Tauno Maarpuu: „Tahaks rõõmu jagada!“

Kirjutas tess
26-11-2008

Odessa POP on 2006. aasta sügisel alustanud kontserdisari, mille eesmärgiks on tutvustada Eesti publikule nii välis- kui kodumaiseid ansambleid ja üksikartiste, keda võib liigitada ühise nimetaja “väike popmuusika" alla. Sellise lausega algab sarja tutvustus ametlikul koduleheküljel. Täpsustavaid küsimusi esitasin Odessa POPi eestvedajale Tauno Maarpuule.

Millal ja miks otsustasid hakata kontserte korraldama – ma ei ole tähele pannud, et see oleks valdav hobi juristide ringkonnas?
Eks ta selline saatuse vingerpuss oli. Sain maitse suhu ja tagasiteed ei olnud. Kõige esimene kontsert, mille korraldamises kaasa lõin, oli Scandinavian Music Group 2004. aasta volbriööl Zelluloosis (umbes praeguse Rock Cafe kohal). Oli selline suurem üritus koos Sõpruse Puiestee ja Sitimaaniga. Pärast seda võttis umbes poolteist aastat, et kahjumist toibuda.
Siis tulid austraallased – Darren Hanlon ja The Lucksmiths. Austraallaste kaudu tekkisid kontaktid, neil olid sõprusbändid USA-s ja mujalgi. Alguses oli päris tihe tung bändide poolt, nüüd olen rohkem ise pidanud otsima ja kutsuma.

Miks just austraallased? Kuidas sa nendega üldse kontakti said?
The Luckmithsi foorumisse kirjutasin, nagu fännid vahest ikka, et tulgu nad laulma meile. Mingi aja pärast, just siis, kui olin Darren Hanloni (teine Candle Recordsi artist) plaadi saanud ja seda kuulama asunud, kirjutas Hanlon: „…kas tohib ma tulen nende asemel ja võtan paar sõpra ka kaasa?“. Sõpradest üks oli Lucksmithsi bassimees ja teine "pullivend" Fred Astereo. See oli 2005. aasta sügisel, käisime nendega Tartus Maailmas ja Tallinnas Kukus. Hanlon on küllalt suur staar Austraalias – müüb klubisid välja, siin oli tal mõnus incognito mängida. Nüüdseks on ta juba kolm korda Eestis käinud.

Ma olen mõelnud, et miks viitsivad bändid näiteks Austraaliast siia väiksematele üritustele esinema sõita? Põnevus? Sa ei maksa ju neile ometi taevani küündivaid honorare?
Eks neil olid ikka Euroopa tuurid või lihtsalt ajutine peatuspaik siinkandis. Eesti näis neile üsna eksootiline ja tundmatu väike põhjamaa – meelitama ei pidanud ja suurtest honoraridest on asi kaugel. Mõni nägi siin esimest korda lund, see korvas kõik. Mulle nende lähenemine, vahetus ja loomulikkus väga meeldisid.

Kas siis otsustasidki, et kui bandwagoni pealt enam maha ei saa, siis teed juba isikliku üritustesarja?
See mõte tuli siis, kui pärast The Lucksmithsi tahtsid lühikese aja sees tulla The Ladybug Transistor ja Pipas, kontakt oli ka My Darling You’ga Rootsist ja kaugemal terendas veel üks Austraalia bänd (The Zebras). Kui nägin, et kolme nädala sees on mitu bändi tulemas, siis näis mõistlik ühine nimetaja välja mõelda ja sugeneski plaan asjaga jätkata. Asi oli ka selles, et olin tulnud ära oma endisest töökohast ja pidasin plaani, mida edasi teha. Oli ka veidi "vaba raha" ja palju vaba aega ehk sobiv hetk midagi käima lükata.

Ahhaa, kas siit kooruski välja põhipõhjus, miks keegi viitsib kontsertide korraldamisega mässata – palju vaba aega ja vaba raha? Auto tuunimise asemel näiteks…
Autot mul pole tõesti, loadki aegunud. Ses mõttes jah, et ma ei tee seda „ärina“ või mingitel kurikavalatel kaalutlustel. Meeldiv vaheldus argitööle, mis muud. Soome reisimine ja kontserdipilet võib kokkuvõttes ikkagi odavam tulla, kui sama bändi kontsert siin kahjumiga korraldada.

