Peter Jenner keeruliste valikute maailmas

Kirjutas Berit Lamp
Sildid
19-04-2013

Foto: Maili Rooden
Peter Jenner on Cambridge’i ülikooli majandusharidusega mänedžer, kelle käe alt on läbi käinud Pink Floyd, T. Rex, The Clash, Billy Bragg ja loendamatud teised artistid. Viimased kümme aastat on teda rohkem huvitanud aga muusikatööstuse köögipool ja just see, mis puudutab autoriõigusi aina enam digitaalseks muutuvas maailmas. Soliidsele eale vaatamata tuiskab Jenner mööda maailma ringi ja muudkui annab nõu, arutleb ja sajatab Euroopa Liitu.

Jenner ütleb endast rääkides, et tema vanemad lootsid alati, et ta hangib endale ühe “korraliku” töö – oleks näiteks pidanud raamatupoodi või teinud midagi muud mõistlikku, sest raamatud on okei, muusika ei ole. Kogu see rock’n’rolli jaburus ja narkootikumid ja… “Vastus on jah, absoluutselt. Sellepärast ma olengi muusikaäris!”

Eestis tegeletakse parasjagu intellektuaalse omandi ja autoriõiguse reformimise ja ümbertöötamisega. Mis on põhilised probleemid autoriõiguste vallas, millele peaks pöörama erilist tähelepanu?
Me peame leidma viisi, kuidas maksustada digitaalset kogemust. Eestis oleks sellega hea pihta hakata, sest te olete nii väike riik ja kedagi eriti ei huvita, millega te siin tegelete.

Seda tuleb teha viisil, et raha jõuaks loojatele, esitajatele, kirjutajatele jne. Ja seda hinnaga, mida inimesed oleksid nõus maksma. Nad ei pruugi märgata, et nad maksavad, näiteks kui nad maksavad oma internetiühenduse eest, aga see võib olla hea viis, kuidas raha jõuaks kasutajatelt loojateni.

Kui seda ahelat ei eksisteeri, siis ei saa inimesed endale lubada ka professionaalset muusikat. Ja kui ei ole professionaalselt tehtud muusikat, siis ei saa olla ka rahvusvahelisi artiste. Võib-olla on eestlastel sellest muidugi ükskõik, aga kui tahta olla näiteks internetis tegija, tuleb teha häid salvestisi, sest see on sinu visiitkaart.

Kui muusikul puudub tuluallikas, siis ei ole võimalik teha head professionaalset muusikat. Nad võivad olla amatöörid, andekad amatöörid ja ka väga head amatöörid, aga nad ei saa kunagi professionaalideks. Nad peavad teenima elatist õpetajate, bussijuhtide, jumal teab, kellena. See tähendab, et neil pole aega arendada iseennast ning kui pole aega oma tööd arendada, siis ei saa see olla väga hea. Aeg on raha. Kui süsteem ei näe ette sellist võimalust, siis ei ole see võimalik.

Europarlament võttis 27. septembril 2011. aastal vastu direktiivi, millega pikendatakse helisalvestiste õiguste kaitset 70 aastani. Mida sellest arvata?
See on täielik jama! Ma lühendaksin selle aja 30 aastani. Patendiõigus on näiteks 20 aastat, miks peaks helisalvestiste õigus nii pikk olema? Selleks ei ole mitte mingisugust põhjust. Ka majanduslikult ei ole sellele mittemingisugust põhjendust. See on jaburus ja tehtud suurte plaadifirmade, kirjastajate ja filmitööstuse hüvanguks. Märksõnaks – Disney.

Teoste üldkasutatavaks saamine on väga väärtuslik asi just selle tõttu, et asjad saavad kättesaadavaks. Aga mis nüüd juhtub? Lindistused kaovad ära ning koos nendega ka osa kultuuriajalugu, mitte keegi ei säilita seda. Alles hoitakse hitid, aga mitte-hitid kaovad ja need on tihtipeale palju huvitavamad. Kultuurilisest vaatepunktist on see otsus täiesti kohutav.

