Soovide Puu

Kirjutas tess
30-12-2008

Režissöör Liina Paakspuu
Operaator Mait Mäekivi
Produtsent Karin Reinberg-Shestakov
Kunstnikud Mare Raidma, Kerstin Raidma
Helilooja Janek Murd
Tootja: Revolver Film

Hoolimata väidetavast kuldajast Eesti filmikunstis, lähenen ma kodukamaral valminud filmidele endiselt mõningase ettevaatusega, kui ma üldse neid peale sõprade-tuttavate kriitikat vaadata viitsin. Mõnest filmist on eemale peletanud ka linastumisele eelnenud hüsteeriline haip ja kümned making of (sari)saated kodumaistel telekanalitel. Näiteks kui asusin hiljuti vaatama paar aastat tagasi vändatud noortefilmi (juba see määratlus teeb ettevaatlikuks, onju), siis üritasin unustada kõik filmi kohta käivad negatiivsed kommentaarid ja suhtuda toimuvasse nii heatahtlikult kui võimalik. Filmi esimese poole jooksul positiivne meeleolu (mõningate kõikumistega) üldjoontes toimis, kuid siis lõppes äkitselt kõik kaunis. Film, mis muidu oli kulgenud üsna kindlat rada pidi, kappas järsku viies erinevas suunas minema ja lugu muutus täiesti arusaamatuks. Heasoovlikkus minust lahkus ning pean tunnistama, et ropendasin, end filmi kangelaslikult lõpuni vaatama ponnistades, vahepeal kõva häälega – see on ikka hale, kui saad täiesti selgelt osutada hetkele, mil filmitegijatel raha otsa sai ja/või režissöörile üleüldse hakkas tunduma, et äkki tuleb stoori liiga lihtne ja keegi ei saa aru, et tegelikult ta oskab kunsti ka teha. Sarnane stsenaarium kordub kahjuks ikka ja jälle, kui üritan ennast kurssi viia kodumaise filmiloomega – vist ainukeseks erandiks seni on jäänud hitt-teos „Sügisball“, mida vaadates ei pea tegema ühtegi vabandavat mööndust, vihjates kodumaisusele ja rõhudes oma niigi nirule patriotismile.

Eelpoolkirjeldatut arvestades ei olnud mingit põhjust, miks mul oleks pidanud „Soovide puu“ suhtes mingid positiivsed ootused olema. Okseleajavat kuudepikkust haipi küll ei olnud, kuid making of-saade samuti midagi põnevat ei tõotanud. Võimalik, et igasuguste ootuste puudumine mulle kinosaalis sellise elamuse ja üllatuse kindlustaski. Filmi stoori on tavapärane muinaslugu, mille kulg on etteaimatav ning sellega oldi täpselt nii ka lõpuni mindud, mitte komistatud eelpoolkirjeldatud auku. See, kas end oli ikka nii happy kui silm seletas, saab igaüks endale ise selgeks mõelda ning lihtne muinaslugu on täiesti võimalik paljukihiliseks ning tähendustest tiineks rääkida, kui vaataja seda väga soovib. Enda jaoks ma seda vajalikuks ei pidanud.

Liina Paakspuu on teinud väga hea režissööridebüüdi. Film ei ole küll meeletu sensatsioon ja hinge kinni võttev šedööver, aga algaja filmitegija jaoks täiesti korralik ja omapärase käekirjaga avalöök. On ruumi, kuhu edasi pürgida, aga aastate möödudes oma esimest filmi meenutades häbenema ka ei pea. Väga hästi õnnestunud on ka näitlejate valik ja kunstnikutöö. Kõige suurem sensatsioon aga avanes silmadele, sest – olete te enne näinud Eesti filmi, mis oleks häbenematult värviline!!! Kollane ja punane ja roheline ja sinine ja kõik need teised toonid, ilma, et neid oleks kuidagi maitsekalt tuhmiks keeratud! Ülimad kiitused operaatorile filmi tonaalsuse ja lihtsusega sobiva selge ja liigsete pisidetailideta pildikeele eest.

Lihtsusele pildikeeles vastandus küll ohtralt kummalist taustategevust ja -tegelasi, kuid ka need detailid olid selged ja väljapuhastatud. Üks meeldejäävamaid pisiseiku oli minu jaoks näiteks supermarketi turvamehe ja peategelase vahelise vestluse ajal hetkeks tagaruumi illuminaatoraknasse ilmuv tibumaskoti nägu, mis muutis tavapärase kohmetu vestlusstseeni momentselt uskumatult totraks.

Väga lihtsate vahenditega oli visandatud ka ühiskonnakriitiline ja sotsiaalne aspekt, kuid jällegi oli seda minu arvates täiesti piisavalt. Ei pea ju kõike alati puust ja punaselt pikalt ette jutustama, kui piisab õigel hetkel väikese poisi valusast pilgust või öisest kaadrist närtsinud näoga kleenukesest naisest, kes köögilaua taga plastiktorude juppe kokku monteerib. Filmi jooksul ma naersin päris mitu korda südamest, samas kui kogu aeg oli klomp kurgus ja tahtmine nutma puhkeda. Ma olen alati arvanud, et kui teos tekitab (ükskõik milliseid) tundeid ning paneb sind veel tükk aega hiljem osundatud ning ka võibolla ainult sulle endale tähtsatele ja hingeminevatele teemadele mõtlema, siis see teenib oma eesmärki ning on seega hea. Sellised eeldused „Soovide puu“ ka täitis. Kindlasti oli filmi jooksul ka hetki, mis tundusid veidi üleliigsed, ülepingutatud või usutamatud, aga üldplaanis ei jäänud need domineerima ning ununesid.

Lõpetuseks annan alla ka soovile vastata filmi raadioreklaamis õhku visatud küsimusele – Mida sooviksid sina? Esmalt alustas selle filmiga tööd minu hea sõber Anri Rulkov, kellele see oleks olnud esimeseks täispikaks filmiks, mida temalt juba pikisilmi oodati. Kahjuks lõppes Anri elu ootamatult selle aasta kevadel. Elu kulg on selline, nagu ta on ja ma sooviks lihtsalt, et sind mäletataks, kallis Anri – et mäletamiseks piisaks lihtsalt sellest, kes sa olid ja mida sa jõudsid oma lühikese elu jooksul teha. Ma soovin, et mul jätkuks nii palju usku endasse ja oma mälestustesse, et ma lõpuks raatsiks su telefoni numbri oma telefonist kustutada. Ma sooviks, et inimestel oleks aega omavahel rääkida ja kohtuda, enne kui on saatuslikult hilja.

„Soovide Puu“ on ETV kavas 1. jaanuaril kell 21.20
http://www.rada7.ee/?s=f&k=3&id=30980

Veel artikleid