Ülo Krigul – sümfooniaorkester ja bänd, kes neid suudaks lahuta´

Kirjutas tess
27-03-2010

Foto: Riin EensaluFoto: Riin EensaluÜlo Krigul – helilooja, Eesti Muusika Päevade kunstiline juht, ansambli Compromise Blue klahvpillimängija – räägib lähemalt, kuidas EMP kohtub Tallinn Music Weekiga, tutvustab lühidalt kõiki EMP showcase’il üles astuvaid muusikuid, lahkab muusikakriitika hetkeseisu ning seda kõike rada7-s harvaesineva tänapäevase klassikalise muusika tipptegija rõõmustavalt laiahaardelise ning avatud suhtumise ja pilgu läbi. Nautige!

Kas ja miks vajab (tänapäevane) klassikaline muusika kontakti pop-muusikaga(mõtlen siinkohal laialt kõike klubimuusikast metalini)?
See kontakt on ju kuidagi iseenesest eksisteeriv. Mulle tundub, et suurem osa muusikaarmastajaid tarbib juba loomuldasa erinevaid stiile. Tihti kohtab samu nägusid nii Estonia kontserdisaalis, Krahlis või näiteks mõnel Jazzkaare kontserdil. Rääkimata sellest, et muusika iseeneses ei tunne mingeid stiilipiiranguid – seal on mõjutused alati kandunud ühelt teisele ilma igasuguste takistusteta. Konkreetseid näiteid võib tuua lõputult. Meile võibolla praegu lähedaimal seisev võiks olla kasvõi Veljo Tormise ja Metsatöllu ühendamine. Esmapilgul justkui millegi erakordse ja uudsena paistnud projekt kõlas lõpuks nii loomulikult ja loogiliselt, et ei tundunud üldse, et kokku oleks pandud mingid kaks erinevat stiili või maailma. See kontaktivajadus on juba universaalsetesse füüsikaseadustesse sisse kirjutatud
tegelikult.

Eesti klassikaline muusika on ju laias maailmas üsna hea baasi ja kõlapinna saavutanud, kuidas üldse toimib klassikalise muusika levik ja manageerimine? Teatavasti on Eesti pop-rockmuusika selles vallas alles väga alguses, on popbändidel selles vallas klassikalt midagi õppida?
Siiani saavutatud rahvusvaheline kõla ja pind on siiski rohkem üksikutel tippudel põhinev. Loomulikult aitavad sellised tipud kogu siinsele muusikaelule tähelepanu tõmmata. Mingist väga organiseeritud manageerimisest või levitamisest on aga ilmselgelt liiga palju räägitud. Selles mõttes ma ei oskagi väga öelda, millest siin õppida… Võibolla lihtsalt seda, et tuleb teha oma muusikat nii, nagu sa ise sisimas õigeks pead ja sellesse uskuma. Sest kui seda ei ole, siis ei aita ka ükski manager.

Või on süsteem niivõrd erinev? Süvamuusika helilooja ei loo ju oma teoste ette kandmiseks isiklikku sümfooniaorkestrit, nagu iga muusikat luua tahtev isik võib teha soovi korral bändi? Või siiski?
Süsteem on, teatud mõttes, erinev ka, jah. See erinevus on aga siiski pigem kuidagi tehnilist laadi. Eneseväljenduse vajaduse alge on ilmselt sarnane, kanalid on erinevad. Ega bändi kokkupanemine ei ole ka tavaliselt mingi käkitegu. Kui ta aga kord juba hästi kokku on saanud, siis kulub heast ideest toimiva loo tegemiseks kõige enam tubli õhtupoolik. Sümfooniaorkestrile teose kirjutamine võtab aga, olenevalt mahust, vähemalt paar kuud kuni pool aastat, mõnikord isegi rohkem. Looja jaoks on ilmselt küsimus selles, kuidas – läbi milliste vahendite – jõuab muusika tema seest kõlalisse reaalsusesse. Bänd või sümfooniaorkester – see on tema isiklik sisemine valik – kas teadlik või ebateadlik. Põhiküsimus – kuidas jõuda oma kuulajani – on ju sama. Kui minna reaalsemaks, siis näiteks bändile või sümfooniaorkestrile kontsertreisi korraldamine käib küll erinevaid kanaleid pidi ja omab erinevaid mastaape, aga mudel, mille järgi see töötab, on oma põhiolemuselt sama. Ja siinkohal on kindlasti palju kogemusi, mida jagada.

