Foto: Janne Karvinen
20. detsembril esineb Von Krahli baaris Helsingist pärit rokkbänd Murmansk, kes esitleb oma kolmandat albumit nimega “Rüütli”, mis ilmus sel sügisel nii Põhjamaades, Baltikumis kui ka Kesk-Euroopas. Murmansk on pälvinud tunnustust ja tähelepanu ka väljaspool kodumaad, tuuritades Euroopa klubides ja festivalidel (nt. Eurosonic, Spot Festival, Iceland Airwaves, Reeperbahn Festival jt.). Kiitust jagab näiteks Reykjavik Grapevine: “Ma ütlen selle otse välja: ma armastan seda bändi! See on massiivne, hirmutav, raske, kaunis, toores ja elustav.” Kontserdil astub lavale ka kohalik Elephants From Neptune, lubades samuti uusi lugusid.
Murmansk, nagu tihtipeale bändid alguse saavad, startis õlleklaasi tagant aastal 2002 Kallios. Mõned telefonikõned hiljem oli esialgne võistkond koos, millest nüüdseks on eri arenguetappe läbides kasvanud välja tänane bänd. Seekord kahjuks ilma dringita ja e-maili teel, aga eelseisva kontserdi ootuses vastas asutajaliige ja bassimees Olli Pouttu mõnele mu küsimusele, raputades nii mõneski kohas muide inglise keele sisse eestikeelseid sõnu.
Esiteks muidugi palju õnne uue albumi puhul! Mul on olnud võimalus seda nüüd paar korda kuulata ja ma pean ütlema, et mulle täitsa meeldis.
Aitäh!
Esimene asi, mida Eesti pressile mainiti, oli muidugi albumi Eesti päritolu ning seetõttu pean loomulikult ka mina selle kohta midagi küsima. Lugesin tutvustusest, et rentisite Pärnus mingi koha salvestamiseks ja kujutasin automaatselt ette, kuidas te pidutsemisest ja päevitamisest inspiratsiooni ammutasite. Samas teie FB-lehelt lugesin oma üllatuseks, et olite Pärnus enne eelmist Tallinn Music Weeki ja ma kahtlen siiralt, et sel ajal suurem asi rannailm oli. Võibolla võib isegi öelda, et Pärnul oli sarnane „maailma ääre“ tunnetus kui Murmanskis (Murmansk tuleneb tõenäoliselt kohalikust saami keelest, kus sõna murman tähendab maailma äärt)… Seega – miks Pärnu ja mis te seal lisaks salvestamisele päriselt tegite? Mida teie plaadifirma sellisest nimest arvas?
Päevitama me tõesti ei jõudnud, sest me läksime sinna veebruari keskel ja linn oli nagu suur, vaikne lumeloss, kaunis. Ja külm. Algselt tegelikult käisin Pärnus seepärast, et mu naise ristiema on seal elanud juba mitmeid aastaid. Seega oli see kui meie võti Pärnusse, kus me hõivasime vana maja jõe ääres ja võitlesime ahjukütte ning meie energiaahne masinavärgi jaoks ebapiisava elektrivarustusega. Kui päris aus olla, siis me peaaegu ei käinudki majast väljas, kui poeskäigud välja arvata, ning lõpuks hakkas isegi võimust võtma nö „mökkihöperyys“, mille otsetõlge inglise keelde võiks olla „cottage insanity“. See tähendab kerget hullumeelsust, mis tuleneb liialt pikast ülejäänud maailmast isoleeritud olemisest. Me lihtsalt tegime päevad ja ööd uusi lugusid, salvestasime demosid. Enamus uuest albumist on sündinud seal, seega me mõtlesime, et on hea mõte anda sellele eestikeelne nimi. „Rüütli? Veider tõesti, aga kasutame siis seda. Mis see tähendab?“ See kõlab foneetiliselt hästi, viited rüütlitele sobivad teatud viisil isegi Laura laulusõnadega ning mitte kellelgi pole aimugi, mis see tähendab. Välja arvatud eestlastel, ilmselgelt. Ning muidugi lisaks meie albumi „tumeda rüütli“ kaanepilt, mis muide ei ole Eestist. Inglisekeele rääkijad võivad seda hääldada ka kui „rudely“, seega igal juhul suurepärane nimi albumile. Järgmine kord peaks midagi rootslastelt varastama. Ahjaa, pean tunnistama, et ma pole kunagi Murmanskis käinud, seega ma tegelikult ei tea, milline seal olla võib. Veel külmem? Edge of the world, nagu nimi viitab, seda kindlasti. Kuid ma siiski ei saa seda seostada Pärnuga, isegi keset kõige pimedamat talve – selle linna tunnetus oli väga soe. Jätame selle kujutluspildi siiski Murmanski jaoks. Aga nüüd, kui ma neile salvestussessioonidele seal mõtlen, siis mina ja Jaakko ikkagi korra käisime „Tervise Paradiisis“, kuid Jari ja Laura jäid majja, jookidega. Vast pole tarvis täpsustada, kes etiketist täpsemini kinni pidas.
