Heilo Aadla – „Õunapuu“

Kirjutas kodutööstus
21-03-2009

Vähe on siin maailmas asju, mis on ilusamad kui oma esimest kuulamiskorda ootav värske CD-plaat. Vaikselt istub ta plaadiriiulis teiste uute albumite kõrval, ootamas aega, mil ta seal võetakse ning maailma eest kaitsvast kattekilest vabastatakse, tuues ta nõnda CD-plaadi igapäevaellu, mis koosneb mängijas kiirusel 300-500 rpm keerlemises ning ajapikku endale kriimude külge kogumises. Armid, mida kantakse uhkusega, tunnistamaks, et teda on kuulatud ning mööda linna kotipõhjas kaasa veetud. Kui aga CD omanik on siirdunud juba digiaega ja omab mp3-mängijat, koosneb CD elu plaadi kiirest ja intensiivsest rippimisest arvuti poolt ja rahulikust eksistentsist plaadiriiulis, kust aeg-ajalt võetakse ette retk kodusesse suurde muusikakeskusesse. Karbi esmasel avamisel tungib ninna see ainulaadne lõhnabukett, milles põimuvad kokku toores plastik ja plaadiraamatust immitsev töödeldud puidu aroom. Lõhnaelamus, mida on võimalik tunda vaid hetkeks, enne kui see mattub köögist tuleva praelõhna või laual asetseva avatud veini aroomi alla. Järgneb see kordumatu põnevus, mis valdab kuulajat, kui ta asetab plaadi esimest korda mängijasse ning vajutab play nuppu, täites nõnda teda ümbritseva keskkonna helidega. Kõik loetud arvustused ja netist kuulatud helinäited vajuvad tahaplaanile ootuse ees. Järgnevate minutite jooksul on igaüks meist kriitik, kes oma peas arvustab, kas kuuldu vastab ikka ootustele. On tegemist halvema või parema teosega võrreldes artisti eelnevate saavutustega ning millist toredat zhanrisilti on võimalik talle külge kleepida või isegi iseseisvalt välja mõelda.

Mina keskendun tavaliselt esmakordselt plaati kuulates pigem ”jah” ja ”ei” spektrile, hakates peast läbi laskma erinevaid muusikaga vähem või rohkem seotud situatsioone, ise samal ajal arutledes, kas antud plaat sobiks kujuteldava tegevuse juurde taustamuusikaks või mitte, lisades siin-seal vahele ka mõne uitmõtte. Nõnda toimisin ma ka Heilo Aadla debüütplaati ”Õunapuu” kuulates.

„Õunapuud“ kuulates ei ole võimalik suurtel rokkfestivalidel ennastunustavalt crowdsurf’ida. Ronida publikut lavast eristavale barjäärile ning enne, kui turvamehed su sealt alla tõmbavad, ees laiuvasse publikusse sukelduda, et siis vaikselt muusika taktis üle inimeste peade liikuda, ise samal ajal teades, et suhteliselt kindlalt kaotad sa antud aktsiooni käigus kogu oma taskus oleva peenraha. Kui mõni muusikasõber peaks nüüd ära märkima, et Blind Meloni Woodstock94 seti ajal oli akustiliste kitarride saatel võimalik väga hästi crowdsurf’ida, siis võiks ta arvestada, et Blind Melon kasutas siiski ka elektrilisi instrumente ning publik oli väga-väga pilves.

„Õunapuud“ ei saa kasutada soundtrack’ina, kui peale pangaröövi on plaanis kiire põgenemine autoga mööda maanteed. Vaiksel häälel ette kantud jutustused elust ja armastusest võivad autojuhil olukorras, kus gaasipedaal on vaja põhja suruda ja ennastunustatavalt sõita, tekitada hoopis vastupandamatu soovi pedaali vaid õrnalt puudutada ning põhjalikult lõdvestuda. Tegevused, mida põgenemisauto juht kindlasti endale lubada ei või.

„Õunapuu“ lood ei sobi taustaks fotonäitusele Ida-Eesti tööstuslinnade allakäigust 20. sajandi lõpus, mil varem Venemaale toodangut importinud hiigelettevõtted järjest oma uksi sulgesid ning metalliotsijate kaasabil ajapikku ahervaremeteks muutusid, jättes endast maha kummituslikud hiigeltootmishooned, mille tühjades aknaavades ulub nukralt tuul. ”Nukrad hetked” ja ”Marjoneti laul” võivad küll oma hinges peita seda lootusetust, mis vaatab vastu näituse mustvalgetelt fotodelt, kuid sisaldavad siiski väikest lootuseraasu, rikkudes nõnda fotokunstniku visiooni maadligi suruvast depressioonist.

Samas sobib „Õunapuu“ edukalt paljude muude tegevustega.

„Õunapuu“ võib plaadimängijasse panna, kui on plaanis veeta suvine pärastlõuna kuskil pisikese jõe kaldal õngitsedes. Sellisel ehk natukene liigagi ideaalsel suvelõunal kui sa vaatad, kuidas õngekork vaikselt üles-alla hulbib, kuid kala ei kavatsegi konku otsas olevat sööta võtta, vaid ujub sellest lihtsalt mööda. Teistel päevadel käiks selline teguviis kalamehele rämedalt närvidele, kuid sel päeval toob see esile pigem sellise mäh-emotsiooni ja teadmise, et kohalik külapood on ju kella 10ni lahti ning mingi kala sealt ikka koju lauale viimiseks saab.

„Õunapuu“ ei pruugi küll sobida taustaks pangaröövi järgsele intensiivsele autoga põgenemisele, küll aga sobib ta soundtrack’iks järgnevale stseenile, kus ”Evelyn Roe” saatel kusagil vaiksel kõrbemaanteel kergelt verised pangaröövlid mõlkis põgenemisautole nõjatudes oma saaki üle vaatavad ja korraks hinge tõmbavad. Kes toksib kinganinaga teest välja ulatuvaid kivisid, tuues endaga kaasa kerged tolmupilved. Kes aga istub vaikides seljaga vastu esiratast, vaatab kaugusse ning kisub suitsu.

Kõige enam aga sobib ”Õunapuud” kuulata siis, kui kunagi peaks tekkima soov demonstreerida mõnele välismaalasele, mismoodi kõlab uusim Eesti outsider–folk, mida vormitakse plaadile vaiksetes nurgatagustes uudishimulike silmade alt eemal. Lood, mis ei pruugi jõuda küll laiema avalikkuse huvisfääri, kuid leiavad endale alati kuulaja, kelle jaoks need muutuvad lahutamatuks osaks tema muusikakuulamisharjumusest.

Veel artikleid