Teenage Kicks – 2000ndate garage rock’i invasioon Eestisse

Kirjutas Janno Zõbin
10-10-2016

Iga muusikastiili või skene kaardistamine ja algusaja määratlemine on keeruline. Eriti siis, kui oled üleni ja ennastunustavalt subkultuuri sukeldunud. Garage rock revival jõudis Eestisse Soome ja Skandinaavia kaudu 2000ndate alguses.

Savo saadikud Faarao Pirttikangas ja Cosmo Jones Beat Machine

Üks paljudest kaassüüdlastest oli Soome trash-groove-blues’i kombo Cosmo Jones Beat Machine (tegev aastast 1998) ja nende röökurist laulja Pekka Pirttikangas. CJBMga liitus hiljem ka Soome arvukate undeground-plaatide produtsent ja nupukeeraja Pentti Dassum. Mees, kelle 1990. aastal loodud eksperimentaalne bänd Deep Turtle oli esimene Soomest, mis lindistas legendaarse inglise DJ John Peel’i sessiooni. Pentti ja Pekka koos bändiga Faarao Pirttikangas ja Kuhmalahden Nubialaiset on Tallinnas ja Tartus esinemas 11. ja 12. oktoobril Hõimupäevadel. Sellega seoses oleks aeg ajus inventuuri teha, sorida oma mälu pimedais sahtleis ja üritada Tallinna epitsentriga garaažiroki skenet kuidagi kirjeldada. Vabandan, kui lugu saab liialt enesekeskne. Tollal Skandinaavia, Soome ja Eesti bändide ühiseks taimelavaks kujunenud Teenage Kicksi aitasid mul ju tegelikult vedada päris paljud asjaosalised: põhiline kaasdriver Valter Nõmm, aga kindlasti ka Sewercide’i fänziniga üritusi kajastada ja promoda aidanud KO ja Evol, Anu Tamm, Mart Niineste Kicksi lõpuaegadel ja paljud teisedki, kelle teened praeguseks ajaloo hämarusuttu haihtunud on.

Garage rock Eestis. Kas ja millal?

Millal Eesti garage rocki skene alguse sai ja kas seda üldse olemas oli? Popkultuuri peensustesse süvenenud teoreetikud võiksid nähtuse olemasolu kahtluse alla seada. Tegelikult olid ju mõned käputäied noori, kes vooluga entusiastlikult kaasa läksid, pidevalt pidudel käisid ja valjust ning lärmakast, enamasti amatöörbändide poolt esitatud muusikast osa said. Ja vaevalt, et revival garagerokkaritele omane riietumisstiil ja muusikaline identiteet neile sel määral, nagu meie põhjanaabritele, omane oli.
Soomes oli garaažiroki vaibi juba kaheksakümnendate algusest teiste seas kandnud 22 Pistepirkko, enne seda polnud kuuekümnendate tunnetusega valju ja pretensioonika rokenrolli traditsioon kunagi katkenudki, üheks ühenduslüliks 60ndate ja 80ndate vahel kasvõi meie põhjanaabrite rokipubliku hulgas kultusbändi staatuse saavutanud Hurriganes. Eestis olid kauboikapitalismi segastel aegadel minu hinnangul garage rock revival skene eelkäijateks Zahir, Illomen ja mõned teised Kunstiülikooli juures tegutsenud bändid. Aga ka see alguspunkt tekitab lisa küsimusi. Minna veel ajas tagasi? Generaator M-i, pungi alguse või hoopis Rock Hotellini välja? Viimast muidugi mitte. Lihtne piiritõmbamine, mis on undeground ja mis mitte, lahendab siinkohal õnneks mõistatuse.
Kui põigata korraks kuuekümnendatesse, siis garage rocki esimese laine üks kõige vingemaid tegijaid oli ansambel Pingviinid, kelle Tallinna lähedal Kiisa pulmas lo-fi saundiga lindistatud viis lugu on tolle aja kohitsetud heliga estraadipalade kõrval midagi üsna revolutsioonilist. Vähetuntuks nad jäidki ja olid Mikronite-Optimistide kõrval kindlasti amatöörid. Krobelise garaažisaundiga vanadest lindistustest hakkavad kõrva veel näiteks Rapla Omega ja hilisem Kogudus, kes oli lõunaeestlastele tollases Tartu skenes hästi tuntud bänd. Ja muidugi oli veel Ants Saluraid ja teisedki marginaalid, aga see kõik on juba märksa pikema ja omaette loo teema…
Teenage Kicks Von Krahlis. Keskel tagaplaanil Valter Nõmm ja eespool Janno Zõbin.Teenage Kicks Von Krahlis. Keskel tagaplaanil Valter Nõmm ja eespool Janno Zõbin.Foto: Sewercide Lo-Fi
Esimene kokkupuude – The Micragirls