Sa toodki siia bände, keda ise näha tahaksid, aga poleks lootust, kui ise ei organiseeriks?
Ega ma ei taju küll, et keegi võiks samu bände tuua tahta, nišitegijatel on igal omad huvid ja ampluaa. Samas ei saa ka öelda, et teen seda pelgalt enda pärast – et ise bänd ära näha ja rahulolevalt käsi hõõruda. Eks väike „misjonäripisik“ on ka sees vist ikka – tahaks rõõmu jagada.

Kas sul ei ole olnud hirmu, et organiseerid siia oma lemmik-lemmik-lemmik-bändi ja keegi ei tulegi kontserdile?
Eks väike ärevus on ikka sees vahest, aga selle vastu aitab irratsionaalne mõtlemine ja ebaterve optimism. Ajaga tekib ka tunnetus, millisesse kluppi, millisel päeval ja kui palju võiks rahvast tulla. Ürituste eelarved on küll muutunud aina konservatiivsemaks. Ilma heade abilisteta oleks ka märka kurvem korraldada muidugi – eriti tahaks tänada MTÜ-d Rampade Org ja Janno Zõbinit.

Räägi nüüd sellest müstilisest nimest…miks Odessa? ja miks Pop?
See on seotud bändiga Sõpruse Puiestee, kus mu sõber Kaupo (Odessa POPi veebimaster) klahvpille mängis. Neil olid Odessaga romantilised suhted, Kaupol oli "Odessa Helistuudio" ja millalgi tegime koos OÜ Odessa Records, mis andis välja Kreatiivmootori plaadi. Kui indie-popi teemalisele kontserdisarjale nimi tuli panna, siis näis see sõnapaar igati loogiline. Tagantjärele tundub, et nimi sobib ka muusikaga. Viitaks justkui sellele, et tegu on ebatavalise ja marginaalse popmuusikaga, millest eriti ei teata. Vastand oleks näiteks London Pop.

Milline sinu korraldatud kontsertidest on sinu arvates läbi aegade parim olnud?
Seda on küll raske öelda, suurt ebaõnnestumist ei ole vähemalt emotsiooni mõttes olnud. See ei olnud küll veel Odessa POPi raames, aga näiteks juba mainitud The Lucksmiths Von Krahlis 2006. aasta septembris oli üsna eufooriline kogemus. Odessa POPilt ehk põhja-iirlased Oppenheimer Von Krahlis ja „Saksa superstaar“ PeterLicht Genklubis. Erilisema tunde on jätnud just need indipopist hälbivad peod. Tartus Johnny Deppis tegin 2007. aasta sügisel Austraalia hip-hop bändi Curse Ov Dialect kontserdi. Tõeliselt omapärane kooslus oli – kostümeeritud „multi-culti“ eksperimentaalne hip-hop. Muidugi need "goes noisy" üritused on mällu sööbinud – Baseball ja MoHa. Moraalselt olen iga üritusega pigem suurde kasumisse jäänud, näiteks see viimane, septembri üritus (Miip, Bingo Wings ja Eleanoora Rosenholm) kukkus enda arust hästi välja… just see, et meeldivalt seinast-seina bändid said. Midagi sarnast tahaks kindlasti veel proovida, a´la Neoandertals soendamas Mari-Leeni.

Ma metsikult üllatusin, kui sa peale seda viimast kontserti Radas teatasid: „Ilmselt see polnud mitte kõigi arust hea, ikkagi "indipidu" ja siis järsku "mingi hevibänd"“. Ma ei olnud kunagi selle peale tulnud, et Odessa POPi indipeoks pidada…kuigi karta võib, et ma olen põhiliselt (sõltuvalt muusikalistest eelistustest) rohkem neile noisy pidudele sattunud…
Alguses oligi idee teha puhas indie-popi sari, kuni viimase ajani oli ka kodulehel kontseptsioon üsnagi konkreetne. Mitte lihtsalt indie või indie-rock, vaid just kitsamalt indie-pop – muusika, mida eriti Eestis ei tehta (mitte klassikalises mõttes vähemalt). Sestap oligi mõte seda tüüpi bände siia tuua ja „elu elavdada“. Aga kuna mul muusikamaitse on alati üsna laialivalguv olnud, siis see esialgne kitsas suund üsna varsti enam ei rahuldanud ja tekkis tahtmine asja arendada. Häid indie-popi bände, keda tuua tahaks ja kellest jõud üle käiks, tuleb ka viimasel ajal harvem ette.

