Hoolimata valikust festivalidest kodumaal otsustasime põgeneda Eestis mai lõpus olnud kuumalaine käest jahedasse Hispaaniasse. Tegelikult me küll sealset päevast olukorda täpselt ei tea, kuid vähemalt öösiti oli jahe ning päeval me välja ei jõudnud – toimus Primavera Sound festival. Koos eel- ja järelpidudega nädal aega kestev festival Barcelonas, põhiosa 31. mai kuni 2. Juuni.
Kui üldjuhul seostuvad festivalid mõttes üldjuhul suurte muruplatsidega võimalikult linnast eemal, siis need kevadised helid kõlavad igal aastal Barcelona linnas, tuulise Vahemere ääres Forum nimelisel alal, kus asus viis eri lava ja spetsiaalne suur auditooriumikompleks. Pea kogu ala oli kaetud kiviplaatidega, millest ka maastiku muutumist ära kasutades oli osavalt moodustatud trepid ja istumiskohad. Kui mõned viimase hetke ajakava muudatused välja jätta, oli korraldus suurepärane ja kohale tulnud kümned tuhanded inimesed tegid selle õnnestumise kõvasti lihtsamaks. Õhus olid vaid head mõtted ning turvameeste horde selle massi taltsutamiseks polnud vaja, nägi neid vaid sissepääsude ja väravate juures. Võib-olla tulenes see Barcelona üldisest positiivsest õhkkonnast, kus hoolimata erinevate alkoholimüügikeeldude puudumisest kuni selleni, et politseiautost mööda jalutades oma õllepurki varjama ei pea, kohtasime me terve sealviibimise aja vaid ühte kahtlast seltskonda. Meie jaoks harjumatu oli ka festivalialal prügikastide puudumine, festivaliala säras plastikust õlletopsidest. Katalaanid ei vaevunudki prügikaste üles panema, vaid lihtsalt pühkisid pärast kõik korraga. Igal aastal tugeva esinejatenimekirjaga üritusel astusid sellel aastal kuuel laval üles kuulsamatest näiteks Smashing Pumpkins (üks esimese esinemisi peale 2000 aasta laialiminekut), Mike Patton & Fennesz, The White Stripes, Beirut, Modest Mouse, Sonic Youth, Isis ja Barry Adamson.
Sonic Youth + White Stripes + Smashing Pumpkins
Et näha ja kuulda kõike, mida soovisid, oli vaja õnne ja planeerimist, mis kahjuks päris täiuslikult ei õnnestunudki. Üle saja artistiga festival algas meie jaoks grupi jagunemisega – kes Smashing Pumkinsi lava ette, kes Mike Pattoni legendaarsust kontrollima, kelle järjekordne projekt koos samuti väga mõjuka muusiku Christian Fennesz’iga oli täiesti üle ootuste. Natuke üle 20 000 inimese ees esinenud Smashing Pumpkins oli võimas. Billy Corgan valges laias kitlis, tuul puhumas, efektne valgusshow ja tuntumad singlid: „Tonight“, „Bullet with Butterfly Wings“, „Today Today“, „1979“ ning uued lood nagu „Tarantula“ ja „Starz“. Viimased tõestasid, et 10. juulil ilmuv uus kauamängiv „Zeitgeist“ ei ole nõrk. The White Stripes pani sinna järgi veel samasuguse paugu. Tallinnas väikest klubikontserti andmas käinud duo Meg ja Jack White tõestasid, et ka kahekesi on võimalik olla suurel laval suur bänd.
Hoolimata esialgsest kindlast plaanist lõpuks puhkama minna avastasime veel peo lõpus end tantsimas Prantsuse elektroonilise muusika järgi – nimelt püüdis meid Justice, kelle uus album just Areeni nädala plaat oli. Järgmise õhtu alustuseks tuli ära kontrollida suur kontsertruum, kus esines Barry Adamson, kes on tuntust kogunud nii Nick Cave & the Bad Seedsi bändis kui ka David Lynchi filmide heliribadelt ning seejärel soolokarjääri alustanud. Adamson tuli lagedale sellise esinemisega, mida poleks oodanud. Väga tungiva ja puudutava häälega esitas ta lugusi ilmeka näitlemisega. Eelarvamus, et ta pool aega peab bändi mängimise ajal passima ei leidnud kinnitust. Isegi instrumentaalosade ajal ei saanud keskenduda bändile, sest tema lavaline liikumine oli hämmastav.
Beirut
Teine õhtu tippsündmus oli Beiruti esinemine, mis, peab tunnistama, oli päris üllatus. Artist, kelle esinemist oleks ootanud kuskil väikesel laval, oli seal selline staar, et paigutatud pealavale ja seda täiesti põhjendatult. Vaid 21-aastane Zach Condon on oma magamistoast saanud hooga kuulsaks ja enda ümber kogunud terve orkestri – ukuleled, kaunis preili viiuliga, trompetid, trummid, akordion… Ja seda kaasa elavale publikule, kelle arvu määrata ei oska. Modest Mouse esinemine peale seda oli küll hea, kuid võrdlemisi kahvatu võrreldes Beirutiga.
Viimane päev lubas palju magusat nagu Kuldne trio: Pelican, Isis, Battles. Ehkki Pelican näitas end heast küljest, mõjusid nad enne Isist kui soojendusbänd. Publik teadis, mis nad tahavad ja Isis teadis, mida publik tahab. Õhk oli kivisem kui Forum. DJ laval esinenud uustulnuk Nathan Fake esitas tuntumaid palu oma eelmisel aastal ilmunud debüüdilt aga mitte toorelt, vaid maitsestades sämplimisega, igatahes oli see midagi muud kui kodus plaadilt. Selle kõrvalasuval laval sai veel korra näha hiljuti Von Krahlis esinenud Man Like Me, kellelt jõudis kuulata ainult hiti „Oh My Gosh“, sest tuli kontrollida legendaarset Sonic Youth’i oma „Daydream Nation“
kavaga, kes paraku siinkirjutajatele midagi ei pakkunud. Küll aga oli meeldejääv kogemata pealtkuuldud vestlus, mida kõnelejad pidasid vist juba teist korda: „Tule seksime seal taga pool, keegi ei näe, kõik vaatavad bändi ju. See oleks täpselt nagu vanasti.“
Superüllatuse tegi Múm,kelle viimase plaadi „Summer Make Good“ järgi oleks pidanud valmistuma meeldivaks uneks kivil, kuid kavas olnud tulevase plaadi lood oli täielik pidu, eriti kahe lauljaneiu ergutustantsu saatel. Olge valmis, 24. septembril tuleb Islandilt plaaditäis tantsu ja rõõmsat tuju nimega „Go Go Smear The Poison Ivy“.
Múm
Festivalimaratoni viimaseks maasikaks jäi Battles, math/post rock geeniused. Endine Helmeti trummar Stanier, kes praegu ka Tomahawkis, tegemas pisikese trummisetiga palju keerulisi rütme; Endine Don Cabarello kitarrist Williams tegemas oma tavalist trikki – mängimas kitarri ja sünti korraga; Tyondai Braxton omakorda veel lisamas hääli süntesaatoriga ja muidugi oma häälega sämplides. Ja kõige tipuks endine Lynx kitarrist Konopka, kes terve kontserdi roomas mööda lava, et paitada-vajutada-peksta kümneid pedaale põrandal. Iga lugu kui väike lahing.
Ei ole vist vaja mainida, et eduka Barcelona reisi juurde sobib ka natuke rummi, tekiila, õlle, likööri, euroseid veine…
painkiller & ivo