Kõik algas sellest, et meil Rene13’ga olid piletid Hurtsi kolmandale kontsertile Tallinnas, mida sai mitu kuud oodatud. Kui tähtis nädalavahetus lähenemas, hakkas seltskondades väga lugupeetud härrasmehe poolt tulema äärmiselt negatiivseid ja laveerivaid noote, nagu ei tähendaks see tuhandete Eesti tüdrukute lemmikbänd talle enam midagi. Nagu kirves oleks südamesse löödud, sõitsin siis üksi taksoga sinna kilukarpi, mis oli kontserdi alguseks noori juba täis, aga nii, et pooled istekohad jäid ikka tühjaks.

Fotograafid aeti 3 esimese loo ajaks aedikusse, kust pidi 2m kõrgusel olevad staare pildistama, jäin mõttese, kas sama skeem toimib ka, kui laval on kleitides naisterahvad. Ühesõnaga, tüdrukute kiljumine seal teiselpool tara on väga vali ja ise vaatasin, et mõnele teisele lambale selles aedikus otsa ei jookseks. Töö kiire ja korralik, saan pärast kolme lugu osta külma õlle ja show rahulikult istudes, mõtiskledes lõpuni vaadata.

Peale vanadele tuntud hittidele kõlasid ka tundmatud lood, mis peaks siis teoreetiliselt nende viimaselt plaadilt olema, sest seda ei ole jõudnud veel kuulata. Aga üldiselt pole häda, viiulitädi tõmbab härdaid noote ja teisel hetkel hakkab trummar möllama, Theo ja Adam esinevad väljapeetult nagu ikka. Lisalood ka veel ja siis istun taksosse, ajan sisseistumistasu ja kilomeetri hinna segamini ja saan koju jõudes korraliku arve. Õhtu lõpuks on need tuhanded noored vist õnnelikumad ja minul 1 sõber vähem.