Minu arust oli see viimane kontsert täiesti perfektne, väga põnevalt erinevad bändid olid.
Jah, ka minu arust, aga saan aru, kui mõned pettusid, just Bingo Wingsis. Nemad olid „tasuta kaasaanne“ Eleanoora Rosenholmile, st mitte spetsiaalselt kutsutud…mitte et ma vastu tahtmist oleks nendega leppinud. Ja Miip on väga oluline bänd Eestis, mida on ehk raske seletada, aga tundub, et mõned juba mõistavad.

Ürita ikkagi seletada. Ma olen nõus, et nad on täitsa toredad, aga rohkem kui kolm lugu ma lava ees kuulata ei viitsinud.
Mulle mõjub muusika juures enamasti midagi muud peale pelkade nootide, saundi ja kidrakäikude. Neil see „muu“ on väga paigas. Suhtumine, sõnum, siirus, aga mitte naiivsus, väga isikupärased on nad ka – mõned nägid neis isegi post-punk’i võ northern soul’i. See kristluse teema sai ehk enne kontserti liialt tähelepanu ja tekitas kummalist ja veidi vale nurga alt uudishimu ehk. Nad ei ole ju ka klassikaline ülistusbänd.

Kas edaspidi on plaanis pigem samas suunas jätkata? Erinevat stiili bändidega, mitte ainult indie?
Laiemas mõttes tahaks ikka seda „popiteemat“ (minu arusaama sellest) jätkata, aga selle raames olla võimalikult mitmekesine. Mõtlen just põhiüritusi, aga muidugi tahaks ka edaspidi mürapidusid teha ja „lihtsalt kontserte“, mida võib olla raske sarja alla paigutada.

Soome muusika…kas see on kuidagi eriline su jaoks?
Ega ei salga küll, et kuulan palju ja meeldib ka. Kui sa mõtled Soome bände, mis siin on käinud, siis see on pigem geograafia ja muusika õnnelik kokkulangemine. Aga olen Tallinnas sündinud ja siin terve elu elanud ehk Soome TV ja raadioga kasvanud. Eelistan emakeeles laulvaid Soome bände, muusikat selle omas mahlas. Vanadest lemmikutest muidugi Leevi and the Leavings, Ultra Bra, Sielun Veljet, isegi Dingo. Eks uut tuleb ka pidevalt peale – nt kogu see Fonali teema ja Pori skene. Põnev maa ja meeldivalt lähedal.

Kas sinu arust ei ole Soome bändid kuidagi kummaliselt vinge paueriga hoolimata sellest, et neil on veel külmem kliima, rohkem viina ja uimasem natuur kui meil (teoorias vähemalt)?
See vist on jah see kammitsetud natuuris pesitsev hullus, millegi allasurumine ja vallapäästmine. Nii tundub, aga ega täpselt ju ei tea, miks nii on. Võib olla lihtsalt asi selles, et seal on rohkem inimesi (sh loovaid) ja kõrgem (pop/rock)muusikakultuur.

Palun räägi natuke tulevastest üritustest. Midagi tulevikuplaanidest?
Pärast laupäevast sünnipäeva on nüüd natuke vaikust, aga ühest „noisimast“ plaanist on siin Radas juba vihjamisi juttu olnud – see loodetavasti saab veebruaris teoks ka. Kevade poole võib-olla üks vanakooli inglise indie-bänd tuleb külla, ei julge veel liialt reklaamida.

Aitäh!

Odessa POPi ametlik kodulehekülg:http://www.hot.ee/odessapop
Info järgmise ürituse kohta:http://www.rada7.ee/?s=f&k=1&id=30242

Veel artikleid