Arvustus: Psychoterror - "Käärid"

28-01-2019 | kirjutas: Aimar Ventsel


See oleks nüüd väga klišee kirjutada, et Psychoterror sai maha oma parima albumiga. Tõsiasi on aga see, et viimased neli või nii Terrori albumit on sellised, et paned peale ja siis ootad huviga, mis sealt nüüd tuleb. Muusika võtab ennenägematuid keerdkäike ja ka stiililiselt on palju mitmekülgset antud koosseisul pakkuda. Kusjuures, ise on koosseisu liikmed rääkinud, et kiindunud fännid heitvat ette, et Terror ei viljele enam vana ja head ning etteaimatavat kolmeduuripunki. Ja sestap nõudvat need hardcore-fännid kontsertidel, et käijataks vanu häid ja ohutult tuntud lugusid. On nagu on, ent Terror ei lase endale ette kirjutada, mis stiilis ja võtmes nende muusika peaks kõlama.

Kui nüüd püüda anda ettekujutust, mis siis ootab kuulajat Psychoterrori albumi “Käärid” puhul, siis lohutuseks võib öelda, et Freddy on ikka stabiilselt Freddy. Pole ta vanaks jäänud ega nõdraks muutunud ja on endiselt värskelt rivis. Samas pole Freddy tekstid ka selline ilatsemine a la “ma-olen-vana-mees-aga-igavesti-noor-ja-kirjutan-laulu-igavesest-noorusest-ning-mässust-fuck-off”, mis paneks plaadi esimese paarikümne sekundi jooksul välja lülitama. Omaette eksistentsiaalne angst on Freddy tekstides alati olnud ja ega see nüüd ka kuhugi kadunud pole. Ja muidugi on igatpidi tekstides sees ka Freddy lemmikteema: üksindus ning mahajäetus. Samas mitte ka nüüd ülevõlli pateetiliselt.

Muusikaga läheb siin aga mõnevõrra keeruliseks. Domineerivad juba eelmistelt albumitelt tuttavad funky-bassi käigud ning kusgilt otsast varajane-Fall-goes-varajane-new-wave-a-la-Television kitarr. Kõik oleks ilus ja armas, kui poleks poleks vähemalt kahte lugu ("Käärid" ja "Naised tapavad"), mis toob sisse hoopis varajase Gang of Fouri dimensiooni – terav funk bass ja steriilselt minimalistlik kitarr. Need lood on minu jaoks vaieldamatult albumi parimad ja huvitavamad ning arvatavasti ka need, mis hardcore-fännidele ei meeldi.

Psychoterrori juures rõõmustab see, et nad ei käi maha. On selline loodusseadus, et soliidses eas (punk)bändid teevad igavaid albumeid, mistõttu parem kui üldse ei teeks. Head näited on kasvõi Sham 69 või Cockney Rejects. Mingil põhjusel on Freddy see laulutekstide kirjutaja, kes ääretult usutavalt suudab ekspluateerida tänavaromantikat ja kõik muu ühildub Terrori puhul sellega nagu rusikas silmaauku. Ja kui kellegile siiski ei meeldi kogu see funk-new wave-eksperimentaal? Punkbänd, kes teeb punki, mida tõelised pungifännid pungiks ei pea, sest see erineb nende arusaamisega pungist, on ikka väga punk!



Loe lisaks: "Psühhoanalüütiline terror 21. sajandi Eesti pungis", 09.01,2019, Arvi Tapver

Aimar Ventsel
Aimar Ventsel on etnoloog ja sotsiaalantropoloog. Ise on ta öelnud ka naljaga pooleks, et on lisaks Eesti ainukene täiskohaga pungi-uurija, sest just seda sai ta teha Suurbritannia TOP10 ülikooli, Warwicki Ülikooli juures.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

Aim
05-02-2019
kell 13:04

https://kultuur.err.ee/907323/kaido-kirikmae-remiksis-psychoterrorit