Tupac: Assassination. Vandenõu või kättemaks

Kirjutas tess
20-10-2008

Tupac Shakur (alias 2Pac alias Makaveli) suri 13.septembril 1996. aastal. Nagu tõelisele räpparile kohane, ei olnud tegu liiklusõnnetuse, infarkti või veel mõne tavapärase reapersoonile omase moodusega siit ilmast lahkuda, vaid surma põhjustasid mister Shakur’i vastu korraldatud relvastatud rünnakus saadud viis kuulitabamust. Rünnak leidis aset ajal, mil ta lahkus Mike Tyson vs Bruce Seldon poksimatšilt ning viibis autos, kus oli peale tema ka ihukaitsja Frank Alexander, kes on ka käesoleva dokkfilmi produtsent.

Eelpoolloetletud faktidega selgus juhtumi ümber lõpeb ning ma ei imestaks, kui mõnes järgmises filmis ka need kahtluse alla seataks. Inspiratsiooniallikatest puudu ei peaks tulema, näiteks netileheküljel nimega Tupac really isn’t dead kahtlaste faktide loetelu esimeseks pärliks on: Friday the 13th is a very suspicious day. Ma arvan, et see põhjapanev väide on siiani uurimises kahe silma vahele jäänud. Samas doki autorid on palju vähem kahtleval positsioonil – filmiümbrist katavad lubadused leida vastus kõigile vastamata küsimustele, mis juba üle kümnendi ümbritsevad Tupac’i surma ja ühtlasi siis ka paljastada süüdlased. New facts, new truth, eye-opening documentary on vähim, mida lubatakse.

Kuna ma antud teemas eriti kodus ei ole, istusin ma filmi vaatama huviga. Olgem ausad, skeptilise eestlasena ma tapja saladuse paljastust ei oodanud, küll aga uut ja huvitavat mulle tundmatust skenest. Üsna peatselt võis aimata, et mu ootused ei täitu ning olles (kolmandal katsel) kannatlikult filmi lõpuni vaadanud võin ma seda arusaama kinnitada. Mispärast selline film üleüldse tehtud on, oli põhiküsimus, mis mul vaadates tekkis. Põhjuseid, mida ma oskan välja pakkuda, on kaks.

Esimeseks on kardetavalt filmitegijate lootus, et äkki ei ole raisakotkaste kari 2Pac’i hauakambrist veel kogu kulda laiali tassinud ning ka filmi autoritele pudeneb veidi. Teine ja tegelikult lõppkokkuvõttes isegi usutavam põhjus on tegijate soov ennast puhtaks pesta neile osaks saanud süüdistustest. Ning mis sobiks selleks paremini kui panna kokku dokfilm, kasutades kõiki võimalikke vandenõuteooriadokkidele omast atribuutikat. Oluline on kampa saada see mees, kes madala veenvalt sisendusjõulise häälega loeb taustateksti ja nagu eelnevalt juba mainitud, ohtralt väita, et vaatajat ootab üüratu hulk paljastusi ning filmi lõppedes saab ta teada Kogu Tõe. Samas on võimalik lõputute korduste ja allakriipsutustega utreerida vajalikku ja hämada või maha vaikida teooriaga mittesobiv. Nagu alati, on isegi need paar fakti, mida täiesti ennekuulmatutena serveeritakse, tegelikult lähemalt uurides üsna kaheldava väärtusega. Üritusega ennast mittetegutsemissüüdistustest puhtaks pesta on minu tagasihoidliku arvamuse järgi eriti puusse pandud. Ma olen alati aru saanud, et turvatöötaja põhiülesanne on säilitada külma närvi ja kiirelt ning kaalutletult tegutseda ükskõik millises olukorras. Sel juhul paneb mind küll kulmu kergitama ihukaitsja, kes kirjeldab, kuidas ta rünnaku ajal oli „just in awe“.

Miks läbib minu sõnavõttu nii negatiivne häälestatus? Kui vaadata ära poolteist tundi filmi, mille esimese pooltunni jooksul oled mitmeid kordi ülekorratuna saanud kätte kogu pakutava info ja ülejäänud tund seda ainult nämmutatakse nagu vang leivakuuli, millest ta tahab kujukest voolida, siis vähemalt mina tunnen, et mu aega raisatakse. Mitte et ma oleks osanud selle ajaga midagi kasulikumat ette võtta, aga ikkagi.

Kas film eemaldab saladuseloori küsimuselt, kes tappis Tupac Shakuri? Julgen juba ette ära öelda, et muidugi mitte. Ning tegelikult on ta ju ikka veel elus. Nagu ka Elvis.

Veel artikleid