Howls of Winter is Coming

23-02-2018 | kirjutas: Tristan Priimägi

Sattusin oma sõbra, Serbia filmifestivali korraldajaga, rääkima sellest, kuidas igal aastal algab avapressikonverents täpselt ühe ja sama totrusega, mõttetu arupärimisega: „Noh, mis teil siis sel aastal uut on?“. Jõudsime tõdemuseni, et sellele standardküsimusele on ainult üks õige standardvastus: „Kõik on uus!“. Kõik filmid on uued ja neid näidatakse esimest korda. Mida te veel tahate. Kas siis sellest tõepoolest ei piisa?
Sama vastust tahaks kasutada ka tänavuse viienda bläkifestivali Howls of Winter kohta. Kõik bändid olid uued. Muus osas oli jumalale (või ilmselt pigem kellelegi teisele) tänu asi suhteliselt samasugune. Sama tore rahvas, sama täpne korraldus, sama usaldusväärne line-up. Vaikselt kasvab kõik, nimekiri tundub igal aastal olevat veidi aukartustäratavam ja pealtnäha oli ka inimesi rohkelt. Kohati oli maja ikka täitsa täis.

Foto: Marko Kivimäe

Surm annab sooja

Juba mitmendat aastat järjest tekitab Howls of Winteri soojenduspäev edukalt sooja- ja külmavärinaid vaheldumisi, sest ühed kõige huvitavamad artistid esinevad justkui festivali eel, paaribändisel avaõhtul, keset nädalat. Võib-olla on nädalapäevaks lihtsam leida sellise kaaluga nimesid? Olgu, kuidas on, ei taha seda head minekut küll oma susimisega kuidagi ära lõhkuda, sest eelmiste aastate elust suurematele kahemehebändidele Inquisition ja Urfaust, lisandus tänavusel warm-up’il selline nimi nagu islandlaste Svartidauði.
Ehk oli tema mõju sellevõrra tugevam, et eelmised kaks esinejat selgelt alles proovisid rahvast ja kippusid avalikule tähelepanule pigem ebakindlalt alla vanduma, publiku üle kontrolli saavutamata. Olgu öeldud juba siin üks tõdemus, mis kehtib kogu selle loo jooksul: pika festivali stoori ja mulje on iga külastaja jaoks sadade võimalike variatsioonidega, ja iga kogemus unikaalne. Kõrg- ja madalhetkede osas ollakse ehk rohkem ühel nõul, aga kõik see, mis jääb nende kahe äärmuse vahele (ehk siis valdav enamus programmist), sõltub täiesti suvalistest teguritest nagu joobeaste, tähelepanuvõime, erinevad segajad jms. Sellepärast ei tasu ehmatada, kui miski täiesti teistmoodi meeles on.
Avapäeva avabändilgi, nimega Disillumination, polnud väga viga. Midagi eriti meelde ei jäänud peale selle, et näo ees rätikutega vene mehed mängisid sellist sürreaalset ja bassist death-black keedust nagu teevad kõik need omavahel segiminevad A-tähega Kanada bändid nagu Antediluvian, Auroch, Mitochondrion (no okei, see ei ole A-tähega) jne. Sümpaatne. Üks demo seni väljas, eks näis, mis edasi.
Teisele bändile nimega Victim Path Valgevenest võiks sildiks panna laias laastus suicidal black metal – kurvad ja pikad itkud ja laulja huilgas sellele alastiilile sobivalt nii nagu tal valutaks kuskilt. Päris kulu- ja ajaefektiivne tundus muidu suht metalcore-välimusega laulja viis panna endale vahepeal ette näomaalingutega mask! Ei mingit mökerdamist: mask ette, mask maha. Üks kidramees fantaseeris aga eriti akustiliste kohtade peal sellest, kuidas ta on šampoonireklaamis. Eks pidime meiegi seda koos temaga tegema. Olen end kontserte vaadates kohati avastanud, et kui tahaks korraga kritiseerida ja heatahtlik olla, siis ütlen umbes midagi, et „ilmselt on plaadi pealt parem“. Antud juhul nii tundubki olevat, sest Victim Pathi paljud akustilised vahekohad on ilmselt neile natuke keerulised ära mängida (või nad olid lihtsalt kanged veidi) ja lood lagunesid laiali.