Autoriõiguste teemal jätkates, siis on autoriõigusega kaitstud teoste osas traditsiooniliste tasu saamisele suunatud litsentside kõrval internetis võimust võtmas ka vaba kasutamise litsentsid ehk näiteks Creative Commons. Mida sellest arvata?
Kui ma oleksin jumal ja saaksin öelda kuidas ja mida teha, siis ma nõuaksin, et kollektiivse esindamise organisatsioonid (KEO) haldaksid ka Creative Commonsi litsentse. Praegu mõlemad pooled vastanduvad teineteisele.

Minu arvates on KEOd väga head asjad. Ma muidugi mõistan, et mitte väga kaua aega tagasi kommunismist vabanenud eestlastele on mingi kollektiivse milleiganes idee täielik õudus, nagu keegi ropendaks vanaema ees, aga tegelikult on KEOd väga kasulikud. See, et mõned kollektiivsed tegevused on veidi käest ära läinud, on sama, mis öelda, et me ei usu vabasse turumajandusse, sest on olemas mõned pätid.

Siin ei ole mingeid imelahendusi. Kollektiivse esindamise organisatsioonid on hea viis kaitsmaks loojaid. Eraldiseisev looja on väga haavatav ja üksildane inimene. Numbrites on aga jõudu. KEOsid tuleb aga ohjes hoida ja kindlustada, et nad tegelevad autorite kaitsmisega ega ole korruptiivsed ja nende juhid ei rikastuks teiste arvelt. Ma tean, et nendega esineb probleeme.

Tulles tagasi aga Creative Commonsi juurde, siis on ajuvaba, et KEOd ei taha sellega tegeleda. Kõiki õigusi ära andvat CC lepingut ma muidugi ei soovitaks sõlmida. Kui näiteks kirjutad loo ja seda kasutatakse 10 aastat McDonaldsi reklaamis, siis oled sa ilmselt üsna pahane, sest sulle ei maksta selle eest sentigi.

Aga see on kõik keeruline teema ja osa digitaalse autoriõiguse küsimusest. Kuidas tänapäeva „lõika-ja-kleebi“ maailmas üldse autorõigusi kohaldada? Need probleemid on väga suured ja kümne küünega vanamoelistest seadustest kinni hoida on jabur. See süsteem peab olema palju kiirem ja lihtsam. Autoriõigustega kaitstud töödele peavad olema registrid. Kõik mingi teose loomisega seotud inimesed peavad olema kantud registrisse. See on väga suur töö, aga Eestis oleks selle tegemine ilmselt võimalik. Te võiksite ehitada uue digitaalse maailma autoriõiguste süsteemi, see oleks fantastiline. Loomulikult tuleb sellega ka probleeme, aga nii need asjad ju käivadki.

Meenutame veel ühte vana asja – ACTA.
Oh, see oli kohutav ja mul on hea meel, et sellest lahti saadi.

Suured firmad ei ole oma artistidest üldse huvitatud, neid huvitab ainult raha. See, mis suurtes plaadifirmades toimub, on skandaalne ja neid ei huvita oma artistide arendamine absoluutselt. Firmade jaoks on oma kasumi säilitamine olulisem.
Foto: Heikki Leis
Lugesin mõni aasta tagasi Nick Masoni (Pink Floydi trummar – toim.) autobiograafiat ja suur esile kerkiv probleem olid riigimaksud. Nende vältimiseks elati mõnda aega isegi teistes riikides. Kui tõsine see probleem on?
Ah see on ka paras jama. Kui maksud on kõrged, siis on see minu jaoks seda suurem stiimul rohkem raha teenida. Kui on rohkem raha vaja, sest sul on tarvis suuremat maja ja kiiremat autot, siis see on okei, aga ära tule mulle ütlema, et see on suur moraalne probleem. Nick Mason ei pidanud kuhugi minema. Ta on alati rikas olnud, ka tema perekond on rikas. Pink Floyd läks UKst välja, sest välismaal oli ootamas rohkem raha.