Millised on ootused seoses TMW-ga? Mis oli üldse tõukeks, et juba väga hästi toimivad Eesti Muusika Päevad otsapidi Tallinn Music Weekiga ühendada?
See ühendatus on minumeelest jällegi üsna orgaaniline ja „juurte tasandil”. Tegelikult oli ühendusest juttu juba mõned aastad tagasi, kui TMW veel ideestaadiumis oli. EMP on ju ajanud kogu aeg põhimõtteliselt sama asja – otsinud Eesti muusikale väljendusvõimalusi. Oleme pea iga aasta püüdnud kutsuda ka mõne külalise – kas siis ajakirjanikke või kolleege – välismaalt siia olukorraga tutvuma. Lisaks on Eesti muusika „eksport” toimunud meil läbi kavala (?) skeemi: kutsudes festivalile mujalt mõne muusiku või ansambli esitama meie muusikat, jääb alati midagi sellest tema kontserdikavadesse ka edaspidiseks. TMW puhul on efekt lihtsalt oluliselt tõhusam, kuna tuleb kokku palju suurem hulk sama ala tegelasi ja uute suhete tekkimisest vabanev energia kanaliseerub kindlasti kuidagi kasulikult.

Miks on valik langenud just sellistele heliloojatele ja kooslustele, mida
esitlete?

See valik on kujunenud eelkõige koostöös kontserdil ülesastuvate muusikutega. Kõik nad on suhteliselt tihedad uue muusika esitajad ja nii on neil oma kavadest valida, et millega nad tahaksid ennast näidata. Natuke on tulnud muidugi sättida, et õhtu jooksul liiga palju samu autoreid ei tuleks. Selles kavas pole ka esindatud kaugeltki kõik, nii et uut kraami jagub
järgmisteks aastatekski.