Ja õhtu lõpetuseks siis üks ikka tänaseid täielikke tipp-bände black metalis, Svartidauði. Kuigi nimi tundub vägagi harjumuspärane – islandikeelsele „Mustale surmale“ on ju kõrvale panna nii soomlaste kvlt Musta Surma kui HOW’ilgi käinud venelaste Blackdeath –, on nende muusika ikkagi väga sürreaalne tripp kuskile mõistusekaotuse äärealadele. Jah, mõistusega seoses... Tekkiski tunne neid kogedes (mitte vaadates ega kuulates), et uue laine black metal on väga suuresti muutunud veelgi kehakaugemaks kui seda oli teine laine 80ndate klassikabändidega võrreldes. Ehk siis black metal pakub mingis mõttes järjest vähem kehalist naudingut. Kui roki ülesanne on ju suuresti tuua välja loom inimese sees ja panna teda liigutama oma keha metsikul, kontrollimatul viisil, siis on suur osa uuest bläkist pigem headtrip, kogetav mitte niivõrd isegi rokina vaid nii nagu kuulatakse klassikat, avangardi või noise’i. Eks igaühele oma, aga Svartidauði laiv tõmbab mul nagu kivisse või transsi, üldse raske oli kuidagipidi liigutada. Kõikusin seal nagu luukere tuules ja ajataju kadus täitsa ära nagu paremate kontsertide puhul ikka. Warm-up traditsioon sai igatahes au sees hoitud. Meenus kuuldud-õpetatud islandikeelne fraas „þetta reddast“, ehk kõik läheb korda. Nädalavahetus on kindlates kätes.

