Külastasin jaanuaris Euroopa suurimat talendifestivali Eurosonic Noorderslag, mis toimub Hollandis Groningenis. Kuna kammisin programmi põhjalikult läbi, siis jagaksin subjektiivselt, kiirelt ja üldistavalt endale kõrva jäänud vanadest ja uutest tuttavatest valiku teilegi avastamisrõõmuks.
Biffy Clyro on minust siiani igati mööda läinud, ma olen neid kuulnud, kuid mitte kunagi kuulama jäänud. Küll aga on mulle silma jäänud, kuidas nende livesid kiidetakse – sellest aastast ka tegu NME suvefestarite top 3 livebändiga rahvahääletuse tulemusena. See tekitas huvi. Kontserdile plaanisin minna võimalikult puhta lehena, kodus kuulasin neid vaid põgusalt ja igasugustest live-videotest hoidusin. Pean möönma, et ei tekitanud see põgus kuulamine erilist emotsiooni. Viimane katse oli veel enne Rock Cafesse liikumist… endiselt ei midagi. Kui nad aga kell 21.00 lavale ilmusid, ei tundnud neid nagu äragi.
Läinud kolmapäeval suutis Alice Cooper anda samal ajahetkel kaks erinevat kontserti – ühe rokk-kontserdi ja ühe teatrietenduse.
Järjekordne muinaslugu muusikas on saanud oma loogilise järje, televisioonist tuttav hääl on konserveeritud kujul igaühe jaoks lähimast hästivarustatud kauplusest saadaval. Artikkel uurib aasta ühe enimräägitava kodumaise bändi, Facelift Deeri, debüütalbumi varal, teismelistelt eakaaslastele toodetava muusika toimimisloogikat ja püüab arvata, millest koosneb mustvalgelt demokraatia printsiipe järgides loodud staar. Artikkel ei spekuleeri teemadel, kas muinasjutt jätkub ja kas neist võiks saada tulevased klassikud.
Eesti elektroonilise muusika huviline on ennast ilmselt avastanud pealesunnitud dieedilt aktuaalsete artistide nägemisest elusal kujul. Kui ehk välja arvata drum’n’bass ja mõned aastad tagasi ka dubstep, siis muid elektroonilise muusika tipptegijaid praegu just märkimisväärsel hulgal Eestisse ei satu. No järelikult tuleb siis ise kätte võtta ja sõita kuhugi, kust nad üles leiab ning suvefestivali formaat on ilmselt parim võimalus enam-vähem mõistliku rahaga võimalikult palju ära näha.
Teisipäeval, 3. septembril kell 22.10, ehk juba homme, ETV vahendusel linastuv film on korralik moodne reklaamdokk, mis sobib hästi nii neile, kellest seni Winny Puhh täiesti mööda miskipärast on läinud, kui juba vanale tuttavale. Veidi alla tunni kestvas filmis alustatakse päris algusest ning seletatakse väledalt tausta, antakse aega üksteisele õlale patsutada, heidetakse Eesti Laulul toimunu üle veelkord veidi nalja, tehakse Owensi esitlusel ülesastumise tähtsus arusaadavaks ning peab ütlema, et kruvitakse enne kõrghetke ka vaataja jaoks pinge üles.
Et siis Blixa Bargeld ja Nick Cave ühel ülelahefestaril… Et muidu kuulu järgi olevat Flow Festival selline hipsterifestival, kohutavalt palju rahvast ja kõik kole kaootiline. Aga noh. Bargeld ja Cave… Hää küll. Lähme. Seda enam, et kogu oma paarikümneaastase fännistaaži juures pole ma The Bad Seedsi oma ihusilmaga veel näinudki. Kisub juba piinlikuks…
Depeche Mode on teema, millest enamikel on juba ammu küllalt, aga see ei heiduta neid, kes jaksasid mitu päeva bussiga sõita, et jõuda kontsertidele Vilniuses ja Minskis. EDMFK on väljasõite organiseerinud alates sellest, kui DM ilmutas singlite kogumiku plaadi ja 1998 aasta tuuri Tartust alustas – unustamatud ja ajalooõpikutesse kirjutatud aastad. Väljasõidud on alati lõbusad ja liiga hästi organiseeritud. Seekordse avanguga kuulutati sel aastal peale plaadi ilmumist välja ligi 30 kontserti Euroopas, sealhulgas meile lihtsaim Vilnius ja kohe peale seda Minsk. Riski ei saanud võtta, pidi minema. Ühesõnaga see elupikk sissejuhatus kokku võtta – 26. juulil alustas 1 suur buss ja 1 väike buss teed Vilniusse.
Esmakordselt kolmepäevasena toimunud Positivus festival pakkus huvitava muusikakompoti, millest igaüks nii mõndagi huvitavat avastada võis. Lisaks veel igasugu vähem või rohkem kultuurilist meelelahutust. Kaarel Kärner käis Rada7.ee mahitusel eestlaste lemmik muusikafestaril ning kirjutas ja pildistas kõik nähtu üles.