The Soft Moon. Luis Vasquez: „Täiskuu ongi põhjuseks, miks inimesed sassis on.”

Kirjutas Evert Palmets, Ester Faiman
28-09-2015

24. septembril andis Tallinnas, klubis Sinilind, kontserdi üks omanäolisemaid Ameerika päritolu post-punk artiste The Soft Moon, kes on oma uue albumiga „Deeper” Euroopa tuuril. Soojendusbändina võttis koha sisse meie oma kohalik duo Forgotten Sunrise. Järgnevalt miksisime kokku oma kontserdimuljed, fotogalerii ja väikse intervjuu.

Neljapäevane Sinilind kujunes melomaani unistuste paigaks juba mõned tunnid enne kontserdi algust, mil klubi fuajees võis kuulata meeleolukat vestlust Inglise pungiveterani, muusikaajakirjaniku, mitme raamatu autori ning bändi The Membranes ninamehe John Robbiga. Vestlus oli sissejuhatuseks järgmisel päeval toimunud The Membranesi ja kammerkoori Sireen ühiskontserdile.

John Robbi fluidumist veel elevil seltskond ühines juba saali kogunenud rahvaga ning alustuseks võis kõrva ja silma peale visata Forgotten Sunrise’le, mis hiljaaegu on üle elanud põhjaliku koosseisu muutuse. Nüüdseks on formeerutud duoks, kus bändi põhimehe Anders Meltsi kõrval on koha sisse võtnud Kadri Sammel.
Muutused pole kohe kindlasti bändile kahjuks tulnud – laval toimuv on ilmselgelt sidusam ja paremas sümbioosis kui kunagi varem. Mu isikliku vereringe jaoks on Forgotten alati olnud pisut liiga pateetiline, mida võimendab veel Andersi vokaal, aga annan aru, et neil on olemas oma nišš ja kuulajaskond, kellele just need nüansid väga hästi sobivad.
Samuti jäi mulje, et Forgotten Sunrise oli seekord pannud kokku veidi vähem agressiivse ja rohkem elektroonilise, pehmema ja tantsulisema seti, kui neile tavapärane, rohkem raskema muusika kuulajatele suunatud kava.

Igal juhul tervitan korraldaja kaalutletud skeneignorantsust ning mängulisust seekord just selline esinejatekombo kokku panna. Seda enam, et õhtu peaesineja, The Soft Moon, oli kohale meelitanud harvanähtavalt laia skaalaga kuulajaskonna, publiku seas võis näha nii tantsumuusikaässasid, indinohikuid, kui ka pigem metaltaustaga tegelasi. Alati on hea meel, kui Eestisse jõuab midagi, mis on parasjagu nüüd ja praegu huvi tekitav ja aktuaalne ning tõmbab kohale uudishimulikke muusikahuvilisi skenepiiride üleselt.

The Soft Mooni sett oli kindlasti raputav ja seda oli põnev jälgida, higi tilkus nii lavalolijatel, kaasaelajatel kui ka nõrgus seintelt ja laest. Müramassiivid kohtusid plastiktünnitrummi metsikute tribalrütmidega, mis olid pikitud tugevat 80ndate briti põnevama otsa helikeele pitserit kandva muusika vahele. Mu enda jaoks oli üllatavaim avastus oli, kui muude paralleelide seas hakkas ilmnema ka varase The Cure’i mõjutusi, mis mul salvestisi kuulates praegu arusaamatuks jäävatel põhjustel hoomamata olid jäänud. Samuti olin valmistunud palju kliinilisemaks ja elektroonilisemaks etteasteks, nii et laval toimuv üllatas, ja seda kindlasti meeldivast aspektist. Kui nüüd üht sõpra tsiteerida, siis „katarsis jäi tulemata”, aga samas oli kontsert kindlasti meeldejääv.

Valguse osas olid bändil väga spetsiifilised nõudmised – kogu valgus tohib tulla ainult bändi tagant ning värvidest on aktsepteeritud ainult valge, sinine ja punane, kõik teised värvid on rangelt keelatud, eriti soositud on strobod režiimil „make it brighter than a thousand suns” -, mida järgides oli üles ehitatud efektne ja kogu kontserti hästi toetav visuaalne plaan.