Sookollid ja soorollid

AsagraumAsagraumFoto: Marko Kivimäe
Kuidas ma iganes ka ei püüdnud, jõudsin vast kohale Eesti oma Edasi viimaseks kolmandikuks, aga selle põhjal tundus, et neil seal päris plaanipäraselt kõik ei kulgenud ja kitarr, trummid ning rütmimasin otsisid teineteist taga mööda lava, aga väga tihti ei kohtunud. Igatahes on võimalus Edasit mul ja teil kõigil näha uuesti märtsikuus Snakehouse’is fantastilise lineupiga, koos Ride for Revenge’i ja Oksennusega. Kohustuslik. Ole seal, või ole ruut. Vähemalt sain müügiletist Edasi eraldi selleks puhuks tehtud kasseti, kus peal on valitud lood noviitsidele selle bändiga tutvumiseks, ja intervjuu, mille kohta ütles bändi liige, et ma „kukun tooli pealt maha“, kui seda kuulen. Olengi püüdnud vaimu valmis panna selleks puhuks, äkki olen nädalavahetusel valmis võitlema gravitatsiooniga.
Kahest järgnenud Soome bändist esimene – Kval, suutis oma hõreda ja melanhoolse doom blackiga mingi meeleolu luua küll. Vaatasin, et isegi nende plaadifirma nimi on Hypnotic Dirge, ehk hüpnootiline hala. Punane valgus ja selline skeletal kõlapilt mõjusid hästi, kuni ühtäkki hüppas poole peal lavale üks ortodoksne bläkitont mõnest alternatiivreaalsuses eksisteerivast Nõukogude Eesti telelavastusest (ütleme, et nagu segu Kivinõiast ja Mõmmi aabitsa Karuisast), maaling näos, mingi õujee karjumisega, mis lõi senise hüpnoosi küll kildudeks. Olin täitsa rabatud ja sellest ma enam tagasi tulla ei osanudki. Ka bänd tundus segaduses olevat, tegi sekka mingid imelikud kiired umptsa-lood ja lõpetas üsna kuulsusetult. Aga midagi seal nagu oli. Plaati taustaks kuulates tuleb tõdeda taas, et „plaat on parem“.
Järgmiste soomlaste, Malumi, jaoks algab ilmselt suurepärane aasta. Uus plaat ilmus vinüülil vähem kui kuu tagasi, aga juba underground kahiseb ja nimi levib. Minul aga läheb õnnetult sel festivalil alati üks bänd või paar mingi käiguvahetuse tõttu kaduma, et lihtsalt kuulad ja ei jõua kohale, kuigi tean, et peaks sobima. Eelmisel aastal sama asi Kalmankantajaga, mis on ju tegelikult isegi väga hea bänd, ja nüüd Malum. Seda peaks vast kommenteerima keegi, kellel aju ära ei külmunud nende esinemise ajal.
Päris hästi mõjus aga eestlaste (või noh pigem vist eesti venelaste) Winter Night Overture, kes andis 90ndatel välja kolm paarikümneminutist kassetti (kellel keskmist üle, andke teada!) ja nüüd tuli taas kokku üle maeiteakuipika aja, et uuesti laivi teha. Ma ei saa sellest vandenõuteooriast lahti, et varem tehtud bläkk on kõla poolest erinev, kuidagi külgetõmbavam oma käikudelt. Võib-olla siis „kehalisem“ nagu ma enne välja pakkusin. Ka WNO on kuidagi tummisem ja mitte nii melanhoolne kui uuemad bändid tihti on (ka nii sellele eelnenud Kval ja Malum), aga natuke rohkem rokilik. Mulle sobis päris hästi, sõber jalutas kõrvalt minema, et ei viitsi eriti kuulata. Nagu ma ütlesin: erinevad kogemused, erinevad kõverad.
