On vähe bände maailmas, kes saavad öelda, et nad on alustanud ja defineerinud terve muusikažanri. Neurosis on üks neist bändidest. San Fransisco Bay Areast pärit kollektiiv, kes oma ligemale 20-aastase karjääri jooksul on arenenud võrdlemisi otsekohesest hardcore-bändist millekski palju enamaks. Moodsa progressiivse psühhedeelse metalli behemothiks, kelle kitarririffid on piisavalt võimsad, et liigutada paigast mägesid. Bänd ilma kelleta ei eksisteeriks ilmselt Isist, Red Sparrowsit, Pelicani, Callistot ega ka Mastodoni.
Vägivallast, ürgsest energiast, transist ja modernse avangardiga seotud ideedest rääkis mulle enne bändi ülesastumist Tuska Open Air Metal festivalil Helsingis kitarrist/vokalist Steve Von Till.
Kuidas sünnivad Neurosise lood? Saavad need alguse ühisest jam session’ist või töötavad kõik eraldi partiide kallal, millest hiljem areneb lugu välja?
Neurosise lood sünnivad väga erineval viisil. Vahel saavad nad alguse improviseerimisest, vahest üritame tabada mingit kindlat muusikas sisalduvat energiat või meeleolu ning arendada sellest välja loo aluspõhja. Meil võib olla olemas mõni kindel idee, mitte küll terve loo, vaid teatud tüüpi rifi või meloodia jaoks. Loo alged võivad põhineda ka helidel, mida me kuuleme iga päev. Me hoiame loomisprotsessi vabana, nõnda, et juhtuda võib ükskõik mis.
Scott on oma blogis kirjutanud, et bändi algusaegadel ja tema enda nooruses leidus ohtralt vägivalda. Praeguseks hetkeks on enamusel Neurosise liikmetel perekond ja lapsed. Kui palju on elutempo ja ümbritseva rahunemine mõjutanud Neurosise kõlapilti läbi aastate?
(Naerab.) Ma ei usu, et see algusaastate vägivaldne sound tuli millestki nii lihtsast kui muusikas sisalduvast vägivallast. Meid ümbritseb vägivaldne maailm ja me kasutame ära inimloomusesse ja meid ümbritsevasse loodusesse sissekodeeritud vägivalda. Loodus ise on reaalsuses väga vägivaldne ning me seda asustavate inimestena oleme vägivaldne rass, kelle kõige paremini välja kujunenud oskuseks on üksteist tappa.
Mis isaks olemisse puutub, siis arvad, et oled malbem ja ehk sa seda oledki oma lastega. Kuid samas on sul selle võrra rohkem vihkamist asjade vastu, mis sind maailmas häirivad. Tehtavad idiootsed valikud ja inimkonna keskendumine tegudele ja asjadele, mis tegelikult pole olulised.
Albumiga „A Sun that Never Sets“ koos ilmus ka samanimeline DVD. Kas Neurosisel on tulevikus plaane avaldada ka täispikk live-DVD?
Ei. Kogemus Neurosise lavaolekust kandub edasi kõige paremini ikkagi just siis, kui seda ise oma silmaga kohapeal kontserdil näha. DVD-l ei kanduks kõik kontserdile omased nüansid edasi. Ma ei välista, et see kunagi tulevikus võib juhtuda, aga kohe kindlasti ei keskendu me sellele. Meie tähelepanu on suunatud terviklike albumite tegemisele.
Kust tuleb Neurosise kontsertidel nähtav ürgne energia? Olen lugenud mitmeid arvustusi, kus teie esinemisi ja lavalt kostvat helimassiivi võrreldakse peaaegu religioosse kogemusega.
See tuleb meie seest. See on see, mida meie heli nõuab – Neurosise muusika on emotsionaalselt intensiivne kogemus. Selle esitamine sunnib meid endast laval kõik välja panema. Me ei annaks seda muusikat ausalt edasi, kui me selle käigus ei laseks oma kehi ja meeli täiesti vabaks, lastes helil meid täielikult vallata. Kõik peab olema üks – see energia, mis immitseb maa keskelt, tunded, mida me tunneme mängides, heli, mis väljub kõlaritest. Kõik peab saama üheks, kuna vastasel juhul ei oleks me enda esitatava muusika vastu ausad.