Ma mõistan, kui sellele on võimatu vastata, aga kas oleks võimalik teha võhikule kiirülevaade – kirjeldada kõiki esinejaid laupäevasel showcase’il vaid mõne omadussõnaga, anda vihje meeleolust või teemast?
Küsimuses peitub vastus – „sellele on võimatu vastata”:). Aga no ma proovin, niiviisi spontaanselt:
Mati Mikala ja Kai Ratassepp – klaveriduo, mis on võitnud olulisi rahvusvahelisi konkursse ja kelle kavades on Eesti muusika tihtipeale esiplaanil. Nende mängus on alati midagi uut, ka teost tundva helilooja enese jaoks.
Oliver Kuusik – stiililiselt laia ampluaaga tenorilaulja – muusikalist nüüdismuusikani. Ja kõik on tehtud sisemise veendumusega. Lihast ju luust näide selle kohta, kuidas stiilierinevused muusikas pole mingi takistav küsimus.
Uus Tallinna Trio – NYYD ansamblist välja kasvanud hea bänditunnetusega kooslus viiul-tšello-klaver. Ühtmoodi veenev nii rokkivates struktuurides kui ka väga peenes tämbrimängus.
Rivo Kallasmaa – noor, aga kogenud oboemängija nii sümfooniaorkestri ridades kui kammermuusikuna.
Andres Kontus – ERSO tromboonirühma kontsertmeister, äärmiselt loomingulise suhtumisega. Ühtlasi proge-rokk ansambli Contus Firmus juht ja õpetaja.
Free Tallinn Trio – küll taustalt jazzmuusikutest koosnev, kuid helikeelelt ka nüüdismuusika festivalile sobiv improvisatsioonilist muusikat mängiv kollektiiv.
Küberstuudio – Monika Mattiesen ühendab ilmselt ühe iidsema puhkpilli – flöödi – kõige kaasaegsemate helitehnika saavutustega. Tulemuseks jällegi ootamatult sünergiline tervik. Lisaks flöödimängule on Monika viimastel aastatel teinud väga veenvaid tegusid ka heliloojana.
Vox Clamantis – tiheda välisesinemisgraafikuga vokaalansambel. Aluspõhjaks gregooriuse laul, mille peale ehitavad üles väga eriilmelisi kavasid. Musitseerivad pidevalt koos ka nii jazzmuusikute kui erinevate maade pärimusmuusikutega. Viimatistest esinemistest tuleb meelde näiteks koostöö Tõnis Mägiga või ühine plaat Weekend Guitar Trioga.
PaukenfEST – löökpilliansambel, mis on siinse kontserdipubliku arvamust löökpillidest kui „trummist ja taldrikutest” oluliselt avardanud. Löökpille võib teatud määral pidada kaasaegses heliloomingus üldse üheks olulisemaks uute saundide allikaks. Nende areaal on lõputu. Ja kui parasjagu sellise kõlaga pilli veel olemas pole, siis nad lihtsalt ehitavad selle ja õpivad seda ka mängima…
SaxEst – neli saksofoni, aga lugematu hulk kõlavärve ja meeleolusid. Neid võimalusi laseb aimata ka nende poolt laupäeval ette kantavad üsna erinevate käekirjadega heliloojate – Grigorjeva ja Kõrveri – teosed. Resonabilis – klassikalise kooliga lauljannale, flöödile ja tšellole on lisatud midagi väga „kohaspetsiifilist” – kannel nimelt. Spetsiaalselt neile on kirjutanud muusikat vist juba paarkümmend heliloojat.
Malle Maltis ja Pille Kangur – nii Muusikaakadeemia keldristuudios kui ka välismaistes laborites helisegusid katsetanud autorid. Laupäeva õhtul toimuv on minu jaoks etteteadmatu.

Neid kõiki iseloomustab asjaolu, et nad on pidevalt koos mängivad muusikud ja see on iga bändi puhul väga oluline – et sa mõistaksid kaasmängijat, ilma tema poole vaatamatagi. 

Kas TMW ülejäänud valikust on midagi põnevat silma jäänud? Kas on üldse mahti midagi eraldi vaatama minna?
Kindlasti käin kuskilt läbi. Eks vist enamuse põnevaga olen mingil määral ka juba varem tuttav. Omamoodi lisaväärtuse annab festivalile muidugi see kontsentreeritus. See paneb nii muusikud kui ka kuulajad paljuski teistsugusesse olukorda, kui tavaliselt. Seega võib ka tulemus olla igasugu üllatusi pakkuv vist.