Nüüd hakkas õhtune hititsoon vaikselt kätte jõudma ja ehk kõige rohkem vaidlusi põhjustanud kaks hollandi bändi järgmised. Infinity on üks legendaarsemaid bläkibände Hollandis (esimene demo 1998) – riigis, mis alles nüüd hakkab laiemat tuntust leidma selles teemas – parematest meenuvad ehk Laster, Wederganger, Iskandr, Vaal... Lavale tulevad kolm meest nagu mingist VHS-minevikust, totaalsed kapid, paljad ülakehad, nahkvestid ja -püksid. Selge see, et selline Manowari-setup võib väheusklikuma eemale peletada ja mõne mehe enesekindluse kõikuma lüüa. See näeb veits välja nagu muinasjutt, kus Barbar Conan, Sam Raimi seriaali Herakles ja Ragnar Lothbrok hakkasid koos bändi tegema. Aga musa mulle väga meeldib, pigem skandinaavialikult meloodiline (Rootsi?), aga jõuga tampiv värk, veidi Rotting Christi peale. Peale paarikümmet tegutsemisaastat on hea näha, kuidas uus plaat tundub täiesti adekvaatne („Hybris“ tuli välja eelmisel aastal) ja noh, see ainus algliige, trummar-laulja Balgradon Xul on suht võimsalt karikatuurne. Hiljem võtan autogramme ja kinnitan, et oskab siiski nii kirjutada kui nalja visata. Nende laivi ajal ilmub taas välja ka eelmise päeva Valgevene šampoonimees, kes panustab festivalielamusse ainsad stagedived, lavamehed, helimehed ja turvamehed kõik võitlevad selle põneva hetke ajal au pärast teda lavalt alla lükata.
Kui Infinity oli maskuliinsuse show, siis järgmine hollandi grupp Asagraum on sootuks naistebänd. See tirib mu üsna sisse, kuidagi sobib naiseliku ettearvamatusega see nõelav, terav ja samas salakavalate põimuvate riffidega musa. Küsimus, kas Infinity naistebändina ja Asagraum meestebändina oleksid sama head? Muusikana küll, aga tahes-tahtmata moodustavad laivi ajal muusikaga terviku valgus, lavaline olek, välimus. Heal juhul annavad juurde, halval võtavad maha. Kui aga vaadata Asagraumi lauljat suitsu sees seismas, kitarr kaelas, meenutab ta veidi Shivat ja veidi Medusat, noh igatahes mingit mütoloogilist peletist, kellest midagi head oodata ei ole. Väga hea ja võimas, kuidagi vanakooli kuri elamus. Mitmed meessoost isikud pole minuga nõus ja küsitakse: kas see meeldiks mulle samapalju ka siis, kui see poleks naistebänd? Legit küsimus, aga jätan vastu küsimata: kas sa küsiks minult sama, kui tegemist oleks olnud meestega?
MisþyrmingMisþyrmingFoto: Marko Kivimäe
Õhtu nael on aga ka üks minu lemmikuid, veel ühed islandlased Misþyrming (ehk Misthyrming, ehk midagi sellist nagu umbes väärkohtlemine eesti keeles). Svartidauðiga võrreldes on see pea sama kaootiline ja ehk natuke veel agressiivsem, aga paradoksaalselt samal ajal ka meloodilisem. Nende seni ainuke täispikk võiks kindlasti olla selle stiili uute asjade kohustuslikus nimekirjas ja see viib mul katuse nii maha oma intensiivsusega, et mul tekib mingil hetkel vajadus ennast sellest manamisest välja murda ja minema joosta. Taas täiesti kehaväline kogemus. Müra ja meloodia sellises koosluses, et ühel hetkel hakkad nägema selle orkaani sees „silma“, ehk kohta, kus on vastupidiselt täiesti vaikne.