Hiljutises intervjuus rääkisite, et plaadi „Given to the Risingi“ salvestuselt jäi üle kakskümmend minutit kasutatavat materjali. Kui palju jääb Neurosisel tavaliselt plaadi lindistuselt materjali üle ja kui palju sellest leiab mingis vormis tee järgmisele plaadile?
Ehk mõned idee osad. Mis „Giving to the Rising’ist“ ülejäänud materjali puutub, siis need olid lood, mis ei saanud valmis või ei leidnud oma kindlat vormi. Tavaliselt ei jää meil mingit materjali üle. Meil oli ideid, mille olime kõrvale pannud, kuna me saime aru, et „Given to the Rising“ on just see grupp lugusid, mis plaadile läksid ning me keskendusime nende laiali lammutamisele ja uuesti üles ehitamisele. Muu materjali heitsime kõrvale ja hetkel ongi meil käsil nende vanade ideede hävitamine, et võiksime nende varemetele ehitada midagi uut ja uhket.
Tribes Of Neuroti viimane album ”Meridian” ilmus 2005. aastal. Millal võime oodata uut materjali?
Ilmselt siis, kui me leiame selle jaoks aega. Selle aasta aprillis, kui korraldasime Roadburni raames Beyond the Pale festivali, mängisime peamiselt uut materjali. Ma arvan, et me võime lähitulevikus teha midagi seal ette kantud lugudega. Eks aeg näitab, mis saab.
Josh rääkis hiljutises intervjuus, et talle pakuks huvi teha koostööd Arvo Pärdiga. Kas on kunagi olnud sellist mõtet, et Neurosis võiks koostööd teha mõne avangardistliku või klassikalise heliloojaga?
Ma suudan endale küll ette kujutada, kuidas see toimida võiks, kuid reaalselt midagi korda saata oleks väga raske. Kui vaadata varasemaid sarnaseid projekte, siis tulemused on olnud tavaliselt väga magedad ja kaheldava väärtusega. Kuulad ja mõtled, et fuck, ma ei taha küll midagi sarnast plaadina välja anda (naerab). Lisaks me räägime erinevat keelt kui avangard või klassikaline helilooja. Me ei räägi muusikat. Me oleme koos mänginud sellest ajast peale, kui me olime veel lapsed. Me ei teagi mida tähendab teiste inimestega koos mängida. Me ei oskaks suhelda inimesega, kes kasutab muusika-alaseid termineid. Samas ma suudan väga hästi ette kujutada, kuidas selline asi võiks kõlada, eriti mõnede meie muusikas sisalduvate meeleolude ja kujundite puhul. Meile meeldivad muusikas avalduvad erinevad helitekstuurid ning neid klassikalise muusikaga koos toimimas näha oleks väga tore.
Oled öelnud, et esimese kümne tegutsemisaasta jooksul esines Neurosis kõikjal, kus võimalik. Peale aktiivsest tuuritamisest loobumist otsustasite keskenduda kontsertidele paikades, mis tunduvad huvitavad. Milline on kõige huvitavam koht, kus Neurosis on mänginud?
Seda on raske öelda, kuna neid on olnud palju. Tuska saab olema meie esimene kontsert Soomes, peale seda esineme esimest korda Lätis. Me ei saa neis kummaski põhjalikult ringi vaadata, aga juba see, et meil on järjestikku kaks kontserti maades, kus me kunagi veel esinenud pole, on lahe. Meie jaoks on põhiline, et me leiame koha, kus meil tekib publikuga kontakt ning ümbrus annab meile positiivset energiat. Mulle on isiklikult alati Skandinaavia meeldinud. Tähtis on leida koht, kus on head inimesed, kuna nemad tagavad ka hea show.
Miks on Neurosisel just Skandinaavias ja Baltikumis selline tugev fännibaas?
Esimest korda, kui me siia tulime, siis mõistsime, et siin suhtutakse muusikasse teistmoodi. Meie muusikas leiduvatesse kunstilistesse külgedesse suhtuti mõistvamalt. Erinevalt paljudest Ameerika bändidest pole meie muusika kindlalt seotud mõne koha või regiooniga, lastes sel nõnda ületada erinevaid riigi-, poliitilisi kui ka keelelisis piire. Me ei mahu kuhugi kindlatesse piiridesse ja tänu sellele võetaksegi meid Euroopas soojalt vastu.