EMP algas seminaridega muusikakriitika teemadel, kus kuuldavasti jagunes rahvas üldistades kaheks. Esimesed (pigem rohkem popmuusikaga seotud) väitsid, et muusikakriitikaga ning seonduva ajakirjandusega on asjad väga hästi. Teised (pigem klassikaga rohkem seotud) väitsid, et professionaalset muusikakriitikat on selgelt vähe. Kas selline tulemus oli ettearvatav? Millised on üldse Eesti klassikalise muusika ja selle ringkonna peamised kommunikatsioonikanalid täna? Mul on tunne, et üldiselt on selleks on küll kohati kattuv, kuid siiski väga eraldiseisev meedia (näiteks eraldi just Klassikaraadio) – kas seda põhjusega või on see vaid nii jooksvalt kujunenud?
Mis puutub klassikaga seotud muusikakriitikasse, siis seal on koos mitu probleemi. Kriitikat ilmub vähe jah, aga osalt ka seetõttu, et puuduvad head ja asja armastavad kirjutajad. Samuti tundub mulle, et nii tegijatel kui lugejatel on natuke sassis, millises kanalis, millist muusikakriitikat avaldama peaks. Et kas näiteks päevalehtedes peaks ilmuma spetsiifilisemalt professionaalseid analüüse, et tuua teemad erialaajakirjandusest laiema avalikkuse ette? Või millest üldse peaks koosnema hea muusikakriitika? Oluline muutus kehvemuse poole toimus ka mõned aastad tagasi, kui päevalehtede juurest kaotati muusikakriitikute töökohad. Samas oli tekstide meelevaldse toimetamise tõttu nende töö ka lõpuks üsna mõttetuks muutunud. Nii tundus, et ongi natuke nokk kinni ja saba ka kinni – kui pole kohta, kus kirjutada, siis pole ka kirjutajat. Ma siiski ei usu, et kui mingi ime läbi juhtuks nii, et järsku loodaks päevalehtede juurde taas kriitikute töökohad, et siis antaks kohe mingitele inimestele ka aru, et muusikast kirjutada. Ministritega pidi vist nii olema, et kui amet antakse, küll siis keegi kõrgem annab ka muu vajaliku. Tundub aga, et isegi seal see alati nii ei toimi. Sest et miks on siis nii, et Sirbis küll ilmub regulaarset kontserdikriitikat regulaarsetelt kirjutajatel, aga suur osa sellest pole tõsiseltvõetav? See pole mitte minu ainuarvamus, kuid keegi ei ütle seda aga ka väga selgelt välja. Nurga taga kirutakse. Põhimõtteliselt viitas samale olukorrale (mitte küll ainult Sirbis muidugi) muusikakriitikas, ka seminari esimesel päeval Taavi Kerikmäe tehtud performance-stiilis ettekanne – kokku oli kogutud pikemaid ja lühemaid tsitaate, mis iseloomustasid tänast seisu siinses muusikakriitikas. Lihtsalt leheruumi täide, mõttetu statistika, teisel tarbetu polemiseerimine… Tegelikult on ju muusikast kirjutajale seatud väga suured nõudmised: ta peab tundma ala, millest kirjutab – nii ajalugu kui kõige tänapäevasemat konteksti, valdama keelt ja omama stiilitunnetust, kirjanduslikku närvi ja vajadust midagi oma kirjutatuga öelda. Omama arvamust. Kõik need komponendid on võrdselt olulised.

Ja kui ma siin nüüd Sirpi arvustasin, siis tuleb meelde, et üks seal seminaril kriitikute poolt tõstatatud probleeme oli ka see, et nad ei saa kirjutada nii nagu nad „tegelikult arvavad”, kartes kedagi solvata või tülli minna vms. Inimlikult arusaadav, aga loomingulise tegevuse kontekstis vastuvõetamatu seisukoht. Selle loogika kohaselt võiks ma nüüd siis karta Sirbi poolset boikotti :). Või minu tulevast ettekannete mahategemist :). Ma siiski usun veel tervesse mõistusesse ja inimeste-kolleegide võimesse üksteist ka kriitiliste märkuste abil aidata.

Ka mulle tundub, et muu muusika alal on asjad kuidagi paremas seisus. Võibolla ka seetõttu, et seal on mindud kiiremini kaasa tänapäevaste suhtluskeskkondadega ja kirjutatakse rohkem ehk kuidagi…sisemisest vajadusest või asja armastuse ajel. Mulle tundub, et iga muusikakriitik võiks ennast käsitelda rohkem kui autorit või loojat – tema on ju see kes loob seda mõtteruumi. Loomulikult kaasnevad loomistegevusega riskid ja vastutus, aga need tulebki võtta. Nii, nagu helilooja muusikat kirjutades või muusik lavale astudes, ei saa mõelda, et „oi, ei tea, et mis see kriitik saalis nüüd seal sellest minu tegevusest arvab”, ei tohi ka kriitik arvustust kirjutades endale aususe osas mingeid reservatsioone teha. Mart Kalvet rääkis sellest probleemist seal minuarust väga näitlikult ja hästi.

