Kõnnin kesksuvisel pühapäeval üle Tartu raekoja platsi. Raekoja kell lööb laisalt kaksteist lööki ning munakivid õhkavad täie rauaga tagasi seda kolmekümmet soojakraadi, mida pilvitust taevast päike nende poole kütab. Õhk virvendab. Te ju kujutate ette, kui palju on antud tingimustel peale minu olendeid, kes liiguvad samaaegselt mu vaateulatuses? Täpselt kaks tuvi ja üks maailmakodanikust kohalik poeet, kes ilmub tuikudes välja kuskilt Illeka poolt, pomiseb tervituse ja kaob, nagu oleks kuuma õhku auranud. Longin edasi üle Toomemäe.
Mälestuspilt, mis kuulub nende unustamatute ja kibemagusate hulka, mille meenutamine toob mõnikord näole mõnusa muige ja igatsuse ning teinekord paneb inetuid sõnu ütlema nimetatud Emajõe äärse linnakese aadressil.
Ma ei väida, et Eva Mitreikina debüütplaadi mulle kuulata-arvustada andmine oleks otsekui pärlite sigade ette heitmine. Leian sealt hinnatavaid momente küll. Aga see muusika toimib minu puhul samamoodi, nagu eelnev mälestuskilluke – sisaldab samaaegselt midagi imeilusat, kuid samas ka palju, noh, mitte otse ropendamapanevat, aga arusaamatut ja ärritavat. Ja ärritavat kindlasti mitte põnevusttekitaval kombel.
Plaadi mitmekordsel läbikuulamisel avastan seal ka isikliku maitsemeele jaoks kindla seaduspära. Minu jaoks toimivad enamasti lood, mis on eriti tekstide osas Mitreikina enese looming. Täiesti vastuvõetamatute hulka võin kohe liigitada need, mis loodud juba eelpoolmainitud Indrek Hirve tekstidele. Ning lisaks on Hirve tekstiga pala „Teater“ temaatika-meeleoluga haakuv Mitreikina enda loodud „Kino“ kohutavaim lugu plaadil – sisaldades kõige koledamal moel kampsunlikult targutavat stiili a’la Jää-äär, Dagö või Indigolapsed. Igal juhul teinekord võiks pikemad arutlused vetsupaberi teemadel msn-is sõbrannale ära rääkida, kui muidu ei saa.
Samas mõjus mulle pigem positiivselt „Anastasia“, mis on tekstiliselt lõik Vladimir Megre kirjutatud raamatust, milles mees edastab Siberi teadmanaise Anastasia eluvaateid ja õpetusi. Kunagi rääkis mulle Anastasia-raamatu(te)st üks tuttav naisterahvas, kes pani mu heldima õhinal esitatud teabest selle kohta, kuidas oravad õpetasid Anastasiat. Sellise kasina, kuid piisavalt jabura taustateabega varustatult, muutus antud lugu mulle kohe huvitavamaks. Tegelikult on Mitreikina tõlgendus Anastasia loost natuke sedamoodi kelmika alatooniga, nagu oleks ka seal oravate käpp mängus. Kusjuures rõhutatult venepärase artistinimega lauljannalt oleks ma vene keele kasutamist rohkem oodanud kui ainult see üks lugu, eriti nende paari inglisekeelse asemel, mis ei ole küll halvad, aga muust ka mitte kuidagi esiletõusvad.
Lugude „Tähed“, mis on mu personaalne ülilemmik, „Ei üksi olleski“ ja „Narr“, põhjal võin samas öelda, et Mitreikinale sobib ikkagi kõige paremini oma laulud otsast lõpuni ise luua ja läbi elada, siis see mõjub ka (vähemalt minusugusele) kuulajale. Tekst tundub kohe märksa usutavam ja tõelisem. „Tähed“ puhul on mul alati tunne, nagu ma tõuseks lausa füüsiliselt õhku. „Ei üksi olleski“ ja Tätte saarevahi lugusid meenutav „Narr“ on samas nii sügavalt ilus-isikliku meeleoluga, mis tekitab sellise pitsitava meeldiv-ebamugava tunde, nagu keegi oleks oma hinge su ees täiesti siiralt laiali laotanud ja sa ei tea täpselt, kuidas sa peaks sellele reageerima.
Ka kõigist plussidest hoolimata leian, et ka sellises mõtisklev-äraolevas muusikas peaks olema kasvõi terake hoogu ja jõudu a’la Kate Bush või P.J.Harvey. Antud kujul mulle küll mõned lood väga-väga meeldivad, aga terve plaaditäiena jääb see minu jaoks natuke plassiks ja hingetuks.