Ja kuidas teile meeldis Tallinn Music Weeki kontsert? Kas sellest oli ka mingit otsest kasu?
Raske on öelda otsese kasu kohta, sest me oleme käinud hiljuti mitmel showcase-festivalil. Eurosonic, Spot Festival, by:Larm, Popkomm, Iceland Airwaves jne. Kuid saan öelda, et kõik need koos on meid aidanud kõvasti ning pakkunud uusi võimalusi. Kuid TMW kontsert meeldis kindlasti, Von Krahl on väga äge koht esinemiseks. Samuti on seal fantastiline toit!
Tagasi albumi juurde – me ei pääse sildistamisest. Mitte, et ma ise selle tegevuse suurem fänn oleks, aga kuidagi lihtsam on mõista, kui saad ikkagi bändi kuskile kategooriasse pista, seletades seda paari žanriga. Mõnes artiklis oli mainitud shoegaze’i, aga ma pole päris kindel, millest see tuleb? Sonicyouthilikest elementidest? Võibolla dark indie või midagi seesugust? Võibolla isegi post-rokk, mõeldes teatud pingele albumil, mis miskipärast meenutab mulle bände nagu Battle of Mice jms? Kuidas sa ise seletaksid ja kirjeldaksid teie viimast plaati?
Ma saan aru, mis sa silmas pead – shoegaze meie defineerimiseks ei sobi eriti hästi. Ma arvan, et osaliselt saab selles süüdistada meid ennast, aga osaliselt muusikameediat. Kui avaldasime debüütalbumi, siis kirjeldasime seda kui „agressiivset shoegaze’i“, kuid meedia jättis ainult shoegaze osa alles ning loobus omadussõnast. Vähemalt mina mõtlen shoegaze’ist, kui millestki unistavast, melanhoolsest ja mürastest helimaastikest, kuid mitte millestki agressiivsest. Tegelikult see dark indie võiks isegi päris hea kategooria meile olla, kui tõesti peab sildistama… või hoopis „tumedatooniline indie-rock“. Ma ei siiski ei kasutaks post-rokki, mis on tavaliselt rohkem selline ülespuhutud. Kuid pinget on tõesti alati, see on tõsi.
Seni on olnud tagasiside uuele albumile väga hea, kas pole? Kas on olnud kuskil arvustustes midagi, millele tahaks hirmsasti vastu vaielda või midagi, mis pani teid naerma? Mõni naljakas kirjeldus või arusaamatu seletus, viimase albumi või kontsertide kohta?
