.jpga.r.e. weapons – are weapons

vat see on alles asi raisk. tegemist on ilmselt ny kõige kuumema underground bändiga hetkel. kõikvõimalikust narkost, kepist, moest, tänaval ja klubides hängimisest, kuritegevusest kurnatud, ja muidugi elust läbipõlenud kolm tüüpi, keda kotib ainult uued kogemused narkoga, seksiga, moepederastiaga ja muidugi tänaval ja klubides hängimine ja kelle kontserdile on ullud järjekorrad. ja seal järjekorras passivad, ühe are weaponsi arvustuse järgi, narkarid, galeriiomanikud, näitlejad, vittus modellid, moepeded, muusika friigid, pätid ja lõppkukkuvõttes ka siis politsei. eestis muidugi ei koti nad kedagi ja seda kuulavad lohhidest muusikaarvustajad:p, kuid millest kindlasti are weaponitel poohui on. enivei, are weapons võiks vabalt olla surnuaed hiphopile, pungile, industrialile ja räigemale vanakooli synthpopile. siin on tunda tugevasti suicide’i lõhna (ei ei, see pole see, mida sa praegu mõtlesid, ma pidasin silmas yhte retsi ny pungi asja). ja siis on siin fäägi poverit ala kõige esimene nine inch nails ja sellist eriti fankit-nihil hiphopi. (ala “fuck you pay me.”) lisaloona on siin isegi d’n’b remix black flagi loost (“breakodown”). ja siis muidugi hitid “Don’t be scared” ja “hey world”. Ühesõnaga…faking kahju, et kuskil ei ole nende laulu sõnu üleval, need on kohe eriti retsid – sealt käivad läbi kõik need arvustuse alguses olnud märksõnad, rääkimata elus ette tulnud süütust pedofiiliast ja muust odavast tänavaelust. nii, et jah, pätid ja fäägid, kõrvad kikki, see asi kärab hästi nii klubis, autos, kodus kui ka seksi ajal (vist?). kui teil on koplis apaartment, siis seal oleks sefa eriti tr00 kuulata. selle aasta retsim ja räpasem reliis: “we are part of the miserable solution, that we call life”

ohgr – sunnypsyop

tegemist on millegi täiega huvitavaga. sellest mõttes, et paljude jaoks on industrial surnud, või nad üldse ei teadvusa seda stiili endale. kolmas võimalus, et nad näevad industriali marilyn mansonis, rammsteinis rob zombis ja muus mainstreamis triivivates. omanäoline Industrial elab visalt edasi ja kodanikud ohgri taga on teadaolevalt kõige eesrindlikumad seda asja edasi viima. ehk siis, vabalt võib heita kõrvale eelarvamused, mis teil on industriali suhtes tekkinud ja pöörata tähelepanu, millega tegelevad ohgri autor nivek ogre ja ja tema produtsent mark walk. oli kunagi selline eritirets kalk industrial grupp nagu skiny puppy, millega koos tuuritades teenis näiteks nine Inch nails oma superstaari staatuse. 1996. aastal andis puppy välja oma viimase ja pani siis pillid kotti. nivek ogre, skinny puppy ex-liige, on nüüd salvestanud plaatidele oma isikliku ande. järjekorras juba teine reliis, “sunnypsyop”, jätkab sealt, kust jäi pooleli 2001. aastal ilmunud “welt.” see on omanäoliselt haiglane electro-rock, milles evib natuke skiny puppy apokalüpsilisust, olles siiski palju leebem ja tantsupõranda sõbralikum, kuid samas ilma, et muutuks liiga steriilseks või üritaks järgida mistahes olemasolevat või olemasolnud muusikavoolu. “synnupsyop” on väga intiimne ja kunstiliselt moonutatud album, mis puudutab laulusõnu, kuid mille muusika programmeering on tuntavalt toores ja maalähedane, mille tõttu kogub ta kõvasti punkte originaalsuse eest. ajastul, kus paljudel teistel electronica (ja rock) artistidel ei ole enam midagi uut oma muusikaga ütelda, on mõtet kontrollida, millega tegelevad ammuunustatud. selline värdjalik moodustis nagu ohgr on kindlasti seda väärt, et pühendada talle nii mõnigi kuulamiskord. teist sellist ei ole. ei imago, soundi ja suhtumise vallast.

jeff beck – jeff

see nimi – “jeff beck” – kõlab nagu mingi tolmunud minevikuvari 70’te hipisärast. tegelt on täiesti vastupidi. jeff beck on kõigist ees. kui ülejäänud temaaegsed ala jimy page, eric clapton on leidnud mugava olemise nostalgiapilvedes ja ballaadides, siis alati värske ja motohull beck näeb kõvasti vaeva, et mitte tunda end väsinuna. “jeff” on beckile järjekordne challenge, kus ta paneb kitarri helisema väga põnevas kontekstis. ta on kutsunud appi apollo440 trio, kes on teda mõjuvalt nõustanud rütmi küsimuses. kiireid elektroonika tantsurütme saadavad automootori soundiga beckilikud kitarrid, mis kokku moodustavad selle aasta gruuvima tantsualbumi ja miks mitte ka gruuvima rockialbumi. tegelikult on jeff beck juba taolise plaadiga maha saanud, tema eelmine “you had It coming” käib üsa samasse klassi, siin on ainult asi veelgi rajumalt ette võetud. plaadi parimad trackid ongi kõige rajumad “so what” “grease monkey” ja “pork-u-pine”. et mida nüüdd oligi? fakemool! vanakooli kidraludistajad ma mõtlen. olgu siis nad stretshides mulletid või äraelatunud meinstriim peerud. kontrollige seda kodaniku siin. jeff beck ise on ütelnud “minujaoks pole oluline mida ma mängin, vaid kuidas ma mängin.”