View, melanhoolne tusk ja sõna jõud

Kirjutas Ester Faiman
Sildid
23-03-2017

Soome räppar nimega View tõmbas kohe peale oma esimese EP „Avalon” avaldamist endale palju huvitatud pilke. Tema sugestiivselt hüpnootiline, depressiivne ja tume stiil on kindlasti midagi üsna eriomast ja samal ajal midagi nii orgaaniliselt igiomast regioonile, kus View enda sõnade järgi aastast kaheksa kuud sajab lausvihma ja lund. Viewd saab Tallinn Music Weekil näha nii Kultuurikatlas festivali avaüritusel kui ka 31. märtsil Rada7.ee spektaaklil Sinilinnus.

View on su nn artistinimi – kui palju ühist on sinu kodanikunimega persoonil ja artistipersoonil? On need täiesti sulandunud või vahetad rolle kui näiteks lavale lähed? Kuidas sa sellise nime said/valisid?

Ma arvan, et mu muusika on mulle nii lähedane ja nii personaalne, et see on täiesti sulandunud kokku minu isikuga.Tavaliselt kui ma lavale lähen, siis ma lisan oma olemusele lihtsalt vunki juurde.
Nime ma valisin kaheksa aastat tagasi, kui ma suvel muru niitmisega raha teenisin ja kuulasin Nieve & Cook’i lugu „Priceless Few”. Selles on rida, mis mulle kuidagi eriti korda läks: ”My eyes are nothing more but two windows with the nicest view.” Nii ma selle nime saingi.

Sa tegutsed koos Joonas Laaksoharjuga. Mis roll temal View tegemistes on? Tihtipeale on väga raske leida inimest, kes oskaks su ideed mõnes teises meediumis edasi kanda ja arendada, kas ja kuidas sa oled need inimesed leidnud?

Joonas Laaksoharju on peamine produtsent, tema teeb lugude põhjad. Meil on kõigest, mis me teeme, ülimalt kindel ettekujutus, nii et kui me teeme kellegagi koostööd, siis see kõlab nagu meie tehtu.

Su loomingus on mingit seda sorti süngust ja tumedust, musta hoovust, mida tavaliselt räpis ei leia, miks sa oled leidnud, et just räpp on vorm, kuhu oma mõtted valada?

Ma usun, et ma olin umbes 10-aastane, kui ma räppmuusika avastasin. Enne, kui ma ise räppima hakkasin, tahtsin ma lihtsalt lauljaks saada, aga umbes 13-aastaselt sai see unistus veidi teise suuna Ma arvan, et selle žanri juurde tõmbas mind sõna jõud.

Videod, mille režissööriks enamasti samuti Joonas, toetavad seda sünget kaamose atmosfääri suurepäraselt. Kui palju sa ise oled videote ja promofotode valmimises osaline? Millist osa mängib visuaalse poole üles ehitamine View identiteedis?

View koosneb 50 protsendi ulatuses audiost ja ülejäänud 50 protsenti moodustab visuaalne pool. Kõik, mida meie loomingus saab näha ja kuulda, on meie endi kätetöö.

Mitmed te lood tehtud kellegagi koos – Noah Kin, LCMDF, Ronya. Kuidas olete ühise keele leidnud nende artistidega ja kui palju nad on omalt poolt loo lõpptulemust mõjutanud?

Mulle meeldivad koostööprojektid väga. Alati, kui loo juurde on kaasatud keegi väljastpoolt, siis see lisab loole täiesti uue tasandi. Eriti, kui koostööd teha kellegagi, kelle mängumaa on midagi hoopis teistsugust kui sinu harjumuspärane stiil.
Tavaliselt me teeme loo valmis ja põrgatame selle siis teisele poolele, et ta siis lisaks sinna, mida ta vajalikuks peab. Nii lihtne see ongi!

Millise muusika/kirjanduse/filmiga oled sa üles kasvanud, mis mõjutab sind siiani? Kas on midagi peale eelpoolnimetatute, mis sind tugevalt inspireerib?

Ainuke, mis mulle sellises võtmes pähe torkab, on MTV. Ma veetsin tunde lihtsalt muusikavideoid vaadates ja uusi laule avastades. See oli mu suurim inspiratsioon neil aegadel. Praegu aga ma arvan, et ammutan inspiratsiooni paljudest erinevatest asjadest. Viimaseks suureks inspiratsioonipuhanguks on olnud Post Malone ja tema viimane album „Stoney”.