Kuidas on juhtunud, et peale 1999. aastal pikkadest tuuridest loobumist, on käesolev aasta teil jälle niivõrd aktiivne esinemisaasta. Kevadel astusite üles Roadburnil, Soomes esinete kahel festivalil, Taanis Roskilde festivalil, lisaks veel kontserdid Riias ja Tšehhis.
1999. aastal lõpetasime aktiivse tuuritamise ja keskendusime rohkem tasakaalustatud eluviisile. Kui sa oled pikki kuid tuuril, siis tuled koju ja leiad tavaliselt mingi suvalise töökoha, kus töötad paar kuud ja lähed siis uuesti tuurile. Me jõudsime otsusele, et üritame leida stabiilsema elurütmi ja paremad töökohad, et oma perekondade eest paremini hoolt kanda. Me ei pea enam mängima kohtades, kuhu me minna ei soovi. Viimase kümne aasta jooksul oleme leidnud endale stabiilsed töökohad ja normaalse elurütmi. Muidugi on raskemaks muutunud ka vaba aja leidmine. Samas on kindel, et suvel saame me alati endale kuni kahenädalase vaba perioodi orgunnida, mille vältel esineda. Mis su nimetatud kontsertidesse puutub, siis see on lihtsalt selline tore juhus, et neid nüüd järjest nii palju on.
Kuidas sai alguse Neurosise suhe Steve Albiniga, kes on lindistanud teie albumid alates „Times of Grace’ist“?
Ta on lihtsalt väga hea vana kooli lindistamis-rezhisöör. Ta ei mängi su sound’iga, ta ei taha seda muuta. Teda ei huvita absoluutselt, mis kõla bändil on, ta tahab ainult plaadi hästi lindistada. Kui Albiniga stuudiosse läheme, siis teame, et meie tehnika on valmis ja meie lood on valmis. Steve paigaldab lindistamiseks mõeldud mikrofonid. Kuna ta on lindistanud tuhandeid albumeid, siis teab ta täpselt, kus miski käima peab ning kuidas panna mingi võimendi kõlama täpselt nii, et sama heli, mida me kuuleme stuudios, kostuks lõpuks ka kuulajal kodus. Kogu protsess on väga kiire – tavaliselt saame enamiku lugudest linti juba esimesel päeval, kuna meie ainsaks ülesandeks on lihtsalt oma tehnika üles panna ja mängida, ilma, et me peaksime ümbritseva pärast muretsema.
Neurosist on paljudes artiklites ja arvustustes võrreldud Pink Floydiga nii laval kasutatavate visuaalide, kui ka muusikas leiduvate atmosfääriliste tekstuuride pärast. Kas Neurosist võib pidada metal-vasteks Pink Floydile?
Kindlasti on meid inspireerinud teatud ajastu Pink Floyd, aga samas on meid inspireerinud paljud erinevad bändid. Lõppkokkuvõttes oleme me siiski Neurosis, me oleme me ise. Me oleme võtnud midagi kõikidelt meid mõjutanud bändidelt, olgu selleks siis kas Pink Floyd, Joy Divison, Black Sabbath või Black Flag. Peamiselt saime me neilt idee, et tuleb olla originaalne ning teha seda, mis on südamelähedane. Uurida musikaalseid visioone oma peas ning teha oma ideede nimel tugevalt tööd, säilitades sajaprotsendiliselt ausus ja eneseväärikus.
Neurosisel bändina on väga lähedane suhe endise Swansi vokalisti Jarboega. Te olete koos lindistanud plaadi „Neurosis & Jarboe“ ja andnud kontserte, sina tegid kaasa 2007. aastal ilmunud „The Men Albumil“. Kas on plaane Jarboega ka tulevikus koostööd?
Me pole hetkel midagi konkreetset rääkinud, seega plaanid on praegu lahtised.
Milline on märk, mille sa tahaksid, et Neurosisi siia ilma endast maha jätaks?
See oleks, et me tegime ausat, intensiivset ja emotsionaalset muusikat. Ning tegime seda kõike väärikalt.