Square „Vaibub kaja“. Hektiline nagu J.M.K.E. ning melanhoolne nagu Vennaskond

03-04-2019 | kirjutas: Heiko Leesment

Mäletan, kui olin veel noor pungihuviline ja minuga juhtus väga eriline sündmus. Nimelt laenasin oma üht J.M.K.E. kassetti koolivenna kaudu Mait Karukäpale, kes töötas kesklinna elektroonikapoes müüjana ja loomulikult teadsime me kõik, et ta on Square’i laulja. Käisime selle kaupluse vaateaknaid mõnikord ühe Philipsi teleri puldiga trollimas - miskipärast toimis see peaaegu nagu universaalpult ja võimaldas suvalistel telekatel kanaleid vahetada. Teismelise jaoks oli Seitsmes Vapras üles astunud bändi lauljale oma kasseti laenamine väga eriline akt. Mäletan, et tagasi küsima ei kiirustanud.

Square’i tutvustati mulle toona võrrandiga J.M.K.E.+Vennaskond=Square. Tõesti, nad olid sama hektilised nagu J.M.K.E., oma kahes hittloos „Aga võib-olla mitte” ja „Imelised unistused” sama melanhoolsed kui Vennaskond. Tagantjärgi mõeldes oli sellises loomingulises fluidumis heljuvaid bände millenniumi vahetuse paiku veel.

Square’i puhul vajab veel märkimist see, et nad olid kindlasti märgilise tähtsusega. Pärnu-Jaagupi, kus nad tegutsesid, omas analoogse pungihuviga sõpruskeskusi Häädemeeste kandis ja ka Kilingi-Nõmmes. Mingi staap oli ka Tõstamaal. Kusjuures iga piirkonna vedada oli ka festival. Square’i eestvedamisel toimusid Pärnu-Jaagupis Konsiiliumi nime kandnud festivalid. Kusjuures Square’i pärandi säilitamisel on kindlasti oma koht sellel, et Rait Sohkin on nende lugu „Mul on sõpru“ kõikide oma kollektiividega on esitanud. Mäletan, et isegi kuulsin seda lugu vist hoopis ühe tema bändi esituses Häädemeeste Magicu baaris, kuhu Pärnust juhuslikult „eksisime“. Teatavasti esitab seda lugu hoopis Flogging Molly taolises võtmes nüüd ansambel Revals. Kokkuvõttes võib öelda, et Pärnu pungi- ja rokiskene jaoks on Square kindlasti sama oluline lokaalne legend nagu The Belka.



Aga nüüd jõuame selleni, et Square on välja andnud oma esimese kauamängiva „Vaibub kaja“. Paratamatult meenus mulle see valem Vennaskonnast, kui plaadi Spotify vahendusel käima panin. Trummid alustavad „Su trepil“ alguses nagu Vennaskonna „Kopenhaagenis“. Äge! Miski on tuttav, aga samas on kõik kuidagi viimistletum ja steriilsem. Kohati tundub isegi, et taotlus on liikuda pungi juurest poproki radadele. Vana head Square’i meenutab ehk kõige rohkem „Põlemine“, kus ikkagi juttu õlledest ja köögis suitsetamisest. Lisaks sellele on seal juttu Pärnumaad tabanud metanoolitragöödia kontekstis kuulsaks saanud Külvar Mandist, kiirabiarstist, kes metanoolijoojaid elule turgutas ja kelle Res Publica peale seda poliittaevasse lennutas. Lugu kuulates annab ehk kõige valusamalt tunda, et sellel plaadil oleks märksa õigem aeg olnud ilmuda eelmise kümnendi esimeses pooles. Ehk on samas see tänane Square just see, mida toona tehti, kuid tehnilistel ja muudel põhjustel realiseerida ei suudetud? Las see jääda loojate öelda.

DND viimase albumi eduga on ehk lootust, et ka Square’i viimistletum lähenemine võiks mahtuda eestlaste hinge. Kusjuures, ma ei tea miks, aga DND mõju ma kuidagi tunnen sellel albumil kuskil allhoovustes. Või siiski mitte nii all? Mulle meeldib samas, et basskitarr on jäetud nii selgelt eristuvaks ja ei täida sellist HIMi kaudu Eesti rockmuusikasse imbunud massiivse madalsagedusliku seina rolli. Kohati on aga tunda, et soolokitarrist Märdi lahkumisega on lahkunud ka bändile identiteedi andnud kõlast mingi oluline komponent. Seega tuleb selle materjali puhul natuke Square’i enda jaoks redefineerida.

Square’i albumit „Vaibub kaja“ ei tasu ette võtta lootusega, et see refereeriks mõnd kaasaegset kaanonit. See on retrospektiivne plaat, mis on saanud veidi moodsama kastme. Siin ei saa kindlasti keegi tähtsalt teatada: „Appi kui vinge! See kõlab täpselt nagu välismaa bänd.“ Viimane on teatavasti olnud Eesti muusika kvaliteedikriteerium kahetsusväärselt pikka aega. See on Eesti rokk, mis rajaneb siirusel ja käepärastel eeskujudel. Ka see on väärtus, et julgeda olla ja teha seda, mis ennast õnnelikuks teeb. Mul ei jää seda kuulates kuidagi muljet, et see album asjaosalisi õnnelikuks ei tee. Kindlasti on sellel ka oma publik ja need, kes selle ilmumist pikisilmi oodanud.

Heiko Leesment
Heiko mängib ja ajab asju bändis Sibyl Vane, kuid ei karda ka Rada7.ee veergudel aidata teisi muusikuid kajastusega või arutleda muusikatööstuse teemadel.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

rv
04-04-2019
kell 10:52

Kiidan, Heiko, Su sõnaosavust!