Põhiküsimuseks Eesti 2000ndate garage roki skene lahkamisel läbi siinkirjutaja sisekosmose jääb ikkagi see, et millal mõte uutmoodi muusikast küpsema hakkas ja mil viisil see väljundi leidis. Äkki on alguseks see, kui keskkooli alguses tavalise keskklassi võsukesena The Beatlesit ja The Rolling Stonesi kuulama hakatud sai ja undergroundist tegelikult veel midagi ei teadnud. Või hoopis veidi hilisem aeg, kui sõbraga Soomest tulnud ERKI kunstitudengi juures kesklinna korteris külas käisime. Armusime temasse üheaegselt mõlemad, aga kuna ta kehastas meie jaoks seletamatut ja müstilist kaunishinge, koos isikupäraselt veidra Soome aktsendi ja seni tundmatu loomingulise elutunnetusega, ei söandanud me kumbki astuda samme, mis oleks lubanud asjadel kuhugi suunas areneda. Meiesugustele postsovjetlikele noortele oli ta nagu sõnumitooja teispoolsusest, viljeledes mingit salapärast läänelikku arty suurlinna eluviisi, mis minu jaoks võrdus mõneti Jean-Luc Godardi filmi „Breathless“ (prantsuse keeles „À bout de souffle“) naispeategelase (keda kehastas Jean Seberg) elustiiliga. Just tema oli see, kes minu ja Teenage Kicksil esinenud esimese Soome bändi The Micragirls kokku viis. Ja peale seda hakkas tekkima kontaktide võrgustik ja uusi bände teiselt poolt lahte jõudis siia nagu seeni pärast vihma.
Ehk aitab garaažiroki kaardistamisel edasi ka pilguheit tuhandelõpu muusikasse. Minu ja sõprade jaoks olid 90ndate keskpaigast alates jumalad Sonic Youth, osaliselt puudutas Nirvana, varane Placebo, You Will Know Us By The Trail of Dead, Dream City Film Club, jne. Kogu see stuff oli ju äärmiselt kriipiv, minoorne ja justkui dikteeris, et maniakaalne seisund depressioon on tegelikult midagi sellist, mida kaifida. Kummaline, aga midagi, millest ammutada edasiviivat jõudu ja uut loomingut: olgu selleks siis kitarriga tehtud esimesed müraimpovisatsiooni katsetud või pikad ja üsna ekspressiivsed ning tihti ropud sürrealistliku alatooniga ja puhangutena välja paistat tekstikatked. Muidugi olid ka igasugu ained, mida importisid ja vahendasid ikkagi rohkem paralleelselt kulgevad elektroonilise muusika skened. Aga ma ei samastaks nende tarvitamist väga intensiivse enesehävituskirega. Paar korda läks ikka päris halvasti, aga siis teine kord enam mitte. Ja mingisugune enese alalhoid, enam vähem normaalne elurütm ja teadlik keemiast eemalehoid sai ikkagi säilitatud. Mõnel tuttaval läks mõistus lõpuks rändama ja mõni sai õnnetult surma. Aga see polnud otseselt garage roki skene sisene värk.