Koos naabriga kodu poole lonkides, avaldas ta arvamust, et oleks tahtnud seda kõike vabaõhulaval näha. Kui ma skeptiliselt vastu vaidlesin, siis meenutas ta kunagi Tartu Laululaval, ilmselt Plink-Plonk festivali raames, toimunud Jaapani mürabändi Mono kontserti, mis on täiesti unustamatu oma valgusmängu ning jalust rabanud massiivse saundiga, ning selle mälupildi najal olin ma temaga juba nõus.

Kui suve lõpus HUH oma seniste ürituste(sarjade)ga otsad kokku tõmbas ning kui The Soft Mooni kontsert oligi nüüd see toona lubatud uus algus, siis ainult tuult tiibadesse!

Enne kontserdi algust püüdis Evert Palmets kinni The Soft Mooni liidri Luis Vasquez’i ning ajas temaga veidi juttu:

Alustame magusaima küsimusega. Palusid korraldajatelt bändi ooteruumi värskeid kohalikke marju ja nii valget kui ka punast kuiva veini. Kas see on tuuritades üks võimalustest seda maad natuke tundma õppida, kus parasjagu esinete?

Marjad, puuviljad, pähklid ja kohalik vein on meil tõepoolest alati raideris kirjas. Marjad marjadeks – aga tänu kohalikule veinile on küll võimalik aimata, kus sa geograafiliselt ja kultuuriliselt hetkel asud.
(Soovitasin järgmistel esinemistel pigem õunasiidrit küsida ja mainisin ära, et korralikku viinamarjasaaki meil siin Ida-Euroopa nurgataguses tihti ette ei tule.)

Mida te Eestist teate?

Eestist ma väga palju tegelikult ei tea, olen siin esmakordselt ja juba homme hommikul lahkume Lätti. Ühel New Yorgi pisikesel keldrikontserdil tutvusin ma aga ühe eestlannaga küll, Marit Ilisoniga, kes on moedisainer. Ta tõi mulle ühele järgmisele Londoni kontserdile koogi kaasa, see oli porgandikook!
Aga Eestis on mul sõpru veelgi, tänu nendele kontaktidele me seekord bändiga tuuritades siia jõudsimegi. Ilmselt meie kontsert annabki mulle kõige parema ülevaate, millised siinsed inimesed on. Ootan meie kohtumist suure huviga, kindlasti vaatan üle ka paar lugu Forgotten Sunrise’i esinemisest.

Teie kontsertidel kuulda olev ei ole kõik üks ühele sama, mida võib kuulda teie stuudioalbumilt? Mis on sinu jaoks esinedes see kõige olulisem?

Kõige olulisem on anda endast 100 %, et ma transformeeruksin ja läheksin esinedes päris oma lugude sisse. Ainult nii saan ma neid kõige siiramalt esitada. Mulle meeldib reaalsust väljendada. Ma naudin seda kui mu kuulajad tunnetavad seda nii nagu mina seda tunnetan: "as deep as possible."
Lives oleme agressiivsemad, vist ka pungilikumad. Kõlame ikka päris valjult ja proovime ära kulutada kogu antud energia. Kõik meie kontserdid on erinevad aga tänu publikule. Mu lemmikkontserdid on keskmise suurusega, Primavera festivali oma mulle küll väga meeldis, aga viimane üks paljudest lemmikutest on kindlasti Istanbuli kontsert, kus meid võeti suurepäraselt vastu. Andsime väga meeldejääva ja eksootilise esinemise ka Taiwanis.
Liiga väikeste kontsertide puhul ma küll armastan seda kui publik on kohe käeulatuses lava ees, aga samas tunnen endal ka liig suurt tähelepanu.

Mis sel korral uue albumiga tuuritades on eelnevast erinev? Nägin sind eelmise albumiga Helsingi klubis Kuudes Linja – esinesite enne Eestisse jõudmist uue albumiga ka seekord samas kohas.

