Ladytron teeb Anthrax’ile tuule alla

Kirjutas tess
11-06-2009

Võluvalt robotliku väljanägemisega elektropopparite nelik Ladytron on iseenda peremeestena ja ilma plaadifirma toeta suutnud komeedina vallutada terve maailma. Eesti publikul on neid õnn ja rõõm näha koduses Järvakandis, Rabarocki festivalil, juba loetud päevade pärast. Bändi laulja, sõnadekirjutaja ja klahvpillimängija, bulgaaria-juudi päritolu kaunis Mira Aroyo rääkis nii bändi minevikust-olevikust-tulevikust, kui ka iseenese põnevast elukäigust.

Te tuuritate hetkel Austraalias?
Jaa, eile käisimegi Sydney ooperimajas, mis on imetlusväärne. Ja just praegu tulime vaalavaatluselt, mis tähendas muuhulgas kuus ja pool tundi paadis istumist, nii et ma olen hetkel üsna uimane.

Kuna sa oled Austraalias, siis ma pean esitama sulle eriti olulise küsimuse – oled sa seal ka juba vombatit näinud?
Seekord mitte, aga see-eest eelmisel korral Austraalias olles ma sain koaalat kallistada ja vombatit nägin ka. Täna nägime küürselg vaala. Õigemini, nägime neid merel karjade ja karjade kaupa, sest neil toimub ootamatu rännuperiood ja nad mööduvad Sydney’st.

Millega seletad teie kiiret ülemaailmset ilma kõrvalise abita saavutatud edu ajal, mil noored bändid panustasid enamasti ikka mõne korraliku plaadifirma võimetele?
Kõik on toimunud aegamisi ja pika perioodi jooksul. Me oleme vähehaaval ja põhjalikult üles ehitanud oma reputatsiooni, mis ei baseeru mingil kiirel meediakäral, vaid see on olnud rohkem järk-järguline kasvamine. Ma arvan, et tänu sellele oleme loonud endale väga-väga lojaalse fännibaasi. Nii me ei olegi olnud mingi plaadifirma poolt leitud ootamatult taevast kukkunud varandus ja me ei ole ka teeninud naeruväärset hulka kiiret raha, kuid meile on selline areng sobinud.
Me oleme kogu aeg proovinud teha plaate nii, et me ise nendega tõeliselt rahul oleksime. Lisaks ei pea ju tänapäeval enam lootma oma muusika levitamisel ainult raadiole ja ajakirjandusele. On nii palju teisi võimalusi ja ka see on meile loomulikult kasuks tulnud.

Olete ka jõudnud koostööni Christina Aguilera’ga? Mida see endast täpsemalt kujutab?
Need on pigem Dan ja Reuben, kes kirjutavad ja produtseerivad talle kolm laulu.

Rabarocki esimese päeva peaesineja on industriaalmetal-pioneer KMFDM, kes on olnud kogu oma loominguga alati sügavalt poliitiline. Millist sõnumit soovite oma muusikaga edastada?
Meil ei ole sellist ühest sõnumit, mida siin nüüd kohe eraldi välja tuua. Meie muusika eesmärk on rohkem sellise atmosfääri loomine, millest inimesed võivad neile arusaadavaid mõtteid välja lugeda, selle asemel, et anda neile kindel ja üheselt mõistetav sõnum. Meie arvates on sel viisil meie muusika põnevam ja kuulaja jaoks personaalsem. Läheneme asjadele nii, nagu endile meeldib ja meile ei ole kunagi meeldinud asju liiga ilmselgetena näidata. Ei taha edastada liiga ilmselged sõnumeid, isegi kui loos juhtuks neid olema hulganisti. Kuna meie sõnumid on tavaliselt eelkõige olulised meile endile, siis liiga selgelt esitatuna ehitaksime me seina endi ja oma kuulajate arusaamade vahele. Meile meeldib jätta tõlgendused vabaks ja lasta kuulajal sealt leida oma tähendusi.

Sõnumist edasi rääkides on mulle teie loomingust seni enim meelde jäänud lugu „Seventeen“ oma üsna kibeda tõdemusega. Kas see lugu on sündinud mingi konkreetse sündmuse põhjal?
Tegelikult on meie jaoks olnud see lugu pigem paar hästi kõlavat rida, mida me kordame lõputult uuesti ja uuesti ning millest inimestel on õnnestunud välja lugeda uskumatul hulgal tähendusi.

Esinete Rabarockil samal laval…
Anthrax’iga!

…jah seda ka. Aga ma mõtlesin, et enne sündipopi kuninga Gary Numani etteastet – on see teie jaoks põnev või olete ennegi kokku puutunud?
Me oleme küll varem kohtunud ja ühel laval esinenud, jah.

Gary Numan kurtis oma äsjases intervjuus rada7-le, et tal pole enam õrna aimugi palju on ta kodus juba kasse-koeri ja nüüd tahab naine veel lammast ja känguru. Kuidas on teil lood lemmikutega, suudate Numani üle trumbata mõne koduse jaanalinnu või lõviga?
Oo kui äge, ma olen nii kade ta peale. Ma tahaksin koaalat. Mul tegelikult oli varem kass, aga ma kolisin ja siis ta läks kaduma. Aga ma väga loodan sel aastal endale koera võtta.

Tundub, et oled bändiliikmetest värvikaima elukäiguga. Kas sa igapäevaelus kasutad veel bulgaaria keelt?
Jaa, ma räägin bulgaaria keelt oma vanematega ja ka oma vanaemaga, kes siiani elab Bulgaarias. Aga ma pean ütlema, et seda tegelikult ei ole väga palju ja vanematega on see tavaliselt selline igapäevajutt, mitte midagi, millel oleks sügavam tähendus.

Nii, et keel, milles sa mõtled, on inglise keel?
Mul on tegelikult raske öelda, mis keeles ma mõtlen. Väiksena ma arvasin, et und näed selles keeles, mida valdad. Tegelikult ei tea ma siiani, mis keeles ma und näen.
Ma arvan, et ma tõenäoliselt mõtlen selles keeles, mida parajasti kõnelen.

Endisest Nõukogude Liidust emigreerusid segaste aegade saabudes paljud juudid Iisraeli – kas seetõttu liikus ka teie pere sinna? Edasi mindi enamasti Ameerikasse, kuidas sina hoopis Suurbritanniasse sattusid?
Ma arvan, et igaühe põhjused olid ikkagi erinevad. Teise riiki kolimine oli väga raske ja personaalne otsus, mille tegid mu vanemad, mitte mina – ma olin siis alles kaheksa aastane. Ja kui me olime kolinud Iisraeli, siis meil algselt küll ei olnud plaani sealt edasi liikuda, me olime seal õnnelikud ja rahul. Meie Suurbritanniasse kolimise põhjus oli väga lihtne ja sageliesinev. Mu ema on ajakirjanik ja talle pakuti BBC-s tööd, mis teda huvitas. Ma arvan, et mu vanemad kolivad ühel päeval tagasi Iisraeli, sest Inglismaale tulid nad ainult töisel põhjusel.

Veel artikleid