Post-grunge versus elujaatav rokk

Kogu selle läbipõetud teenage angsti tingimustes, depressiivsel Mustamäe post-grunge ajastul oli garaažiroki tagasitulek minu jaoks igati tervitatav nähtus. Kriipivad saundid ja depressiivtranssi tüüriva mürahulluse vahetas välja märksa elujaatavam, aga mitte vähem vali ja agressiivne muusika. Üks esimesi minu jaoks oli ülipositiivse energiaga laetud NY’i garage-bluesi kombo Jon Spencer Blues Explosion, siis muidugi kogu Detroidi skene eesotsas White Stripesiga, kelle kaudu said maailmale tuttavaks ka The Go, Detroit Cobras, Von Bondies ja mitmed teised ägedad Detroidi kidragängid. Soome skenet raputas Jon Spencer võimsasti, tulevased Teenage Kicksil esinenud Soome bändid nagu Boomhauer, The Slideshaker ja Cosmo Jones Beat Machine olid kõik Blues Explosionist otseselt mõjutatud. Kusagilt Rootsi Fagersta väikelinnast kerkis esile The Hives, kes garaažiroki lõplikult mainstreami viis. Uus ajastu oli alanud ja see sundis mind vahepeal unarusse jäänud bänditegemist uuesti tõsiselt võtma. Tallinnas koondus Teenage Kicski ümber terve hulk bände, millest kõik ei olnud loomulikult garage. Paati tõmmati ka hulk noori indiebände ja nii esinesid Teenage Kicksil Eesti ansamblitest vaheldumisi Pia Fraus, Ans Andur, Shelton San, Soterios, Kwing Kungks, Zahir, Bad Apples, Les Diamants ja mõned teisedki, kelle nimesid hetkel meenutada ei suuda.
Les DiamantsLes DiamantsFoto: Sewercide Lo-Fi

Kogu see depressiivsuse fluidum nagu hajus lõpuks kuhugi, toimus paralleelselt intensiivne Soome ja Rootsi bändide invasioon Von Krahli baari, kus Teenage Kicksid enamasti aset leidsid. Nelja aasta jooksul külastasid Kicksi lisaks eelpool nimetatud Soome bändidele veel The Micragirls, Branded Women ja Fun Soomest, Sons of Cyrus, Nervous Nelly, The Voladoras, 1999 ja Appareil Rootsist, Los Banditos ja Kante Saksamaalt, jne. Kõik tundus paljutõotav, sest Päevalehe töö kõrvalt sai tegeleda just sellega, mis kõige rohkem huvitas. Kickside afterparty’d kestsid Levikas kella seitsmeni hommikul. Asja negatiivne pool oli ehk see, et mingi aeg hakkas Rootsist trendikaid kitsaste pükstega garaažirokkarite bände tulema nagu konveierilt. Raha nad eriti ei tahtnud ja olid sageli nõus esinemisele isegi peale maksma. Osad neist aga polnud sugugi nii ehedad ja ägedad nagu heas stuudios tehtud lindistuse põhjal tundus. Eesti bändide lindistusvõimalused olid tollal palju kehvemad, Rootsi bändid aga jätsid laval mõnikord lihtsalt keigarite mulje. Ja sel juhul tuli muidugi ausat skenesisest kriitikat nii vasakult kui paremalt.

