Ankkarock 2006

Kirjutas kodutööstus
19-08-2006

Millest saavad inimesed aru, et suvi hakkab selleks aastaks otsa saama ja ees on vihmased sügispäevad ning pimedad ja tuisused talveööd? Põhjanaabrite juures on selliseks suve ja festivalihooaja lõppakordiks Helsingi lähedal Korso väikelinnas toimuv Ankkarocki festival. Kunagisest tasuta ühepäevaüritusest on viie aastaga välja kasvanud kahepäevane ligi 30 000 külastajaga suurfestival, mille lavalaudadel võis see aasta muuhulgas näha Turbonegrot, Danko Jonesi, CKY-d, soomlaste oma Children of Bodomit ja hüvastijätuturneel olevat USA industriaalmetalpioneer Ministryt.

Kuna öö vastu laupäeva möödus painkillerilt laenatud Simpsonite hooaegu vaadates, kasutasin laevasõitu personaalse unevajaduse rahuldamiseks. Seetõttu puudub informatsioon selle kohta, kas keegi oli laevas purjus, kui kõrge oli merepeal laine ja kas lapsed jooksid mööda treppe üles või alla. Helsingisse jõudmise ajaks oli unevajadus siiski enam-vähem rahuldatud ning peale väikest tagavarude täiendamist ja 27-minutilist rongisõitu võis festivalikogemus alata.

Esimesena sai oma silmaga ära kaetud Puistolaval esinenud soomlaste thrashimonster Mokoma, kes on Eesti metalmuusika sõpradele tuttavad eeskätt looga “Takatalvi”. Nende väljamanatud võimsad helid viisid silmist viimsegi uneliiva. Mokoma kõige suurem varandus on kindlasti nende laulja… kelle hääletämber on midagi sõnulseletamatut, see lihtsalt paneb kuulama. Pealegi kanti lood ette sellise viha ja andumusega, et kuulajal peaaegu ei jäänudki muud üle, kui kaasa elada. Eriti selgelt oli seda näha meloodilisemate lugude juures nagu “Kasvod idän”, mis pani terve platsitäie rahvast hevi näitama ja refrääni kaasa karjuma.

Järgmisena seadsin sammud Korsolava poole, kus esinemist alustas Timo Rautiainen. Mõned aastad tagasi koos Trio Niskalukauksega edetabelitippudesse kihutanud Rautiainen ei pakkunud seekord midagi huvitavat, isegi hoolimata tugevast saatebändist, milles figureerivad Jussi Lampi, endine Children of Bodomi kitarrist, Alexander Kuoppola ja vahelduva eduga ka Nightwishi klahvpillimängija Tomas Holopaine. Peale teist lugu viisid jalad mind lavast kaugemale, ilma et oleksin Rautiaise esinemisest midagi eriti meeldejäävat kaasa võtnud. Seega ei tea ka seda, kas Surupuku ettekandele tuli või ei.

Kevadel Kesaaine nimelise kolmik DVD ilmutanud Heinola parimad pojad ansambel Apulanta on 10 aastaga aga maha käinud pika tee. Kunagistest noorpunkaritest on saanud professionaalne ja vägagi nauditav livebänd mida Toni Wirtanen ja Co oma tunnise esinemisega edukalt ka demonstreeris. Igati tervitatav on fakt, et Apulanta on bänd kelle jaoks live on võimalus oma lugudega eksperimenteerida ning mitte lihtsalt stuudio 1/1 stuudio versioone ette mängida nagu teevad oma livedel nii mõnedki muud bändid. Jätkus ka tore traditsioon mille kohaselt Apulanta setlisti jõuavad Ankkarockil ka harvemini ette kantavad lood. See aasta oli selleks siis Dee Bee. Anna Mulle Piiska aga tõestas end jällegi perfektse show lõppuloona.