Tusameele talv

Viimane päev algab kohe kõva pauguga vastu vahtimist, veel üks bänd, keda olen ehk kõige rohkem näha tahtnud, soomlaste Havukruunu – ülimalt tugeva reputatsiooni endale kiiresti välja sebinud bänd, mis on nagu segu vanakooli hevimetalist, hard rockist ja black metalist. Laulja-kitarrist Stefan on tõeline rifimasin, plaadi peal on hullumeelsed käigud nii tihedalt üksteise küljes kinni, et hinge tahaks tõmmata. Hea kool ka sellest, kuidas muusika võib olla über-eepiline ilma mingi pateetika või juustuta. Ülimeloodiline isegi Soome standardite kohta ja täiesti, ma julgeks öelda, unikaalne bänd. Miks nad esimesena mängisid? Unustasin küsida. Huvitav faktina tuli jutuks, et ta töötab noortekeskuses huvijuhi või instruktorina ja tegeleb enamuse ajast narkarite ja heidikute päevakava sisustamisega millegi ebakriminaalsega. Karmapunktide jackpot tuli praegu.
Kuna Svartidauði laiv-koosseisus mängis ka Misthyrmingi kitarrist, võis täheldada teatud Islandi sünergiat, mis leidis oma elegantse lõpplahenduse järgmise bändiga Nornahetta, kus mängivad kõik Misthyrmingi kolm tüüpi (ehk siis üks neist käis lõpuks kolm korda laval) ja Svartidauði laulja, neile lisaks naistrummar. Musa on teistega võrreldes sellisem ürgsem, madalama garagema saundiga ja vist suures osas improviseeritud – viimane plaat on üks 16-minutine lugu. Aga ikkagi toimivad kõik need Islandi bändid samamoodi, et kuidagi kesksel kohal pole mitte käigud, vaid meeleolu, tonaalsus, mis luuakse suuresti väljaspool konkreetseid noote või helistikke. Nornahetta ei püsi ka eriti mingis sellises raamis, mille abil oleks võimalik mugavalt sildistama hakata.
NornahettaNornahettaFoto: Marko Kivimäe
NornahettaNornahettaFoto: Marko Kivimäe
Need kaks päeva esimest, Havukruunu ja Nornahetta, peavad kaasa tooma mingi käiguvahetushetke taas, mille ohvriks jääb ukrainlaste Kaosophia. Kraban eriti ilusa kujundusega plaadi letilt kaasa juba enne kontserti, väljaandjaks Hetroertzeni tüüpide väga alahinnatud ja vaata et pimesi usaldatav Lamech Records. Jälle see „plaat on parem“ keiss, selgub hiljem kodus. Laivis mind need maskidega slaavi jõmmarid laval eriti veenda ei suuda, ehk siis kukub muusikaliselt taas sinna kuskile eraldamatu massi hulka, plaat on aga huvitav segu üsna avangardsetest riffidest ja võrdlemisi jõulisest esitusest. Suudab ühendada kaks vastandit ja olla korraga nii jazz kui hard rock, kui nüüd sellist meelevaldset võrdlust tuua. Rahul, et nähtud, aga veel rohkem rahul, et saab kodus üle kuulata. Vene keel mõjub ka päris värskelt vahelduseks.
Ja jälle Soome kord. True Black Dawn tegutses kunagi nime all Black Dawn, aga siis tuli Ameerikast kuri Black Dawn ja ütles, et te ei tohi enam olla Black Dawn. USA Black Dawn ise küll ütles, et nad ei taha midagi tegemist teha black metaliga, aga soomlased pidid sellest hoolimata hakkama kasutama nime True Black Dawn. Pärast seebiooperit jääb meile bänd, mis andis pärast 11-aastast vaheaega (toonagi tuli välja vaid 3-way split) välja ülitugeva plaadi, taas segu meloodilisusest ja alati muusikat edasi ja edasi sundivast kannustavast jõust nagu ei lubaks mingisugune kinnismõte või painaja neil korrakski peatuda. Siin on mingit süngust, nagu ka Asagraumis – kinnitust, et lõpuni ei saagi kõigest aru saada. Laulja Janne pidi olema kontsertidel paras maksimalist, ehk siis võtab asja nii tõsiselt, et annab endast kogu energia ja vahel ka omajagu verd. Tallinnas jäävad talle kõik tükid külge, aga oma preestrirüüs on ta üsnagi hea jutlustaja, paneb kuulama küll. Ta pidi just selle emotsionaalse panuse tõttu hoiduma tuuridest ja muust sellisest ning tegema kontserte vaid jaopärast. Meenub Marlon Brando, kes lõpetas nii 60ndatel kui 70ndatel sisuliselt näitlemise normaalsetes filmides, sest ta enda sõnul ei saanud ta pidevalt endast nii palju ära anda, kuna see oleks lõppenud fataalselt.
Siinkohal aga katkeb minu retk, sest elu segab vahele ja mind vajatakse mujal. Nägemata jäävad sakslaste Horn – sisuliselt ühemehebänd (küll mitte kontsertidel), kelle viimast plaati „Turm am Hang“ ka väga soovitaks. Ja viiking-bläki ülituntud nimi Thyrfing, millest mul küll väga kahju ei ole, aga ega ma pole ka julgenud kelleltki küsida, „kuidas oli“.
ThyrfingThyrfingFoto: Marko Kivimäe
Avalehe pildi autor on Marko Kivimäe.

Tristan Priimägi
Tristan on teinud kaastööd paljudele ajalehtedele ja ajakirjadele, kirjutanud filmist, muusikast ja popkultuurist, hetkel Sirbis filmitoimetaja. Muusikaürituste korraldajana teinud näiteks Plink Plonk festivali, filmis jällegi DocPoint Tallinna osaline. Radaseitsmes on seni peamiseks artikliteemaks olnud metal.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

ivo
24-02-2018
kell 11:17

Väga lahe lugu, tänud!

evertp
25-02-2018
kell 23:42

Ägedus tõesti! Mõnus kokkuvõte, kas kellelgi on lindistust või videopilte veel jagada? Tahaks veel tükke hammustada...

Siin kogu lineup veelkord. Ise kahjuks olin sel ajal kodus tõbine...

evertp
25-02-2018
kell 23:44

Leidsin veel klippe: https://www.youtube.com/channel/UCrQOgNIUIRXymfJ2eNX_APw/videos