Kaarel Kärner käis Rada7.ee mahitusel eestlaste lemmik muusikafestaril ning kirjutas ja pildistas kõik nähtu üles:

Esmakordselt kolmepäevasena toimunud Positivus festival pakkus huvitava muusikakompoti, millest igaüks nii mõndagi huvitavat avastada võis. Lisaks veel igasugu vähem või rohkem kultuurilist meelelahutust. Nagu ikka oli festivalialal sündmusterohkusest rammestunud inimestele hulganisti mõnusaid lebonurki, sealhulgas juba Positivuse tunnusmärgiks kujunenud männikusse paigutatud võrkkiiged. Äraütlemata mõnusa atmosfääriga koguperefestival, mille programm pakkus niisama meeldivate etteastete kõrvale ka tõesti eredaid elamusi.

Esimese päeva pärastlõunaks olid nii telkla kui ka festivaliala juba jõudnud mattuda rahvamasside alla. Eredalt paistev päike ja meeldivalt jahutav meretuul lõid eelduse nauditavaks sündmuseks. Salacgrīva mändide alla oli seekord mahutatud lausa viis erinevat lava. Lisaks veel rannalava, kus sai järsul kaldal tuult trotsides jalga keerutada. Erinevat meelelahutuslikku tegevust jagus hulganisti. Surusin endas alla kihu hiigelmõõdus crocsides võistu hüpata ja Tele2 kabelis laulatatud saada ning keskendusin muusikale. Peaasjalikult jälgisin suurematel lavadel toimuvat.
Festivali „peatänav” kihas rahvast
Esimesena sattusin nägema Austria minimalistlikku technot viljelevat triot Elektro Guzzi, kelle lihtne bass-trumm-kitarr kooslus esmapilgul nende muusikalisi taotlusi ei reeda. Muidugi oli kitarristidel vägev ports efektipedaale maha laotatud. Kolmiku tekitatud hüpnootilised rütmid ja ambient-element olid mõnusad, kuid näiteks öisel rannalaval oleks see etteaste kohasem ning mõjusam olnud. Sääraseid väikseid vangerdusi oleks teinud teisigi. Positivuse kavas on suur rõhk indierokki viljelevatel kollektiividel. Esimese päeva lahedamaid ansambleid oli Palma Violets. Londonist pärit garaažirokilike mõjudega bänd kannab endas ehedat Briti indieroki traditsiooni. Vabalt oleks võinud Palma Violetsi asetada pealavale õhtu magusaimale ajale, mis oli Noah and The Whale’i päralt. Viimane jäi paraku natuke tuimaks ja üheülbaliseks. Samas oli mahe indiefolk meeldivaks suveöiseks taustaks. Igaühele oma.
Noah and The Whale
Reedeõhtuse teravaima elamuse pakkus siiski Crystal Castles. Alice Glass mõjus laval Jack Danielsit rüübates ehedalt. Glassi rokkstaarilik arrogants näib orgaanilisena. Tema femme fatalelik sensuaalsus ja masohhistlikud lavamaneerid (enda mikrijuhtmega poomine näiteks) loovad Crystal Castles’i sünge muusikaga intrigeeriva koosluse. Ka heli oli hämmastavalt hea. Küllaltki kõvaks keeratud käredad bassikäigud kostusid ka vahetult lava ees puhtalt. Valgusefektide paremaks esilepääsemiseks oleks ka see etteaste võinud pimedamas toimuda.
Crystal Castles
Alice Glass publiku seas
Teiseks päevaks oli festival juba korralikult käivitunud. Esimeste seas pealavale astunud Willy Mooni etteaste oli särtsakas ja stiilne. Kontsertettekandel oli tugevam rõhk klassikalisel rock’n’roll-esteetikal, mida plaatidel varjutavad modernse hip-hop’i produktsioonimallid. Willy Moon oli tantsusamme seades rokikuningalt endalt šnitti võtnud. Lugude vahel loobitud imalad fraasid ning veidrad žestid, nagu mikrofoni suus hoidmine, jätsid natuke nilbe mulje, ent Willy polnud õnneks pika jutuga ja keskendus rohkem muusikale. Huvitav oli Mooni lugudes tabada erinevaid vihjeid aastakümnetetagustele hittidele ning lauludesse integreeritud tänapäevasemaid hip-hop’i fragmente. Nii võis ära tunda loost „Yeah Yeah” Wu Tang Clani loomingut ja „Railroad Track” on ehitatud The ARC Choir „Walk With Me” motiivile, mida on kasutanud ka Kanye West oma loos „Jesus Walks”. Lisaks esitas Moon Screamin’ Jay Hawkinsi kaasahaarava loo „I Put a Spell On You”, mis mõjus hästi.
Willy Moon väikeselt sõrmelt rebitud plaastrit viskamas
Willy Moon veritseva sõrmega kitarri mängimas
Järgnevalt sai publik osa John Granti melanhoolsetest muusikalistest pihtimustest. Elektrooniliste helidega vürtsitatud küllaltki sirgjoonelised ballaadid kasvasid üle minimalistlikeks tantsulugudeks. Lihtsakoeline kurblik lüürika erutas sentimentaalsemate kuulajate meeli. Ring sai täis, kui etteaste lõpus jõuti süngematelt radadelt tagasi kergete ballaadideni. Üpris kosutav vahepala.
Imagine Dragons
Siinkohal mainiks ära lätlaste imekspandava ustavuse omamaistele esinejatele. Kõikide Läti artistide kontserdid kubisesid publikust ja enne Imagine Dragons’it pealava väisanud Jauns Mēness sai ehk kogu festivali võimsaima kaasaelamise osaliseks. Seejärel haaras aga ohjad Las Vegasest pärit popimaiguline rokk-kollektiiv Imagine Dragons. Igal bändiliikmel oli lisaks põhiinstrumendile ka isiklik trumm, etteaste algaski intensiivse trummikooriga. Imagine Dragonsi lavaenergia oli hea ja olek vahetu, paraku möödus kogu etteaste üpris ühetaolisel pulsil popilikult lineaarsete lugude saatel. Neist jäänud mälestuse pühkis kiirelt õhtu peaesineja. Islandi rannikul vaalahääli kuulanud, saare üksildasest nukrusest ja kargest loodusest inspireeritud Sigur Rós pakkus erakordse audiovisuaalse elamuse. Ilmselt kõige terviklikum ja kontseptuaalselt täiuslikum kontsert, mille tunnistajaks olen olnud. Värskeima albumi jõulisemad lood „Brennisteinn” ja „Kveikur” mõjusid tõesti vägevalt. Kõike seda saatsid nostalgiahõngulised visuaalid. Sigur Rósi esitus oli puhas ja filigraanselt lihvitud, Jónsi vokaalid kõlasid perfektselt, samuti taustalauljate unisoonis kaikuvad hääled. Aeg-ajalt puhunud pehmed tuuleiilid sobitusid kenasti kontseptsiooni. Vapustav kogemus! Kontserdipaik oli täis kurameerivaid paarikesi. Mine tea, äkki Sigur Rósi tõttu oli ka järgmisel päeval Tele2 laulatuskabeli uksel endiselt pikk järjekord.
Sigur Rósi laulja Jónsi
Sigur Rós
Ka kolmandaks päevaks jagus head kuulamist omajagu. Hoogsat indierokki pakkusid eelmisel aastal koos Ewert and The Two Dragonsiga Euroopa piiride purustaja auhinna pälvinud Soome punt French Films ja peaesineja eel suurel laval seisnud Two Door Cinema Club. Viimase vokalist laulis ka Londoni olümpia avatseremoonial.