Cky esinemine tegi meele natuke nukraks ja mitte ainult monitoriprobleemide pärast. See Therapy? mõjutustega bänd vääriks palju enamat, kui talle on seni osaks saanud. Jäi mulje, et enamik publikut oli Cky-t vaatama tulnud ainult “96 Quite Bitter Beings’i” ja sidemete pärast Bam Margeraga. Seega pole imestada, et just need kaks said suurima aplausi osaliseks.

T-särkide rohkuses Children of Bodomiga konkureerinud Soome rokilegend ja G’n’R-se inspiratsiooniallikas Hanoi Rocks ei suutnud hoolimata Michael Monroe ja Andy McCoy karismast hoolimata eriti kütkestada. Seega jälgisin härrade Monroe laval ronimist ja McCoy kitarriaeroobikat rocklava ekraani pealt, kust “Don’t You Ever Leave Me” ja “Up and Aound the Bend” küll mingeid tuntavaid emotsioone esile ei kutsunud.

Aga Danko Jones saab minu käest tiitli “festivali parim bänd”. Sellist energiat ja karismat, mis nende seti ajal lavalt kiirgas, pole ma ammu näinud. Kitarr mürises, bass põmises ja trummid põrmustasid. “First Date”, nagu ka kõik järgnevad lood, panid terve lavaesise rahva kaasa elama ja ennastunustavalt tantsima. Lisapunktid lähevad härra Jonesile heade vahekõnede eest. Kui kunagi peaks olema kellegile vaja selgeks teha, miks rockmuusika hea on, siis viige ta Danko Jonesi kontserdile ja ma garanteerin: ta tuleb tagasi muutunud inimesena. Lisaks siinkohal palve Eesti kontserdikorraldajatele: organiseerige see bänd ruttu Eestisse esinema. Tegemist on hetkel kindlasti ühe maailma parima livebändiga.

Esimene päev lõppes minu jaoks selili murul lamades ja Opethit kuulates, kelle eepiline muusika moodustas perfektse koosluse vaikselt hämarduma hakkava taevaga.

Tervislikel põhjustes kujunes teine päev minu jaoks 2,5-bändiliseks. Eelmisel päeval saadud päiksepiste oli tervisega vingerpussi mänginud, seega hakkasin festivaliplatsile liikuma alles enne Ministry algust. Tee peal kostis kõrvu, et Terasbetoni plats oli rahvast täis ja lauldi kaasa, ju siis neile meeldis. Endal oli suhteliselt savi, kuna peavalu polnud veel päris üle läinud. Ministry on ilmselt üks väheseid bände maailmas, kes suudab kurdistada juba oma soundchekiga. Siinkohal tulid kuulmise säästmiseks appi tasuta jagatud kõrvatropid. Ministry on minu jaoks olnud üks nendest bändidest, keda ma alati olen soovinud näha, ja konsast tulenev emotsioonide üleküllus ei luba mingit kindlat seisukohta võtta. Seega ütlen siin kohal, et live oli küll hea. Aga, et Minstryist täit mõnu tunda, peaks tegu olema täispika konsaga, mis leiab aset hilisemal õhtusel kellaajal. Kuid need puudujäägid korvab teadmine, et minu kõrvad on kuulnud “Thivesi” live-esituses. Ja silmad on näinud härrasid Jordisoni, Victorit, Raveni ja eelkõige onu Al’i.

Festivali viimaseks bändiks minu jaoks jäi Turbonegro, kellel on ilmselt ühed maailma kõige truumad fännid. Turbonegro “Sailor man’i” ja “Wasted again’i” peab allakirjutanu koos kogu Danko Jonesi setiga festivali hümnideks. “Scandinavian Leather” ja “Party Animals” tõestasid edukalt, et mitte kõik reunionid pole mõttetud raha pärast tehtud käkkid.

Siljaga tagasi Tallinna poole liikudes oli mõttes ainult üks asi. Danko Jones oli ikka liiga hea…

Veel artikleid