Kriitikud on meie kõigi kolme albumi vastu olnud väga-väga head ning „Rüütli“ ei ole erand. Vahel tundub, et meie publik koosneb vaid muusikakriitikutest, teistest muusikutest ning muusikanohikutest, „rokipolitsei“ esindajatest. Üks kirjeldus, mis mulle väga meeldis, oli ühe ajakirjaniku poolt, kes kirjeldas Murmanskit kui „Soome indie sinivaal“, seletades sellega kui sujuvalt bänd „sukeldub“ stonerist, mürast ja krautrokist melanhoolsetesse, shoegaze’ilikesse helimaastikesse. Peab sellega leppima. Kui rääkida veidi rumalamatest arvustustest, siis üks suur muusikaajakiri hindas plaati väga hästi, kuid seletas, et albumi nimi tuleb „ühest Eesti spa-hotellist“. Muidugi, kui googeldada „rüütli“, siis on esimeseks tulemuseks Spa Hotel Rüütli Saaremaal, kuid siiski paneb veidi imestama, kuidas on võimalik teha kolm faktiviga üheksalauselises arvustuses.
Kahjuks olen ma tuttav vaid teie viimase albumiga, mis on juba teie kolmas. Kas saaksime liikuda ajas, võttes samme albumite kaupa ning mõelda, kuidas teie helipilt ja muusika on muutunud? Kas oskad kirjeldada, kuidas erinevad „Chinese Locks“ (2008), „Eleven Eyes To Shade“ (2009) ja „Rüütli“ (2012)? Lisaks, kuidas on bänd ise muutunud selle ajaga – kas on midagi, mis on täielikult muutunud, mingid soovid või sihid?
Kui sa vajutad „play“ ning hakkad kuulama esimesest albumist ning kuulad kõik plaadid järjest ära, siis võibolla sa isegi ei märka, et album on vahetunud. Kuid kui võtad ühe loo esimeselt albumilt ning seejärel järgmise kohe näiteks „Rüütlilt“, siis märkad kindlasti vahet. Mõned muutused helipildis on muidugi toimunud, samuti meeleolu, ehk lisandunud ka üldiselt mitmekesisust. Meie loominguprotsess on väga intuitiivne, mistõttu me ei tea ette, millistena lood lõpuks välja tulevad… ega ka mõtle sellele liialt palju. On neli muusikut, kel kõigil on oma roll ja kõik teevad oma osa, seega võimatu ette prognoosida. Paljud ütlevad, et meie muusika on keeruline ja võtab aega, et see avaneks, kuid võibolla „Rüütlile“ on veidikene kergem läheneda kui eelnevatele albumitele. Minu jaoks on see pigem suur kompliment, sest parimad albumid võtavad rohkem kui minuti arusaamiseks. Mõned muutused on toimunud ka bändis, aga praegune koosseis on püsinud kaks viimast albumit ja ma arvan, et just nende inimestega, kui see aeg tuleb, see bänd ka sureb. Samas, ei ole ka mingeid plaane olla järgmine Rolling Stones vms.
Kui minna tagasi päris algusesse, siis miks üldse selline muusika? Võibolla oskate nimetada mõned eeskujud või lemmikud? Te olete Soomest, kas te mängite vähemalt mõned heavy metal lood kontserdil?
Soome ja heavy metal, jah… Muidugi, pool meie kontserdist on puhas viking metal, mis on suht loogiline arvestades meie black metal juuri ja tausta. Kuid bänditegemist alustades mängisime Uriah Heepi töötluseid, no nagu tavaliselt, eks. Meie ühine lemmik metalbänd on Metsatöll. Super.
Nüüd küsimus, millest on saanud meie üks standardküsimusi – mis on su lemmik „rada7“ – 7. lugu ükskõik milliselt albumilt, ükskõik milliselt bändilt?
See on lihtne ja ei vaja ka seletamist. Seitsmes lugu Black Rebel Motorcycle Clubi debüüdilt "B.R.M.C", lugu nimega „Rifles“.
Ja lõpetuseks – ootused Tallinna kontserdile? Või soovid midagi öelda kohalikule publikule? Võimalus ka tervitada vanaema jne.
Tulge meel avatuna, arvan et see saab olema väga hea keikka. Ja muidugi tervitusi kõigile Pärnusse!
(Vastus tõlkimata, see oli juba nii kirjas!)
Kontserdi teema: http://www.rada7.ee/yritus/66437