Lugesin, et EMP on saavutanud selle, et kontsertidel ei ole enam "ainult helilooja pere ja paar tuttavat". Kuidas on Eestis üldse nüüdisklassika seis just kuulajate kohalt? Näiteks Hispaanias kõlab helgem ja kergem valik klassikalist muusikat ühistranspordis – kas siin oleks selline asi mõeldamatu? Või kõlab see lausa muusika devalveerimisena, nagu popmuusika ostukeskustes?
Publiku vähesuse üle küll ei oska nuriseda. Nende inimeste kriitiline mass, kes teavad miks ja kuhu nad tulevad, on kasvanud parasjagu nii suureks, et pooltühjale saalile kontsert naljalt ei lähe. Muidugi ei ole need publikumassid tuhandepealised, aga see pole siin ju põhioluline. Suur osa muusikast on juba oma olemuselt selline, et eeldab lähemat kontakti publikuga ja väga suurde saali suurte inimhulkade ette ta ei sobitugi. Sama värk on ju näiteks ka jazziklubidega. Oluline on teadmine, et sa su muusika jõuab kellegini, mitte ei lahustu ära kuskil massis.

Muusika on üsna mitmeplaaniline nähtus ja teda annab kasutada väga erinevates olukordades. Miks mitte ka ühistranspordis. Aga praegu on ju seal nii kui nii juba enamusel omad klapid peas. Küsimus on lihtsalt selles, et kuidas kuulata. Selge on see, et sa ei saa ühte ja sama asja kuulata trollibussis sama kõrvaga, millega kontserdisaalis. Mõlemad kuulamised võivad anda aga erinevalt väärtusliku tulemuse. Devalveerumist tekitab ehk eelkõige see, kui jääb selgeks mõtlemata, miks ja millist muusikat kuskil mängitakse või kuulatakse. Ja üldine helikeskkond on ju praegu väga täis juba. Ilmselt kuulavad paljud sealt kõrvaklappidest teatud mõttes omale
meelepärast vaikust.

Kas mõni tõsimeelne klassika tegija-kuulaja ei ole juba nööbist kinni võtnud ja süüdistanud liigses flirdis popkultuuriga? (mitte ainult TMWga seoses, vaid videokunsti ja popmuusika kaasamisega süvamuusikateostesse näiteks)
Ei ole. Eks mõningaid hirme võib teinekord õrnalt õhus tunda, aga pigem on need tingitud lihtsalt teiste valdkondade mittetundmisest ja kindlasti on need hirmutundjad vähemuses. Muidu ju asi ei toimiks.

EMP korraldamine ja planeerimine on võtnud kindlasti ohtralt aega ja energiat. Mis on teil isiklikult plaanis siis, kui kõik see on selleks aastaks läbi?
Tegelikult on meil EMPi tiim juba päris suureks paisunud ja ülesanded on niiviisi jagunud, et keegi ei pea päris ühel ajal üksi enam kõike tegema. Minu peamised ülesanded on ka tegelikult selleks ajaks, kui festival pihta hakkab, juba läbi. Põhiline raskus praegu asja reaalselt toimimise osas lasub meie peaprodutsendil Riinul, kelle käes on kõik hoovad ja kangid, mida ta vapra elegantsusega opereerib. Tänu tema tegevusele saavad paljud tegeleda sellega, millega nad väga tegeleda tahavad – muusikaga.

Mul enda edaspidised plaanid sisaldavad nii sümfooniaorkestrile kirjutamist kui ka bänditegemist. Kes neid suudaks lahuta´… vähemalt minus siiani.

Veel artikleid