Kahjuks jäi mul vahele Team Ghosti etteaste, kelle helipilt vähemalt eemalt meeliköitev tundus. Päeva lahedaks üllatajaks osutus aga Darwin Deez. Bändi ninamees Darwin Smith meenutas välimuselt veidi Jimi Hendrixit ja tuleb tunnistada, et ta käsitses oma Strat’i samuti päris sundimatult ja oskuslikult. Lisaks on ta figureerinud NME 2010. aasta Cool Listi Top 10 hulgas. Seega äge tüüp vist. Bänd sisenes lavale, tantsides Spice Girls’i „Wannabe” saatel. Neis oli mõnus kogus funk’i ja huumorit, festivali kõige tantsulisema helikeelega ansambel. Lugude vahel esitati ka paar koreograafilist vahepala.
Darwin Deez
Darwin Deezi ninamees Darwin Smith
Tasemel esituse tegi ka Michael Kiwanuka, kellele olin kõrva juba enne festivali peale pannud. Tema mõnusates soulilugudes on tunda aafrikalikke aktsente. Mees peab ise üheks oma suurimaks inspiratsiooniks Jimi Hendrixit ja esitas seetõttu ka kitarrilegendi loo „May This Be Love”. Hendrixi pala kõlas nagu Kiwanuka esitus üldiselt – hea vokaal, hea kitarrimäng, aga ei midagi liialt silmapaistvat ega säravat. Siiski mõnus kuulamine.
Pressikonverentsil esitatud küsimuse peale, kas klimaatiliselt erinevates riikides tuuritamine häälega probleeme ei tekita, leidis Kiwanuka, et purjus peaga räuskamine on häälele märksa kahjulikum.

Tuleb tunnistada, et festivali peaesineja The xx osutus vapustavaks valikuks ja pani seega kolmepäevasele maratonile väärika punkti. Tulin eriliste ootusteta ja läksin rahulolevana. The xx’i lakooniline imago, muusika ja üleüldine minimalistlik pilt töötasid suurepäraselt. Puhas ja köitev – ei midagi liigset. Romy Madley Crofti ja Oliver Simi näiline ükskõiksus oli paslik esitamaks melanhoolset muusikat. The xx seilas mööda oma lainet ja see toimis. Hea aktsendi tõi sisse elektrooniliste ja akustiliste trummide segamine. Suured peod lõppevad sageli kõva kärtsu ja mürtsuga, seekordse Positivuse lõppakordid olid nukralt igatsevad, lahkumine südamevalust puretud. Mine tea, äkki nüüd ongi hea järgmist festivali ootama jääda möödunut veidi kurblikult igatsedes, kuid siiski ainult heaga meenutades.
The xx
Kokkuvõttes igati kordaläinud festival. Eesti punte seekord kuulamas ei käinud, kuid Eestis käin neid sageli vaatamas. Igatahes, vapustav suveilm, palju meeleolukat muusikat, ilus loodus, mõistliku hinnaga kesvamärjuke ja palju toredaid inimesi, kellega käimlajärjekorras tutvuda. Positivus on lahe!
The xx, festivali lõppakordid

Fotod: Kaarel Kärner