Eks?

Miks!

Andke mulle kõik andeks – kõik kontserdikorraldajad, promootorid, esinejad, muusikasõbrad, ja ma ise ka – , aga kui mõnd tänapäeva muusikut üldse intervjueerima ja kiitma peaks, on see Ariel Rosenberg Pink. Kõik teised on muusikud, artistid, esinejad. Head, kenad ja väga vajalikud inimesed meie elus, aga Ariel Pink on midagi enamat. Ariel Pink on geenius, selle sõna kõige algupärasemas tähenduses. Eestis esinemas käinud artistidest on temast olulisem vaid Michael Jackson. Või siis… äkki ei ole temagi…

Ariel Pinkist pritsib muusikat välja. Olen teinekord fantaseerinud, et kui Pink minust päikesepaistelisel tänaval mööda jalutaks, kostaks temast kogu aeg muusikat – justkui käte, jalgade, pea ja tagumikuga transistorraadio, mille tahmastest valjuhäälditest tuleks non-stop ajatuid ja superhelgeid poplaulukesi.

No ja kus siis on Ekspressi intervjuu? A vat ei olnudki seda nii lihtne kätte saada. Esiotsa oli meil vaid tema bändi Haunted Graffiti bassimehe Tim Kohi (mängib ka ansamblis White Magic) kodune telefon ja e-maili-aadress. Et ta elab Kalifornias ja oli juba maikuu alguses Euroopasse tuuritama tulnud, ei olnud telefoninumbrist abi. E-meilile ta kahe päeva jooksul kah ei vastanud.

Kuidagi õnnestus agendi kaudu välja selgitada, et Haunted Graffiti – lisaks Pinkile ja Rohile, kitarrist Cole GN (teine bänd: The Samps), klahvpillimängija Kenny Gilmore (Lilys), trummar Aaron Sperske (Beachwood Sparks, Lilys) – on otsapidi Portugalis ja nad on endale seal kohaliku telefoni ostnud. Ja number on siin. Fine! Väga hästi. Helistasin sellele numbrile, ma ei tea, kes neist vastas, äkki Ariel ise, ja teatati nukralt, et telefoniintervjuu ei sobi kuidagi, kuna neil on mobiili minutid väga loetud, et teeme e-mailiga. Okei. Saatsin küsimused meiliga ja helistasin üle. Esitades toru vastu võtnud haunted-graffitilasele, et palun pange Arielile südamele, et ta hiljemalt pühapäeva õhtuks ära vastaks. (Kui ma rääkisin telefonis Arieliga, siis ma palusin Arielil Arielile edasi öelda, et ta pühapäevaks ära vastaks…). Ta – äkki siis Ariel – vastas, et nad järgmised paar päeva on autoga teel, aga katsuvad kuskil tee peal internetti pääseda.

Miks ma seda igavat ajakirjaniku köögipõllu juttu räägin? Selleks, et osutada, et on olemas popstaare, kellel ei ole tuuril olles käepärast telefoni, kuhu iga hetk helistada saaks, kelle puhul ei ole teada, kus ta “täna õhtul” ööbib, kellel ei ole katkematult interneti-juhet taga. Ja see on Ariel Pink. Geniaalne Ariel Pink. Lo-fucking-fi! Nüüd me räägime!

Nüüd short-cuti tehes – vastused jõudsid e-meiliga lõpuks Eestimaale, aga seks ajaks oli Ekspressi kultuurilisa Areen juba kaks päebva trükis olnud. Kiirelt kuskil internetipunktis antud vastused on nüüd aga siin. Et ma olen nii räbalalt haigena maas, et ma ei tea kas üldse pühapäeval Tapperisse kontserdile suudan tulla (yeah right, suremas olen või? seagripp või? – autor vestleb endaga), siis ma enam pikemalt Ariel Pinki ei kiidaks, vaid tõlgin hinge vaakudes selle inteka ära.

Kuidas turnee on kulgenud? Kas oled ringireisimise ja kontsertide andmise asjus endiselt entusiastlikult meelestatud?
Tuur on täpselt poole peal. Umbkaudu neli nädalat oleme liikvel olnud ja neli nädalat on veel ees. Minu meelest hakkame just praegu edusamme tegema, paremaks minema, aga kogu turnee on mõnus olnud.

Kui arvestada Eesti rahva arvu ja sinu populaarsust Eestis, siis ilmselt on Eesti koht üle maailma, kus sa oled absoluutselt kõige populaarsem. Niisiis – kas sul kõhus kõditab ka veidi, et lähened sellele tõotatud maale? (On sul liblikad kõhus?)
Jah, kõditab küll, aga võibolla on see sellest hiina toidust, mis ma eile õhtul sõin…

Põed sa üldse esinemispalavikku?
Kogu aeg. Mitte päris esinemispalavikku siiski. Rohkem nagu lavakõdi (liblikaid kõhus).

Sa esinesid nüüd koos terve bändiga – kuidas see võrreldes üksipäini tegutsemisega tundub? Milline on bändiliidri tunne? Kas proovide tegemine on mõnus?
Proovide tegemine oli karm. Aga praegune Euroopas mängimine on kui palgapäev – mul on ikka kõvasti lõbusam seekord kui mistahes varasemal turneel.

Kust sa need kutid oma bändi leidsid?
Oma tagahoovist. Me oleme kõik LA-lased ning me kõik oleme ka sõbrad (v.a Cole – tema on Oaklandist pärit).

Areen valis sinu plaadi “Worn Copy” aastal 2005 aasta parimaks albumiks. Ja me siiamaani ootame sult p ä r i s uut plaati. Kuidas sul sellega läheb? Millal ilmub?
Eks näis. Vaja oleks korralikku plaadilepingut, ja seda ei ole meile seniajani pakutud.

Kas sa tuuril olles ka muusikat kirjutad?
Ainult peas.

Enamasti on su plaadid koosnenud nii öelda sahtlimaterjalist (see vist oli sedasi ka “Worn Copy”-ga). Kui palju sul sahvris veel muusikat on, mida veel välja ei ole mingil kujul antud?
Ega ei ole sugugi, et kõik välja antud plaadid on sahvrimaterjal.
Loodetavasti on meil selleks ajaks, kui Eestisse jõuame, veel alles kõige värskemaid plaate – meie uued 7-tollised, “Can’t Hear My Eyes” ja “Flashback EP”.

Praegu on Ameerikas tekkinud koormate viisi uusi artiste, kes on väga lo-fi-saundiga, salvestavad muusikat kodustes tingimustes jne (Dan Deacon, Wavves, Blank Dogs, mitmed sinu sõbrad etc etc). Mis sa selles lo-fi-buumist arvad? Tunned sa end veidi süüdi ka selles?
Jah. Ei. Jah. Ei…

Ma kuulsin, et Barcelonas, festivalil Primavera, keerasid sa esinemise ajal oma tagumiku publiku poole ja palusid publikul oma perset suudelda. Kas see on osa sinu lavashow ekstravaganzast või juhtus publikumis midagi…?
Ma laulsin “Worn Copy” lugu “Trepanated Earth”. Need on selle laulu sõnad!