Teenage Kicksi algus ja esimesed löögid

Esimene Teenage Kicks toimus üleüldse ilma välismaa bändideta ja leidis aset TTÜ ühikate all Pärnu maanteel Kino Kosmose lähedal. Hämara keldriurka nimeks oli Pif-Paf või Priff-Pruff või midagi sellist, täpselt ei mäleta. Igaljuhul esinesid seal Id Rev, tolle aja kontekstis erandlikku mõnusat pehmo hip-hoppi viljelev kamp BAP ja veel keegi. Helitehnikaga aitas Ian Oja, kes minu mäletamist mööda tassis kohale korralikud Benor saundi lampvõimendid ja kõllid. Lisaks mängisin ise plaatidel lõpus garaažipunki, mille peale kaks drum’n’bassi ajukääbikust nolki oma stiili nõudma tulid ja kui ütlesin, et siin seda ei mängita, hakkasid laiama. Saatsin nad oma mäletamistmööda otseteed m***i ja nii intsident sel õhtul lõppeski. Mitu kuud hiljem kohtusin samade tüüpidega hilisõhtul tollase tüdruksõbra juurest koju minnes. Mind kästi tulla „veidi eemale“ ja nähes, et olukord kipub kole ärevaks ja et tüüpidel on tõsi taga ja ilma kaklemata niikuinii ei pääse, ründasin esimesena. Algul läks kõik hästi, aga kuidagi sai trummi ja bassi nolk mind haardesse ja kuna maadlemine ilmselgelt mu Achilleuse kand oli, sain päris korralikult tappa. Vahepeal hullunud nolgi sõbrad tirisid tüübi õnneks enam-vähem õigel ajal eemale. Enda õigustuseks võin öelda, et tõusin üsna väärikalt ja rahulikult, silmitsedes samal ajal röökivat ja eemalduvat nolgikampa. Garaažiroki uhkus ja au jõleda ja inimvaenuliku drum’n’bassi ees säilitati. See oli ka viimane kord elus kui mul kakelda on tulnud. Nii et Teenage Kicks sõna otseses mõttes.
Eriti meeldejääv oli aga teine, 28. septembril 2002 toimunud Teenage Kicks, kus esinesid juba Claire’s Birthday, BAP ja Zahir Eestist, The Mutants ja The Micragirls Soomest. Nagu ikka, tegid Eesti bändid oma setid nagu oodatud, aga õhtu kõrghetkedeks kujunesid vist ikka soomlaste esinemised. Mäletan, kui nägin esimest korda The Micragirlsi seismas laval oma viiekümnendate stiilis bootside ja bändi vormirõivastega, relvastuses muuhulgas odav ja ühe sõrmega mängitav elektriorel. Kui eriti šikid ja väga tugeva attitude‘ga Soome naised esimesed akordid võtsid ja trummar kütma hakkas, vajus mul suu lahti ja külmavärinad tulid hetkega ihule. Valdavaks sai mingi üleüldine õnnelaine, mis tulvas varvastest üle kogu keha juusteotsteni. Nagu oleks ise Kašpirovski seansil käinud. Kuna sõnadega on seda endal raske edasi anda, kasutaks tsitaati Evoli arvustusest, mis hiljem Sewercide’i netilehel ilmus:
„The Micragirls – neli tüdrukut – alustasid sütitava intro-looga ja selle lõpuks olid nad end umbes kahekümnekordselt tõestanud. Järgmise loo ajal tegi juba laulja ka suu lahti ja hakkas karjuma. Kõvasti. Woo-hoo. Rokenroll. Micragirls ei ole just kollektiiv, mis väga uuenduslikult kõlab, aga see-eest kõlab hästi….Vahepeal ronis sünditüdruk taburetile ja mängis jalaga. Teadagi, esteedid kirtsutavad selle peale nina, sest Rein Rannap ei roni teadupärast mitte ainult klaveri peale, vaid ka klaveri alla, ja mõnikord jääbki sinna kadunuks, kuid mulle, vähenõudlikule inimesele, on see just sobiv meelelahutus. Trummar mängis nigu loom ning kui lauljal sõnadest puudus tuli, andis omapoolse lisapanuse valju karjatuse näol. Ja bassitüdruk naeris enam-vähem kogu kontserdi aja. Pole ka ime, sest oli tõesti lõbus.“
Peale Micragirlsi oli tunne, et õhtu on tehtud ja midagi vingemat enam tulla ei saa. Kui lavale tassiti terve vintage auto esiots ja rooli asusid surf-bigbänd The Mutants liikmed, tundsin külmavärinaid jälle. Ja kuidas suutis selleks ajaks juba suure kotitäie õlut ära joonud bande end mobiliseerida, millise tooruse ja akuraatsusega üheaegselt kütta. Sain otsekohe aru, et midagi sellist pole ma oma elus varem laivis kuulnud. Ning see lummas jäägitult.

