisel aastal. Anime on segu mangakunstist, Hollywoodi mõjudest, Jaapani usundist ja high-tech ühiskonnast ning selle eripäraks on suuresti iidse ja populaarse oskuslik ühendamine. Ma usun, et iga animeekspert rõhutaks siiski erinevaid anime tahke: visuaalses plaanis on ju anime oluliselt enamat kui suurte silmadega karakterid (silmad on hinge peegel), fantaasia on seinast seina – rääkivatest pandadest paralleelmaailma nullide ja ühtedeni, graafika – käsitsi joonistatud figuuridest omalaadse 3D-graafikani. Anime juurde kuuluv popkultuuriline müra on ühtviisi anime tagajärg kui põhjus, ent kindlasti on sellel oluline roll žanri populaarsuses.

Mulle on ereda mälestuse jätnud mu sõbranna jutustus, kuidas ta Londoni animefestivalil istus kesk hordi ebamäärases eas, valdavalt ülekaalulisi meesterahvaid, kes enne filmiseanssi toimunud viktoriinil teadsid iga viimast kui pisifakti, kuni suvalise kosmoselaeva nime ja tegelase kinganumbrini välja… Kas Eestis jätkub animele publikut ja kas on välja kujunenud ka mingi kindlalt määratletav sihtgrupp?
Esimene anime tõsimeelne austaja, kellega ma kokku puutusin, oli Vikerraadio uudistehääl ja kultuurisaadete autor Tõnu Karjatse. Tema hindas eriti filme, milles metafüüsiline mõõde prevaleeris sellises ulatuses, et tihtipeale oli raske aru saada, millest film kõneleb – sellised Satoshi Koni ja Mamoru Oshii suuruses teosed. Tõnu pole küll ülekaaluline, ent raskekaallane ajugümnastika kategoorias kindlasti. Samas soovitame me ise animefilme just peredele, noortele, vanematele inimestele – need on jälle täiesti teistsugused animed, mille fantaasia on soe ja sõbralik. Kõige rohkem suudavad fakte pilduda aga animesarjade ja arvutimängude fännid, kes elavad oma karakterite kõrval päevast päeva. Just sellist repertuaari on meil tänavusel festivalil võrreldes eelmistega päris palju.

Jaapanis on animeautoreid ja mangakunstnikke arvatavasti hulgim. Mille poolest tõuseb nende hulgast esile näiteks selle aasta festivali fookuses olev Satoshi Kon ja tema looming?
Põhjus, miks me Satoshi Koni loomingut sel aastal festivalil linastame, on muidugi tema traagiline saatus, ent ta on ka täiesti omanäolise käekirjaga animeautor. Koni peetakse Jaapani paranoia analüütikuks, kelle filmid uurivad filmivormis inimese teadvust. Ta suudab muidugi ka hingematva visuaaliga luua sisulist õudust, mille juured on näivuse ja tegelikkuse vastandusel. Satoshi Kon on lihtsustatult anime-maailma David Lynch.

Millist filmi pead sa ise festivali eriliseks pärliks? Mis on avaldanud endale enim muljet või mis võiks olla suurim elamus publikule?
Minu lemmikuteks Koni loomingu kõrval on Ghibli stuudio südantsoojendavad animed ning kindlasti tahan ma jõuda lõpufilmi „Arrietty“ seansile. Ka Japan Media Arts auhinnatud filmide programmis linastuv „Maimai ime“ kuulub kindlasti minu filmilisti, ent sellest valikust soovitan siiski hoiduda inimestel, kelle meelelaad ei ole romantiline.

Kas anime on ikkagi pigem noorukite ja täiskasvanute žanr või te lihtsalt olete pidanud paari väikelastele suunatud filmi festivali raames piisavaks? (Filmile tõlke peale lugemine ei ole ka vist muidugi odav lõbu?)
Ma ei tahaks üldse mingit vanuselist piiri tõmmata, sest tegelikult on mu kõige suurem hirm, et pealeloetud eestikeelse tekstiga seansid võivad eksitada täiskasvanuid, kes võiksid samuti nendest filmidest rõõmu tunda. Lastele sobivaid filme on programmis rohkemgi kui pealeloetud seanssidel, need sobivad lihtsalt paremini eagruppidele, kes juba suudavad subtiitrit lugeda: "Maimai ime" ja "Unustuste saar" meenuvad esimesena. Mu meelest on programm eagruppide vahel päris hästi tasakaalustatud, sest kõrvuti pereprogrammiga linastub ka mitmeid filme, mida alla 12- ja 16-aastastele üldse ei soovitaks.

Räägi pikemalt eriprogrammist „Joonistada või mängida“. Kas see on tavaline, et animest tehakse ka mängufilmiversioon? Kas viimaste ülipopulaarsus ja kõrgetasemelised eriefektid äkki ei sureta välja animatsiooni?
See, et animeteoste ainetel on sündinud üha enam mängufilme, on meie originaalsete lugude defitsiidi tingimustes täiesti iseenesestmõistetav nähtus. Ka Hollywood toodab üha enam remake’e nii iseenda kui teiste kultuuride teostest. Peab siiski ütlema, et ehkki Jaapanis väga populaarsed, on animede (ja tihtipeale animede aluseks olevate mangade) süžeedel loodavatel mängufilmidel teistes kultuurides palju väiksem kõlapind.

Mis on edasised plaanid? Kas on kavas laieneda, programmi suurendada või olete rahul praeguseks saavutatud mahu ja programmi ülesehitusega?
Üldse ei oska veel rääkida plaanidest. Proovime tänavuse festivaliga ühele poole saada ja loeme siis tibusid.

Info:www.animefest.eu/JAFF5/

Veel artikleid