Docpoint: Et oleks millestki rääkida ja midagi meenutada

Kirjutas tess
Sildid
24-01-2011

Eelmisel aastal üliedukalt alustanud dokfilmifestival Docpoint on tagasi ning rõõmustab 28.-30. jaanuarini jälle kõigi filmihuviliste ja kinosõprade meeli. Nüüd juba kolmele päevale veninud ja seega ka laienenud valikuga kinoprogrammi saab nautida kino Sõprus ja KUMU Auditooriumi saalides.

Tänavu juba 10. sünnipäeva pidava Helsingi emafestivali mastaapsest kavast on valitud välja 28 filmi, millest enamik on valminud eelmisel aastal, nii et uut ja huvitavat peaks pakutud valikus dokfilmihuvilise jaoks olema küllaga. Docpointi üks korraldajatest, Tristan Priimägi sõnas filmide valikukriteeriume kommenteerides, et esimene ja kõige olulisem nõue oli, et film oleks hea. „Eks see ole muidugi maitse asi, aga meie arvates võtsime Soome programmist ikka kõik vajalikud asjad ära. Kokkuvõttes jäi saamata ainult paar filmi, mida oleks tahtnud, enamuse saime kätte.“

Festivalile on ka lisaks oodata mitmeid põnevaid külalisi, kellest märkimisväärsemaiks peab Tristan Tšehhist pärit režissööri Helena Třeštíková saabumist. „Temalt näitame ka kolme tema viimast filmi – “Marcela”, “Rene” ja “Katka”. Täiesti erakordsed filmid just seetõttu, et igaühes neist on subjekti jälgitud paarikümne aasta jooksul.“ Midagi eraldi välja tuua ta esialgu festivali kavast ei soovi, kuid mõned diplomaatiliselt soovituslikud märksõnad pudenevad siiski: „Ise tõstaks veel esile ehk selliseid filmid nagu “Inside Job”, mis räägib Wall Streeti börsikrahhi tagamaadest, “Kinshasa sümfoonia” jutustab klassikalise muusika orkestrist Kongos, “Viinavabrik” – armastuse võimalikkusest Samaara oblastis, “Perekonnainstinkt”, mis on Läti agrosotsiaalporn kuubis, “Hundi kurk”, mis on seda tüüpi poeesia umbes, nagu oli meil eelmisel aastal programmis “Putukate elu”, siis… ühesõnaga ma võin siin terve programmi praegu ette lugeda, sest seekord on raske midagi eelistada. “12th & Delaware” ja “Roheline laine” on ka näiteks väga head,“ ongi Tristan ühe hingetõmbega ette vuristanud pea kolmandiku festivali kavast.

Programmist, mille teemadering ulatub õõvastavatest poliitmängudest, määndunud ääremaadele hukkuma unustatud olenditest, lõppematust inimlikust traagikast killukese suve ja hea-tuju-filmini mees-sünkroonujujatest, on Rada7 lühitutvustuseks välja valinud viis, mida ühe peateemana läbib muusika.

Rootsi, Soome, Kuuba ja (üllatus-üllatus) Eesti koostööfilmina valminud „Cubaton“, on ühtlasi valitud ka festivali avafilmiks. Eksootilise filmi kaasprodutsendiks on põneval kombel eestlane Margus Õunapuu ja Film Tower Kuubis. „Me tahtsime väga Eesti filmi avafilmiks ja see sobib eriti hästi, kuna on selline dünaamiline, värviline, kerge film. Nende Eesti filmidega on tegelikult suhteliselt raske, sest oleme ju kohe peale PÖFF-i ja arusaadavalt näidatakse seal kogu aasta Eesti dokiparemik ära. Seekord aga leidsime uute hulgast lausa kaks, mis meie arvates programmi lisamist väärisid – juba mainitud “Cubaton” ja Lennart Merist, kui dokumentalistist rääkiv “Tantsud Linnuteele”, põhjendab Tritse avafilmi valikut.

„Cubatonis“ on rohkelt helisid, värvikaid tegelasi ja Kuuba kirevat, lärmakat ja südamlikku eluolu. Peategelaseks on noor arst, artistinimega el Medico, kes tunneb, et tema tõeliseks kutsumuseks on muusika. Loomulikult ei saa tema otsused kerged olema ja arvatavasti tänu oma haridusele ja intelligentsusele suudab ta ka ühel hetkel tema ümber kuhjuvast tunnete, võõraste ambitsioonide, rahamaailma hoobade ja pealesunnitud pretensioonikuse virrvarrist iseendana välja ujuda. Kummalisel kombel on arvatavasti filmitegijate soov kõigi tegelaste ja olukordade suhtes objektiivseks jääda tekitanud ühelt poolelt järsult teisale kalduva pendelefekti, mis tekitab segadust veel ka hiljem filmile tagasi mõeldes. Samas on film hästi tehtud ja kindlasti põnev vaatamine, taustaks rütmikas reggaeton ja energilised kuubalased ning kuumad tantsutüdrukud.