Esiteks on meil ette kanda täitsa uus materjal. Ma tunnen, et bändina oleme muutunud paremaks, olen koos Luigi ja Matteoga nüüd juba kaks aastat ansamblina tegutsenud ja meil on lives esinedes hoopis järgmise leveli omavaheline side, selle tõttu anname hoopis teise energiaga kontserdi.

Mida me seekord laval näeme, milliseid muusikainstrumente te kasutate?

Mina laulan, mängin kitarri ja süntesaatorit. Samuti on mul kaasas bongod ja trummeldan ka suurel prügitünnil. Sellel on nii äge heli, prügitünn on kindlasti üks mu lemmikinstrumentidest.
Kui sa täpsemalt tahad teada, siis süntesaator on Moog Little Phatty ja kitarri mark on Fender Jaguar, natuke modifitseeritud kujul. Süntekas on mul juba aegade algusest tuuritades kaasas, olen natuke üllatunud et see ikka töötab.

Reisite palju ringi, mis juhtub kui mõni lennufirma esinemise ajaks muusikainstrumendid "ära kaotab”?

Seda on meil uskumatult palju juhtunud jah – peale kontserti oleme küll oma nodi lõpuks ikka kenasti kätte saanud, kuid on juhtunud küll, et peame oma muusikainstrumente esinemise ajaks kelleltki laenama hakkama. Näiteks kaks kuud tagasi Helsingi Sideways festivalil mängisime ühelt teiselt bändilt laenatud süntesaatoriga. Kui ma ei tunne ennast laval mugavalt, siis see muudab mu ka natuke närviliseks, eks seda oli vist tunda ka. Ühtegi kontserti pole me õnneks selle tõttu ära jätma pidanud.

The Soft Mooni kuulates kuuleme väga erilisi ja kummalisi helisid, mis kolme albumi peal natuke varieeruvad. Su muusikat silmad kinni kuulates võiks ette kujutada koguni mõne 80ndate õudusfilmi. Kust sa oma inspiratsiooni ammutad?

Nii ma lihtsalt enda sees tunnen. Võib-olla tunnengi ennast teinekord natuke nagu sarimõrvar, haha. Ma olen tegelikult alati äärmustest sisse võetud olnud, kuigi see, mida nad teevad on jõhker – ja mina poleks iial nendeks asjadest suuteline. Ma kipun võtma elu kuidagi süngest vaatenurgast juba alates sellest ajast kui ma olin väike. Ma olen küllaltki õnnelik, aga mu mõtteid läbivad siiski ka kõiksugu tumedad teemad. Panen selle kõik osavalt muusikasse.

Kas inimesed lähevad täiskuu ajal hulluks kätte?

Täiega lähevad! Ma olen aru saanud, et see vist ongi põhiline, miks inimesed sassis on. Mõnikord ma mõtlen, mis toimub, ning hiljem selgub, et oligi täiskuu! Näiteks kodus, kui ma Los Angelese teedel autoga sõidan, on seda kõige paremini tunda – inimesed kõnniteedel ja liikluses kohe käituvad kuidagi kummaliselt.

Kust tulevad su laulusõnadesse nii kurvad teemad?

Need on mu mõtted. Nad tulevad lihtsalt sellest, mida ma tunnen. Sellest, et ma kardan natuke eksisteerida, sellest, et ma olen üksildane isegi olles inimestega koos… aga ka natuke õnnelik.

Kui sa midagi oma minevikust muuta saaks, siis mis see oleks?

Ma ei soovi midagi muuta. Kui ma midagi muudaksin, siis ma ei oleks siin praegu tegemas seda, mida ma teen nüüd.

Kas neljas album on juba paistmas?

Ma ei mõtle nii pikalt tulevikule ette. Soovin praegu käesolevale tuurile keskenduda ja siit uusi kogemusi saada. Küllap ma istun siis maha, kui õige aeg tuleb.

Lemmik 7. rada?

Oeh, mu lemmik on alati 5. lugu olnud! The Soft Mooni viimase albumi "Deeper" viies lugu on "Wrong." Võite siin omi järeldusi teha.

Veel artikleid