Eredaid hetki veelgi

Hiljem tulid Kicksidele veel vestern-filmilikku surf-popi esitav Branded Women, Rootsi naiste võrratu The Voladoras ja paljud teisedki. Skandinaavias ja Soomes oli garaažiroki kõrgaeg, välismaa bände käis Eestis vähe ning seetõttu oli iga kontsert sündmus omaette. Raha ei olnud meil korraldajatena kunagi palju, kuid üllataval kombel jäid üritused enam vähem nulli ja tõid teinekord väikest kasumitki. Teenage Kicksi sünnipäeval pidime aga läbi elama ka midagi pankrotilaadset. Tegime Valtriga üritust Krahli kahel korrusel ja suuremalt kui tavaliselt. Goethe instituut toetas Saksa indibändi Kante kohale toomist päris korraliku summaga, kuid maksis kinni ka näiteks nende Saksa sisesed rongipiletid. Meie kanda jäi piletimüügist bändi osaline honorar, mis tegelikult oli päris kopsakas summa. Lisaks vist ka Kante raider, mis sisaldas arvukaid kulinaarseid suupisteid. Need aga maksid tolle aja mõistes üüratult.
Inimesi tuli lõpuks tunduvalt vähem kui ootasime ja sellest ka läbi aegade suurim miinus. Mäletan, kuidas vaatasin paksukest ja rahulolevat Kante roadie’t, kes isukalt kohukest sõi. Ise olin aga samal ajal murest murtud, et kuidas nüüd edasi minna ja võlad ära maksta. Lõpuks saime mingitest honoraridest ikka kuidagi alla kaubelda ja klaarisime ka tagantjärgi kõik kohustused.
Faarao Pirttikangas ehk tollal veel Pekka oli kindlasti see, kellega ma bändide ninameestest kõige rohkem kokku puutusin. Cosmo Jones Beat Machine’i laiv oli erakordselt vali, sütitava gruuviga küte, mis paelus inimesi ka garaažiskenest väljaspool. Näiteks neid, kes rohkem metali poole kaldu olid. Tüüpides endis oli midagi väga soomelikku ja Soome rokile omast. Mingi Savo kandi veidrike ja Ameerika kolkaküla bluusi marginaalmeeste sulam, mis on mul siiani täpselt lahti muukimata.
Teenage Kicksi lõpu ja baari ”Juuksur” algusaegadel tulid nad vist juba Pharaoh Pirttikangase nime all bändiga Tallinnasse mängima. Kuna ajad oli jälle sellised, see tähendab rasked, mõtlesin, et majutan kogu kamba tuttava töö juurde, kus on olemas magamistoad kõige vajalikuga. Hakkasime bändimeestega taksos rummi jooma ja loksusime tükk aega kuhugi Viimsisse, eksisime vist veel majade vahele ära. Error aga tuli sisse sellest, et ma enne kohapeal ruume vaatamas käinud polnud. Kohale jõudes leidsime eest külma remonditöökoja, kaarhalli, mille ülemisel korrusel olid tolmustes tubades koikud koos veidi räpaste tekkide ja eemaletõukava bardakiga. Kell oli vist neli öösel, kõik olid korralikult purjus ja asja tegi eriti koomiliseks see, et muidu viisakad ja rahulikud soomlased püüdsid säilitada rahu, kuid oli näha, et olukord neid ilmselgelt häiris. Enamik bändist oli šokeeritud ja õnnetud, üritasin korraldajana kuidagi autoriteeti ja väärikust säilitada, aga seegi vist kukkus jaburalt välja. Lõpuks vist suutsime või vähemalt suutsin mina magama jääda, bändi trummar Pentti Dassum on aga mulle edaspidi pärast iga kontserdi organiseerimist meelde tuletanud: ”Sobib põhimõtteliselt igasugune öömaja, aga ma palun, ära meid enam kunagi sellesse kaarhalli pane.” Ja selles osas olen talle alati vastu tulnud.
Cosmo Jones Beat Machine, Faarao Pirttikangas ja nende bändide liikmete teised projektid on kuidagi Soome bändidest alati kõige lähemal olnud. Võibolla sobibki selline nurgatagune autsaiderite muusika ja elutunnetus mulle kõige paremini. Igal juhul tuleb Faarao koos kamraadidega Kukusse ja päev hiljem Tartusse Genklubisse oma uut kraami esitlema. Ootan nii vanade aegade mälestusi kui uut sütitavat kontserti!

Lisalugemist:
http://www.sewercide.org/old/psa-teenage-kicks.html
http://www.sewercide.org/old/artiklid-love-boat-to-hell.html
http://ekspress.delfi.ee/areen/skandinaavia-garaazirocki-nooruslikkus-uljus-ilu-ja-volu?id=69086867
http://www.rada7.ee/artikkel/57246/Fanzine-Sewercide-Lo-Fi-Meid-uhendas-ja-lahutas-uksmeele-puudumine

Faarao Pirttikangas ja Kuhmalahden Nubialaiset kontsert Tartus: https://www.rada7.ee/yritus/91008

Avalehe foto: Sewercide Lo-Fi. Kwing Kungks.

Veel artikleid