Ma julgustan alati oma artiste välismaale minema. Kui kogu aeg ühes riigis tegutseda, kontserte anda, siis muutub see tüütuks ja keegi ei pane enam bändi tähele. Seega varem või hiljem saabub hetk, kui tuleb minna mujale, et säilitada oma turg, võib-olla isegi oma ego pärast. Floydist sai välismaale minnes rahvusvaheline artist ja seeläbi said nad ka Suurbritannias kuulsamaks.

Milline on tulevikus albumiformaat? Digitaalne, CD, vinüül?
Ma arvan, et esmalt tuleks plaat välja anda digitaalsel kujul ja tasuta, sest nii saab inimestes tekitada huvi. Hiljem võib välja lasta uue versiooni ja siis hakata selle eest raha küsima. Tuleb mõelda selle peale, mida inimesed tahavad. Millist lisaväärtust CD või vinüülplaat annab?

CD-plaadid peaksid olema palju väärtuslikumad. Alati on mingi kogus inimesi, kes tahavad omada asju, ja inimesi, kes ei taha. Ma ei taha endale koju kõiki maailma CD-plaate, mul lihtsalt ei ole ruumi, aga nende artistide plaate, kes mulle väga meeldivad, tahan ma küll. Siis ma vaatan pilte ja loen, mis plaadiümbrisele on kirjutatud. Internetis on seda tüütu teha.

Inimesed armastavad rituaale. Artistidele raha andmine on väga tähtis, inimestele meeldib seda teha, seega tuleb leida viis, kuidas see oleks lihtne. Inimesed maksavad raha kontserdipileti eest, sest ukse tagant kuulata oleks veidi piinlik. Nad ostavad ka tavalise särgi hinnast viis korda kallimaid T-särke ja seda kõike selle pärast, et artistile raha anda ja seda särki kandes sa identifitseerid ennast ka – “olen selle ja selle fänn”.

Kui tulla tagasi formaatide juurde, siis internet võimaldab ligipääsu suurele hulgale muusikale, mis on vajalik. Võib-olla huvitab sind ainult 50ndate jazz, aga sa tahad kogu 50ndate jazzi. Jääb üle ainult leida sobiv teenus. Idee, et on olemas ligipääs kogu maailma muusikale ja sa ei pea selle kätte saamiseks olema väga rikas, on väga väärtuslik.

Maailm on keeruline. Valikuid on liiga palju. On nii palju lugusid, no mida kuradit ma nüüd kuulan? Mul on tuhandeid CD-plaate ja ma ei kuula neid mitte kunagi, sest ma ei viitsi valida, mida nüüd kuulata. Vanasti oligi sul ainult viis plaati, siis oli ka valiku tegemine palju lihtsam.

Eestis öeldakse tihti, et kunstnik või muusik olemine ei ole elukutse vaid hobi. Mida sellest arvata?
See on solvav ja vastik. Aga ma usun, et aja jooksul kaob see ära. See on veidi selline nõukogude aja pohmell. Vähemalt meeldib teie presidendile pop-muusika.

Samas tuleb Balti riikidest väga palju huvitavat muusikat ja ma arvan, et selle põhjuseks on traditsiooniline nõukogudeaegne haridussüsteem, kus rõhutati seda, et instrumente tuleb osata õigesti mängida. Samal ajal ei lubatud ennast väljendada ja kui ükskord n-ö sein maha tuli, siis hakati vaikselt eneseväljendusega katsetama, aga seda tehti n-ö puhtalt lehelt, rahvusvaheline popkultuur ei olnud siinmail ajusid ära pesnud.

Ma olen alati arvanud, et traditsioonilise klassikalise muusika puhul õpitakse mängima kellegi teise loodud muusikat, et ei oleks vaja mõelda selle peale, mida sa tegelikult peaksid mängima.

Peter Jenner, wikipedia

Veel artikleid