Suur osa Soome räppareid eelistavad soome keelt, miks sa inglise keele kasuks otsustasid? Mis koht on sul Soome räpi või üldse laiemalt muusikaskenes?

Ma ei ole iial soome keeles räppinud. Ma tavatsesin rääkida inglise keelt oma Afganistani põgenikest sõpradega ja räpp oli meie ühine huvi. Ilmselt mängis see ka suurt rolli mu keelevalikus.
Ma arvan, et soome räpiskene inimesed on paigutanud mu minimalistliku ja artistic räpi lahtrisse.

Skenejutu kokkuvõtteks – väljastpoolt vaadates on Soome (muusika)skene väga mitmekülgne, avatud ja võimalusterikas. Kuidas see seestpoolt tundub? Mis on Soome muusikaskenes sellist, mis sind ennast hetkel vaimustab või vastupidi, hoopiski kammitseb?

Soomes tehakse kohutavalt palju erinevat muusikat, aga üldiselt ikkagi selleks, et muusikat tehes ära elada, pead sa andma hulganisti kontserte ja sul peab olema tugi raadio poolt. Me oleme olnud õnnega koos, et me oleme saanud nii positiivset tagasisidet oma muusikale. Aga näiteks soomekeelsele räpile tuleks kahtlemata kasuks, kui see sagedamini ennast uuendaks ja ei oleks nii vanas kinni.

Su EP „Avalon” tuli välja juba poolteist aastat tagasi, kas välja kuulutatud järgmine album ilmub nüüd kevadel, nagu lugeda võis – „ In late 2016 View signed record deals with Sony Music Finland and Cargo Records Germany, who will release the upcoming debut album in spring 2017.”

Sel aastal tuleb kindlasti välja uus album, aga kindlasti mitte veel nüüd kevadel. Realistlikum prognoos oleks, et millalgi suve lõpus äkki.

Peale „Avaloni” ilmumist olite paljudes „tulevikulootuste” listides jms, kas see lisas pinget või andis hoopis hoogu juurde?

Ma arvan, et see, et meid märgati, andis juurde ohtralt enesekindlust oma rida edasi ajada. Nii, et jah, see ainult andis hoogu.

Mu enda jaoks on Avalon pikka aega erinevatel põhjustel väga oluline termin olnud (muu hulgas ka selle filmi pärast, oled sa seda juhtumisi näinud?), mida see sinu jaoks tähendab? „Avalon, avalon, avalon, where mind is open, gone, avalon” – ilmselt need read on võti, aga kas sa räägiksid natuke lähemalt?

Seda filmi ma küll ei ole kunagi näinud, aga see tundub täpselt selline, et ma nüüd kindlasti vaatan. Avalon on kujuteldav paik, kuhu sa saad põgeneda, kui sul on elus väga vilets periood. Ning ka see laul räägib inimesest, kellel on alkoholiprobleem ja kes joomise ajaks põgeneb Avaloni.

Ma sattusin uuesti lugema ühte intervjuud Taani bändiga Get Your Gun ja seal oli üks toredasti vormistatud küsimus, mida mul tekkis isu ka sinult küsida, asendades siis Taani Soomega ja režissööri nime siis ilmselt näiteks Kaurismäki omaga: „Kui keegi kujundaks oma arvamuse Taanist üksnes Lars von Trieri filmide (iseäranis nende kõige esimeste) ja teie muusika põhjal, võiks talle jääda mulje, et see on üks kirjeldamatult sünge koht, hullem veel kui Eesti. Palun ütle mulle, et see pole tõsi.” Mida sa arvad?

Haha, väga hea. Nii on. Soome filmid on tõesti alati kurvapoolsed ja karmid ja tihtipeale väga vähese rahaga tehtud. Soomlased on ka sissepoole elavad ja tavapäraselt ei räägi oma tunnetest. Siin sajab ka aastast kaheksa kuud lausvihma ja lund, mis on ilmselt põhjus, miks me nii melanhoolsed oleme.

Lemmik seitsmes lugu?

Post Malone’i lugu „I Fall Apart”, albumilt „Stoney”. Mu meelest üks parimatest lugudest, mis iial on tehtud. Päriselt ka. It’s fucking crazy.

Veel artikleid