Tuntute tundmatused vol 3: Dark Tranquillity – Skydancer

Kirjutas NormanK
08-12-2008

80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses toimunud ekstreem-metali plahvatusliku kasvu lainel tõusid enim esile ehk Skandinaaviamaad. Norras lõi õitsele seninägematu black metali lembus, samal ajal kui Soomes kujunes metalist ajapikku peaaegu et tervet rahvust kütkestav levimuusika. Ka Rootsis võime rääkida murrangulistest aegadest: täiendavat jaksu leidis näiteks moodsam doom (varajane Tiamat, Katatonia, Lake of Tears jne), kuid tuntuim rootslaste „ekspordiartikkel“ on kindlasti hiljem terve maailma vallutanud Göteborgi skene. Meloodilise surmametalli üheks kolmest pioneerist loetakse ka Dark Tranquillity’t, keda peatselt Eestiski näha võib.

1993. aasta debüütalbum „Skydancer“ on jäänud võrdlemisi tahaplaanile võrreldes bändi muu loominguga, näiteks kahe aasta pärast järgnenud „Gallery“ seevastu on saanud tuntuks ühe melodic death metalit defineerivana albumina ning ehk määranud paljuski Dark Tranquillity tulevase arengu. Ometigi ei ole Rootsi noorbändi üllitis hilisema loomingu proto-versioon, vaid paistab silma mitmegi ainult „Skydancerile“ omase nähtusega.

Albumi kõige kaalukam aspekt, mis jääb kõrva ka lühidal kuulamisel, on selle üsnagi tagasihoidlik produktsioon. Lõpptulemus röövib suure osa agressiivsust, mis on kiireid ja vihaseid arranžeeringuid arvestades kindlasti puudujääk. Samas on tegemist (Dark Tranquillity kontekstis) üsnagi unikaalse kõlapildiga ja see annab kogu loomingule kohati ülihästi sobiva eemaloleva varjundi, „Skydanceri“ leebemad momendid muutuvad heas mõttes aastakümneid vanemaks. Kitarrimäng rõhub enamjaolt oma tehnilisusele – käigud on ehk bändi kõige keerulisemad üldse – ning varjutab kohati muusika üldist terviklikkust. Samas leiab korduvat kasutust akustiline kitarr, mille folgilik dimensioon on „Skydanceri“ ohtratest katsetustest isegi edukaim. Iga järgneva albumiga üha julgemalt esinevad elektroonilised elemendid puuduvad sootuks.

Enim lahkamist väärivad „Skydanceri“ mitmed vokaalilahendused. Tegemist on ainsa albumiga, kus kesksel positsioonil ei ole Dark Tranquillity pikaaegne vokalist Mikael Stanne – tema hääle panuseks jäävad ainult „puhta vokaali“ momendid, mis ka aastal 1993 on vaidlematult Stannele omase tämbriga. Suurem osa ütlemisi jääb Anders Fridéni[1] õlule, kes kahjuks ei hiilga millegi erilisega ja tundub antud kontekstis üsna jõuetuna. Lisaks astub üles bändimeeste omaaegne kooliõde Anna-Kajsa Avehall, kelle esitada jäävad naishääle partiid mitmes loos ning hiljem albumi töötlemisest osa võtnud Stefan Lindgren. Naisvokaal on leidnud kasutust üsnagi oskuslikult (töötades koos Stanne vokaalipartiidega), kuid Lindgreni osa palas „Shadow duet“ on küll piisavalt identne Fridéni tämbriga, et jääda märkamatuks. Lüürika poolest kannatab album liigse sõnaohtruse all, mis jääb reeglina muusikas arusaamatuks. Ainsaks erandiks on poolakustiline pala „Through Ebony Archways“ albumi keskelt, mis annab maigu ka üldisest „Skydanceri“ temaatikast ning mis on märksa rohkem kätketud abstraktsusesse kui hilisematel albumitel.

On ilmne, miks Dark Tranquillity debüüt on jäänud üsnagi tundmatuks – ideed ei ole tihti omavahel haakuvad ning puudujääke süvendab kesisevõitu lindistamistulemus. Selge on ka see, et noored koolipoisid ei olnud veel täiel määral kindlad oma muusikalises nägemuses. Tulemuseks on esikalbumitele ebatavaline mitmekesisus, milles seisneb ka „Skydanceri“ suurim väärtus. Dark Tranquillity aastal 1993 on küll sama bänd, mis detsembris Rakveres üles astub, kuid sootuks teiste rõhuasetustega.

Märkused:
1. Anders on enim tuntud kui hilisem In Flamesi laulja. Varajase In Flamesi ja Dark Tranquillity vahel on paras segadus, sest kui aastal 1994 ilmus esimene In Flamesi album „Lunar Strain“, ei olnud seal lauljaks keegi muu kui Mikael Stanne Dark Tranquillity’st.

Veel artikleid