Värvikatele Kuuba rütmidele ei jää mitte kuidagi alla eelpool juba ära mainitud palju kiidusõnu pälvinud ja ohtralt auhinnatud „Kinshasa sümfoonia“. Lugu maailma üheks kõige vaesemaks peetavas linnas juba aastaid tegutsevast iseõppinud mängijatest koosnevast orkestrist, kes hoolimata argimuredest treenivad väsimatult ja vaimustunult Viini klassikute või Carl Orffi kaelamurdvaid meloodiaid pillidel, mis tihtipeale on ise ka kättesaadavatest materjalidest valmis ehitatud.

Kongo sümfoonikute juurest liigub teemadering nüüdisklassika heliloojate mõtisklustele. Lätlaste eelmisel aastal valminud film portreteerib 2008. aastal toimunud suursündmust “World Sun Songs”. Tunnustatud Läti noortekoori dirigent Maris Sirmais pöördus maailma eri otstest pärit seitsmeteistkümne nüüdismuusika tipphelilooja poole ja palus neil kirjutada teosed, mis oleksid inspireeritud päikesest. Sündmus ise oli muidugi palju mastaapsem, kui see killuke filmilinti meile näidata jõuab, kuid eesmärk ei olegi olnud püüda liiga suurt tükki, vaid pigem valida süvenemine. Film jälgib õrnalt ja tundlikult üht etappi mitme praegusaja tunnustatuima helilooja loomisteel, astudes “siin päikese all” kaamera abil lähemale inimestele, kelle jaoks kogu maailm kõneleb läbi muusika.

„José Gonzáleze ebaharilik harilik elu“, mille filmimiseks kulunud kolme aasta jooksul on kaamera kulgenud muusik José Gonzáleze kõrval ja temaga koos, kodus, kontserdil, reisidel. Sellest materjalist on kokku pandud tema muusikaga suurepäraselt haakuv unenäoline lugu, millesse on miksitud vastandina ülikonkreetse stiiliga animeeritud lõigukesed tema varasemast elukäigust ning mitte kuskilt algavad ja samasugusesse ebamäärasusse suubuvad filosoofilised mõtiskluskatked. José elu konkreetsete daatumite, sündmuste ja detailide kohta saab sellest filmist ülivähe teada, küll aga aitab see võibolla paremini haakuda tema ebamaise kõlaga heliloominguga. Tegemist on mõnusa, algusest lõpuni ilma ühegi teravama punktita kulgemislooga, mis saab olema arvatavasti iga tõsise indimehe konkurentsitu lemmik.

Kui aga kõik unenäolisusele viitav sind momentselt magama paneb ja isegi sõna indie sulle momentse tülgastusreaktsiooni tekitab ning sa eelistad midagi elujõulist, kiiret ja lärmakat, siis tasub loomulikult vaatama minna lakoonilise nimega filmi „Lemmy“, Motörheadi ninamehest Lemmy Kilmisterist. Mehest, kelle kohta pudeneb ülivõrdelisi ja imetlevaid lauseid sületäite kaupa, kuid kes ei näi sellest kõige vähematki loksutatud olevat ning kulgeb läbi elu stiilis ja tempos, mille kätte enamik meist juba ammu surnud oleks. Samas ma usun, et Bernard Sumneri poolt pillatud pooliroonilisest lausest „He’s like national treasure. He’s like dirty version of the queen.“, oskaks ta jällegi inglise džentelmenina lugu pidada.

Kartus, et tegemist on jälle kord tavapärase, erinevatest lausekatketest ja paarikümnesekundilistest kontserdijuppidest kokku monteeritud kiire soustiga, milliseks rokifilmid tihtipeale kujunevad, põrmustub mu metsikuks heameeleks hetkel, mil lindile on saadud üsna pikk isa-poja üksteist toetav suurepärase ja uskumatu tekstiga monoloog. Õnneks on filmitegijail jagunud oidu hinge kinni pidades see kõik üles filmida ja ühes tükis ka filmi panna. Ühesõnaga, tegemist on tempokalt kulgeva rokenroll-looga, mille režissöör ei ole kartnud headel stseenidel ja situatsioonidel ning kontsertülesvõtetel ka pikemalt peatuda.

Vähegi nirumat inglise keelt omavat vaatajat peab muidugi ka ette hoiatama, et film sisaldab vähemalt kahte inglise päritolu vanameest, kes ei suuda ühtegi kuradi sõna välja hääldada ilma, et see kõlaks, nagu nad hoiaks suus kuuma kartulit. Aga see tähendab lihtsalt seda, et te olete sunnitud seda filmi mitu korda vaatama, sest vaatamata jätta ei saa.

Kuigi ma ei kahtlegi, et kõik eelpoolkirjutatu on teid juba veennud jaanuari viimast nädalalõppu kinos veetma, olgu lõpetuseks tsiteeritud veelkord Docpointi korraldusmeeskanna liiget: „Ma sooviks, et inimesed tuleks filme vaatama ja saaks neist mingisuguse esteetilise elamuse. Et oleks millestki rääkida ja midagi meenutada. Nii et lõpetuseks, tulge kinno, soovitan meie programmi ja pilet maksab ainult 1.60!“

Docpoint festivali kava ja info leiate kodulehelt – www.docpoint.ee

Veel artikleid