Fields of the Nephilim ehk ka vanad kauboid tulistavad

Kirjutas Rene13
02-02-2008

Novembris tabas väga väikest osa maailmast väga suur šokk – lekkis informatsioon, et aastavahetusel on Soomes hirmsa hinna eest võimalik näha bändi, kellel võttis ühe intro kirjutamine aega ligi 20 aastat. Pärast seesuguse uudise väljakuulutamist panid majandusanalüütikud tähele, et just sel ajal tegi doonorneeru hind läbi järsu languse. Olukord lubas igati, et kitsavõitu kontserdisaalis kuuleb sel õhtul väga vähe soome, aga seevastu piisavalt igasuguseid muid Euroopa keeli, kuna tegu oli selle salapärase kollektiivi teise kontserdiga sel aastal, mis omakorda tähendas teist ülesastumist seitsme aasta jooksul. Sellele lisas veel omakorda võlu tõsiasi, et veel väiksem osa maailmast teadis, missuguses koosseisus täpselt üles astutakse. Kõik oli lahtine – peale fakti, et esinetakse ja lauljaks on endiselt hr Salapärane.

Tänapäevaks on Fields of the Nephilim peaasjalikult suure visionääri Carl McCoy sooloettevõtmine ja lisapillimehed on siit-sealt renditud. Üsna tundmatud nimed, kui The Prodigy taustaga kitarrimees, koomikunimega Gizz Butt välja arvata. Otsus, et aasta teine eksklusiivkontsert Soomes tehakse, olla seotud McCoy külmalembusega, teistel (märksa usaldusväärsematel) andmetel aga hoopistükkis Ville Valo algatusvõimega, kuna kontsert toimus Helldone’i festivali raames, mida ansambel HIM juba mõnda aega korraldada suvatseb. See asjaolu ei andnud pikka aega bändi austajatele asu, kuni lõpuks helgemate peade poolt seesamune külmalembuse teooria, millega kõik rahule jäid, välja pakuti.

Võrreldes kevadise Londoni taastulekukontserdiga, mis kandis peenemat nime "24th Moment", oli Helsingis selget edasiminekut tunda. Muusikud olid äratuntavalt bändistunud – läbi masinatossuloori nähtud kaabustatud figuurid reetsid, et Carl oli sedakorda bändiliikmetel oma garderoobis pisut ringi lubanud vaadata. Kuigi tänu tossumasinaoperaatori kergele päästikusõrmele on siiamaani saladuseks, kas selline privileeg ka trummaril oli või kas laval üldse trummar oli.

Seega algas kõik paljulubavalt – avamänguks ei olnud enam Ennio Morricone’i loo "Harmonica Man" töötlus, vaid viimase albumi sissejuhatav pala "Shroud". Seejärel samalt plaadilt sekundipealt äratuntav "Straight to the light", aga ühe suure erinevusega. Kui Nephilimi viimane album kõlas paljude austajate jaoks liiga metal, siis tol õhtul võis aimata, mis teemal tulevased vaidlused olema hakkavad. Sest maailma heavy-vabariigis nr 1 oli ka Nephilim ise märkimisväärselt raskemaks muutunud. Isegi sellised vanad "hitid" nagu "For Her Light" albumilt "Elizium", mida on kirjeldatud kui hipikvaliteedita Pink Floydi, ja vast kuulsaim pala "Psychonaut" olid senise "unistava" ja "õhulise" aura minetanud ja omandanud märksa närvilisema ja agressiivsema näo. Seda on varemgi juhtunud – pärast FotNi laialiminekut asutas McCoy imekiirelt koos endise FotNi bassimehe Tony Pettittiga projekti nimega The Nefilim, mille loomingu kohta võib öelda industrial. Kui täpsem olla, siis suisa okultistlik industrial. Seega vana hundi jaoks varem märgistatud territoorium.

Suuresti tänu soomlaste väga omapärasele lähenemisele mõistele "väljamüüdud saal" õnnestus saalis identifitseerida vähemalt ühe hispaanlase, paar sakslast ja salkkond ameeriklasi, kes oma sõnul olid tulnud vaatama "seda vana kauboigooti asja". Neil ei tulnud pettuda, laval oli tõepoolest "vana kauboigooti asi", "vana hea" suisa, kuna tundub, et McCoy lavakostüüm ei ole alates aastast 1990 mainimisväärselt muutunud. Aga siiski ei maksa "vana hea" järgi teha oletusi, nagu oleks bänd paar päeva enne kontserti formaldehüüdist välja võetud, et poolteist tundi laval nostalgitseda ja vana rasva peal pisut praadida. Bänd oli laval elus – justkui oleksid nad aastaid koos tegutsenud. Sealjuures on igasuguse lavašõu ning tühja karglemise puudumine seletatav kuulsa kauboide napisõnalisusega, ütlemata jätmisega, millest kõik kohalolnud sõnumi "Jääge ootama valitud ülesastumisi ka tulevikus, olgu või teisel pool maailma, senikaua kuni see teisel pool maailma kaugemal kui paartuhat kilomeetrit ei asu" välja lugesid.

Ühtlasi tänan Ivo, kes merereisil Talsinki põhjakaldale minu tühja loba ajamist, rummi- ja tekiilaisu leevendada aitas.

Veel artikleid